Lapilised endale

Kangatükkide kõrvuti sättimine on minu kirg. Küllap on seda olnud ka välja paista. Umbes aasta aega tagasi noppisin oma kangakastidest välja pruunid, kollased, valged ja kuldse alatooniga kangad. Neid väga palju ei saanud, aga näiteks minu lapiseelikust üle jäänud tükid, ämma vana kardin, paar paarikümne aasta vanust pitsi ja muud säärast leidsid küll oma õnneliku lõpu. Kangapoodidest tõin mõne sobilikuna tundunud riidetüki ka juurde.
Ja õmblesin padjakatted. Suuuured. No peaaegu et sama suured kui minu õmmeldud beebitekid, mida viimasel ajal sagedasti näidanud olen.



Eraldi vaadates ei ole kangad midagi erilist. Ja arvestades, kui palju tuli nende paigutamisel "mängida", on tulemus minu enda meelest ootamatult luksuslik. Küllap kuldse tooni pärast. Väheke lähemalt kah:



Katted on suured, sest need sisaldavad tekke ja patju, mida iga päev ei kasutata. Hea viis kapis ruumi kokku hoida. Ja tegelikult on need padjakatted ühe teise projekti "jääkproduktid". Aga sellest juba teine kord

Pidage külmas vastu! Kohtume jälle!

Sõbrapäevaks valmis!

Terve laupäev kulus mul kaartide meisterdamisele. Tüki pühapäevast võtsin veel lisaks. Ja nüüd võib mu poolest Sõbrapäev tulla.



Algul see püha mulle ei istunud. Mõtlesin, et iga päev võib ju oma sõprade jaoks olemas olla. Ja tähenduslikke kingitusi teha. Nüüd hakkan harjuma. Ja tegelikult mulle päris meeldib, et on sellised päevad nagu emadepäev ja hingedepäev ja...
Neil päevadel on lihtsalt ühele või teisele mõtlemine eriliselt intensiivne. Nii nagu ka sünnipäevadel.
Seepärast usungi, et vahel on päris armas oma tundeid väljendada ja öelda oma kõige kallimatele: "Ma armastan Sind!"



----------------

Meie suguvõsa kõige pisem ja armsam tirts sai ka endale südameteki. Ning papud. Nägin teda eile esimest korda. No ON alles nunnu! Ja niiii asjalik! Palju õnne kogu tema perele!





-----------------

Lähen nüüd kuduma. Seda ei ole ammu teha saanud!
Olge tublid!

Kaotatud jaanuar!

Ma ei mõista, kuhu ma kaotasin jaanuarikuu. Tegin uue aasta hakuks toreda perekalendri, millesse olulised sündmused üles märkida. Ei jõudnud eriti pliiatsi järele haaratagi, kui juba oli vaja uus leht ette keerata. Kuhu see jaanuar kadus? Kas sel aastal oli selles tavalisest poole vähem päevi?
Noh, tegelikult läks kuu kiirelt seetõttu, et kogu aeg oli midagi käsil. Ja selle kohutava tormamise vahele mahtusid ka haiglapäevad lapsega (tänan heade soovide eest, salmonelloosist oleme nüüd lahti ja tervised on korras), väike reis Rootsimaale, üks sünnipäev, hästi palju tööd. Käsitöös tunnen end sel aastal ka väga kindlalt. On valminud paar suuremat teost, mida veel vara näidata on. Ja nii see jaanuar läks!
Täna on veebruar. 01.02.2011. Minu vanema poja sünnipäev. 11 sai. Ja see on hiiglama vahva! Ta on mul nii tubli ja tark poiss! Päris pubekas veel ei ole, aga esimesed sümptomid sellest ettearvamatu kuluga eluperioodist on juba märgata. Neljas klass on väga raske (mulle!) ja ta saab õppimisega enamasti iseseisvalt hakkama. Mind ei maksa näiteks matemaatikas enam abistajaks lubada, kuna ma jagavat "vanamoodi" ja nii ei tohtivat. Vat siis. Jaanuarikuu kolmandal päeval küsiti minult sampuse eest tasumisel dokumenti, IV klassi matemaatika jaoks olen aga liiga vana.

Ahjaa. Eile tegin ühe käsitöötriki küll. Ja seda võin näidata kah. Ei ole teine mitte midagi erilist, aga oma keerukuses võttis mind hooti lausa higistama.
Eks igas peres käivad mõned asjad sugulaste vahel ringi. Meil ringlevad näiteks turvahällid- ja toolid. Kõigepealt kasutasid neid minu kaks maragratti, siis läks järg ühe imetoreda tirtsu kätte. Kui hällliga ei olnud viga ja see säilitas kolmanda beebi sõidutamiseks kriitikat, siis kaks 3-8-aastast üle elanud suuremad istumisalused said ikka ribadeks istutud. Sellisteks:



Ja ega ühele peenele piigale ei sobi ju säärast hirmutist istumise alla sättida! Harutasin siis kõik detailid kenasti lahti, kinnitasin neile uhiuued (ja mitte enam puuvillased dressikangad) riidetükid peale ja õmblesin siis jälle kokku tagasi. Oh neid keerulisi käänakuid ja kandijuppe ja auke ja muhke. Kaks nõela lõhkusin ära. Ja sain jälle lahti mõnest tükist kodus seisnud kangast. Oli hullem töö kui mõne lapitekiga. No lapitekiga ei olegi asi sugugi hull!




Turvalist reisi Sulle, vahva väike sugulane!

---

Nii. Ja täna oli veel ühel põhjusel väga lahe päev! Ma käisin juuksuris ja sain lahti tervest aastast oma juustes. Augustis 2007 olin kuklalt päris lühike ja sama aasta lõpus leppisin endaga kokku, et pean lõikamisega veel korra elus piiri. Sattusin aga nii hoogu, et nüüd jäid otsad juba püksivärvli vahele kinni. Ja tänu juuksuritädi Küllile on täna hulga lahedam olla. Enesetunne on koguni nii mõnus, et ma imestan siiralt, miks inimesed sellise rahulolutunde saamiseks paar korda nädalas juuksuri juures ei käi (ja MIKS mina seda.... mmm... poolteist aastat vähemalt teinud ei ole!).



----
Kõiges muus mõttes on mu elu kirju. Näen hästi põnevaid unenägusid ja kui käsitööpalavik lubaks magada, vaataksin suurima heameelega unenägusid. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib see unenäomaailm! Olen seal orienteerumises juba nii osav, et suudan vahel oma hirmusid valitseda, julgen laiemalt lennata ja kaugemale kõndida. Aga see ei ole käsitööjutt hoopiski... Sattusin lihtsalt lobisema. Sest täna oli täitsa ok (loe: „ok“) päev. Nagu mu üheteistkümnene tavatseb ütelda.

Olge terved!