Kui nägin Pitsikuduja blogis SELLIST kampsunit, ei läinud see enam mu mõtetest välja. Tahtsin oma veebruarikuusse ka midagi sama südamlikku. Et ma olen aga lubanud lõngapoodi mitte iga tuju korral minna, pidin taaskord läbi vaatama oma väikekerad. Leidsin roosat, mis järgi jäänud Heegeldatud kampsunist ja kotist, valget, mis pärit emale kootud pikkadest põlvikutest ning halli, mida on kulunud jupiti mitmesse kohta. Aga kampsuniks neist lõngadest ei piisanud. Samas vajas minu jope selle värvidega sobivat mütsikest. Lõingi siis silmused üles ja hakkasin kuduma baretti - Pitsikuduja kampsun mälupildina peas elamas. Kudusin mütsi ühe soojaga teleri ees Olümpiat vaadates. Ja see on minu elu esimene kootud barett. Nüüd mõtlen, et kas teeks õige kah ühe punase südame teiste sekka?



Bareti kudumine ei tundu mulle enam raketiteadusena. Teen seda tulevikus kindlasti veel!
------
Ja veel: Sain valmis oma nimesildi. Sest ma tahaksin VÄGA üle saja aasta ka mõnele kokkusaamisele jõuda


Head uut aastat Eesti Vabariigile!