Erilised voodipesukomplektid.Kord küsis üks tuttav minult nõu õmblusmasina soetamise küsimuses. "Noh, selline tavaline võiks olla. Et vahel mõni padjapüür kokku õmmelda," ütles ta. Nii on mulle tundunud, et lina, padja- või tekikatte kokkuvuristamine on need kõige "tavalisemad õmblustööd". Olen voodipesu ikka õmmelnud, aga midagi erilist ei ole ma ses õmblustöös näinud. On aga voodipesu, mida eriliseks pean. Näiteks uue ilmakodaniku armsasse punutud korvhälli minev flanellist ja broderiipitsist roosa unelm koos servapolsterdustega. Tegin ühe sellise. Teki õmblesin ka - kasutasin maksimaalselt villast vatiini, puuvillast kangast ja teppisin pealt südamlikult läbi. Ja ühe pitsiga lina samuti. Et seda kärru või lihtsalt tegelustekile alla panna. Ülejäägist sai uue ilmakodaniku natuke suurem õde oma nukuvoodile riided. Nii tunneb temagi ennast tähtsa ja tubli emmena:
Eriliseks võib pidada ka eriliste emade soovitud voodipesu lastele - midagi, mis oleks lapse voodis lasteaias olles. Siis, kui ema kaitvat pilku saatmas ei ole. Nende komplektide õmblemiseks kasutasin toredate lasteaiapoiste päris oma ja tuttavat tekikotti, millest Puhh ja tema sõbrad välja lõigatud said. Tegelikult on nende komplektide juures uudne see, et ka lina on tegelikult "tekikott" - ka lina sees on tekk. Kaht erimõõdulist "tekki" saab nööpidega ühendada, et laste tuduajal tekid päriselt pealt ei kaoks. Tegu on seega pisut nagu magamiskoti moodi komplektidega:
Loodan väga, et neist voodiriietest leiavad lasteaiapoisid pisutki kodust tuge ja lohutust. Et uni oleks hea ja põnevad päevad mööduksid kodusemalt. Komplektid pakkisin samateemalistesse voodriga kottidesse. Et kangas maksimaalselt ära kasutada. Ja kottidega on hea oma tuduriideid koju pessu viia:
Kange tahtmine tuli endalegi üks uus "tavaline voodipesukomplekt" õmmelda
"Hinda aega - see on lõng, millest on kootud elu."Nii olen ma oma blogis "mõtteterana" kirjutanud. Algusest peale. Täna soovin tuua Teieni mõned aegadetagused tööd, millede eksponeerimiseks andis tõuke minu ema juures aset leidnud "akvarelliöö". Akvarelliöö oli öö, mil mina, minu ema ja minu suurepärane tädi ei saanud magama enne kella kolme öösel, kuna hädasti oli tarvis akvarellidega mängida. Meil, kahe põlvkonna vahvatel naistel, oli ülimalt rõõmus öömaalimine - üks minu viimase aja vaieldamatult kõige vahvam kogemus. Just nende kahe naise - ema ja tädi tõttu. Mul on tohutult vedanud! Akvarelle ei ole ma juba aastaid puudutanud. Nii et ärge pange pahaks:
Aga AEG, millest ma alustasin... Leidsin nimelt ema juurest hulga töid, milled tegin aastaid tagasi. Ema on neid säilitanud. Mis on maruvahva. Neid töid vaatates tundub, et see kõik oli alles eile. Siis, kui ma veel pliiatsit-pintslit heegelnõelast või õmblusmasinast tähtsamaks pidasin. Aga kalendrisse vaadates mõistsin ühtäkki, et see kõik oli juba pool minuelu tagasi. Näitan teile ka, millega ma vanasti tegelesin. Enne Isetegijat:
Olen proovinud tavalist guassvärvi:
Enamasti joonistasin sigrimigrikuid. Peenikese tintenpeniga. Vahel spoonile:
Ja 13-aastasena näiteks võtsin ette, ja sigrimigritasin A1 formaadis paberit. Pliiatsitega:
Vahel proovisin ka natüürmorti. Üks poolik näide enam kui 10 aasta tagusest ajast:
Kirjutasin ka. Laisulega. Aga neid töid tuleks skännida, mitte pildistada. Muidu jäävad tähed varesejalad.
Miks ma neid vanu asju Teiega jagan? Sest mõistsin neid vanu joonistusi vaadates, et me elame kangesti ruttu oma elu. Noh, et aeg tõepoolest jookseb sõrmede vahelt. Ja mul on sõnulseletamatult hea meel, et siin on seltskond, kes seda aega püüda mõistab. Värvidesse ja mustritesse, kaelussallidesse ja pitslinikuisse... ja see on SUPER!!! Ma ei tea, kas olen hakanud tõesti üleöö vanaks saama, aga just viimasel ajal märkan Teie töödes neid imepisikesi detaile, mis muudavad eseme ajalooliseks. Selline reaalsuste-vaheline tunne on lihtsalt
Ei oskagi seletada. Elu on natuke nagu film
Ah jaa, kui Te olete keskmisest lühem inimene (nagu mina) ja teete mõned püksid lühemaks, siis ärge Te püksisääri minema visake! Neist saab lapse päevikule või oma lemmikraamatule kaaned meisterdada:
Head soovides
Kelly
"KUIDAS ÜKS MASKI TEGI!"
Nonii, kullakesed! Suve viimasel pooltunnil alustan ma selle postituse kirjutamist. Tulemas on megalähetus ja ma ei ole sugugi kindel, et selle suve jooksul lõpuni jõuan. Asi puudutab nimelt üht varasemat tööd - Lotte maski, mille tegevuse käigu lubasin avalikustada. Aga vahepeal oli ju niiiiiii palju põnevat teha! Igatahes leidsin oma postkastist kirja palvega vana lubadus täita ja millal siis veel, kui aastaajavahetusel. Onju?!
