Inspiratsioon kampsunist. Elu esimene barett.

Kui nägin Pitsikuduja blogis SELLIST kampsunit, ei läinud see enam mu mõtetest välja. Tahtsin oma veebruarikuusse ka midagi sama südamlikku. Et ma olen aga lubanud lõngapoodi mitte iga tuju korral minna, pidin taaskord läbi vaatama oma väikekerad. Leidsin roosat, mis järgi jäänud Heegeldatud kampsunist ja kotist, valget, mis pärit emale kootud pikkadest põlvikutest ning halli, mida on kulunud jupiti mitmesse kohta. Aga kampsuniks neist lõngadest ei piisanud. Samas vajas minu jope selle värvidega sobivat mütsikest. Lõingi siis silmused üles ja hakkasin kuduma baretti - Pitsikuduja kampsun mälupildina peas elamas. Kudusin mütsi ühe soojaga teleri ees Olümpiat vaadates. Ja see on minu elu esimene kootud barett. Nüüd mõtlen, et kas teeks õige kah ühe punase südame teiste sekka?







Bareti kudumine ei tundu mulle enam raketiteadusena. Teen seda tulevikus kindlasti veel!

------

Ja veel: Sain valmis oma nimesildi. Sest ma tahaksin VÄGA üle saja aasta ka mõnele kokkusaamisele jõuda



Head uut aastat Eesti Vabariigile!

Termoülikond presskannule ja kootud peanahk

Minu nägemus kohvikannusoojendajast. Ei aja karvu. Ei ole vaja enne kohvi valamist eemaldada. Reedab täiesti kannu sisu. Voodriga. Kinnitus sanga tagant paelajupile kinnitatud takjapaelaga.



------

Ja midagi täiesti mitteminulikku ka.
Kui Internetis liiguvad säärased pildid:



siis leidub ikka keegi, kellel oleks umbes samasugust tarvis. Sõbrapäevakingituseks heale sõbrale Kudumine oli jube piin, peale proovimist tundus, nagu hoiaks käes tõelist skalpi. Õudne.
Minu versioon "väga külma ilma pea- ja näokattest" sai selline:



Õudne, onju!?

-------

Tänan väga heade sõnade eest vestide kohta! Teie tunnustus on minu tegemistele kõige suurem kiitus!

Üks võimalus lõputute lõngajääkide kasutamiseks.

Eelmise aasta sügisel vaatasin kriitilise pilguga oma lõngatagavara. Just siis, kui käimas oli Rõõmus Sügis projekt, pugesid osad minu lõngalõppudest sügisesesse Freeformkotti. Ülejäänud kudusin vestidesse. Sest suurema töö jaoks mul neid ei jätkunud. Ja kardan, et sokitriipu oodates oleks mõni kerakene koi hammaste vahel oma õnnetu lõpu leidnud.







Kumagi vesti jaoks spetsiaalselt ei ostnud ma ühtegi tokki lõnga. Mis on kõva sõna! Sest et ma alatasa ikka mõne toki soetan. Mine tea, milleks vaja võib minna! Noh, mõned varem soetatud "vajalikud" tokid saigi nüüd ära kasutatud. Mõte väga erineva jämeduse ja koostisega lõngad triibulistesse vestidesse peita paistis sobivat ka eestimaisele käsitööajakirjale. Ehk et pikem jutt kevadises Käsitöös.