Kui siin peaks ringi seiklema mõni ehtne nukukunstnik, siis tema võib minu Lotte meisterdamise käiku lugedes võibolla naermisest kõhukrambid saada. Asi on aga nii, et kui kasvataja mulle selle ettepaneku tegi, teadsin absoluutselt kohe, mismoodi „põhimõtteliselt“ üht maski moodi asja teha saaks. Ei tea, kust ma selle teadmise võtsin, aga just see esimene naljakal kombel täiesti küps plaan sai ka realiseeritud.
Kui keegi kunagi elus peaks ühel või teisel põhjusel soovima maski teha, tuleb arvestada kindlasti ajakuluga – kardetavasti „homme on vaja!“ töö see siiski ei ole..
Alustan:
Vaja läheb: 2 suuremat õhupalli, maalriteip, toidukile, 10 rulli marlisidet (laiem), 0,5 l PVA liimi, vatiini, õhukest fliisi, õige pisut tülli, lõnga, punast froteeriiet, sinist ja musta markerit, musta lõnga, juuksekummi. Palju aega ja pealehakkamist.
Pilt 1. Puhusin täis 2 õhupalli (mis olid kindlasti jupp maad suuremad kui minu pea) ning ühendasin need nii enam-vähem nurga alt maalriteibiga.
Pilt 2. Kerisin õhupallidele ümber mõned tõhusad read toidukilet.
Pilt 3. Toidukilele järgnes pallide katmine tavalise marlisidemega (10 rulli). Oma 5 kihti sidet sai see peatoorik küll ümber.
Pilt 4. Märkisin marlile markeriga selle koha, kust hakkas hiljem sisse käima maski kandja pea. Lasin marlisse mässitud õhupallidele peale PVA liimi ning silusin liimi tihedasti marlisse (v.a. pea augu puhul). Seda tööd tuleb teha jupp-haaval maski toorikut keerates. Mask muutub raskeks. On hea, kui kogu marli on tugevasti liimist läbi imbunud.
Pilt 5. Peale liimiga töötlemist katsin maski tooriku ajaleheribadega (et saaks tugevam) ja jätsin maski mitmeks päevaks kuivama.
Pilt 6. Kuivanud maskile joonistasin peale umbkaudse näopildi.
Pilt 7. Lõikasin maski alumise (liimita) osa ära (üks õhupall läks katki)
Pilt 8. Lõhkusin ära ka teise õhupalli ning tõmbasin maski „sisu“ lihtsa vaevaga välja.
Pilt9. Panin maski endale pähe ning märkisin selle välisküljele võimalikud silmade asukohad. Lõikasin fliisist välja umbkaudsed tükid, millega mask hiljem katta. Sain nö. lõiked.
Pilt 10. Õmblesin ninakoha ja maski näo pealmise tüki masinaga omavahel kokku ning traageldasin hoolikalt vormi venitades ülejäänud tükid omavahel kokku. Märkisin ära lõua alla tekkiva traagelduse kohad (pliiatsiga) ning harutasin alumise õmbluse lahti. Võtsin maskilt „katte“ maha.
Pilt 11. Katsin maski mahulise vatiini tükkidega (õhukese liimikihiga), lasin kuivada. Õmblesin maski „katte“ mööda traagelniite kinni (jättes piisava ava katte peale tõmbamiseks).
Pilt 12. Tõmbasin maskile katte peale ning õmblesin lõua alla jääva ava käsitsi kinni.
Pilt 13. Märkisin silmade avad ning lõikasin keskelt suunaga äärte poole lahti. Keerasin katteriide nurgad maski sisse ning õmblesin ettevaatlikult läbi maski tooriku. See oli raske töö, kuna liim oli maski tooriku peaaegu läbimatuks muutnud.
Pilt 14. Kui silmaavade fliisiosa oli fikseeritud, õmblesin peaaegu täpselt samal trajektooril veel ühe ringi – seekord fikseerisin õmblusreaga looritülli tükikesed, et silmade ette moodustuks võrk. Parema kontrasti saavutamiseks õmblesin silmade ääred musta lõngaga üle, tegin ripsmed ja kulmud.
Pilt 15. Kõrvade tarvis lõikasin silma järgi parajad ovaalid. Kasutasin tumepunast froteeriiet, mis sobis üsna hästi. Kõrvade alumistel pooltel kasutasin sedasama kangast, millest maski näosa. Õmblesin tükid parempidised küljed vastamisi omavahel kinni, sirge serva jätsin õmblemata. Keerasin kõrvalapakad õiget pidi.
Pilt 16. Pealagi ja pats. Punasest kangast lõikasin umbes seesugused siilud, nagu tavaliselt mütsi õmmeldes. Pikendasin mütsilõike tipuosa ning õmblesin üksteise kõrvale just niimitu siilu, et „müts“ Lottele ümber pea mahuks. Asetasin Lottele „mütsi“ pähe, surusin nööpnõeltega kõrvad õigetesse kohtadesse ning õmblesin mütsi käsitsi pea külge. Seejärel panin Lottele pähe patsikummi, täitsin patsituti ning krookisin patsi ülevalt kinni.
Lotte silmad joonistasin sinise ja musta markeriga otse tüllile. Vildikajälg vaatamisel ei sega, aga silma teeb ilmekamaks küll. sobib kenasti.
Maski alumise ääre üleulatuv fliis keera sissepoole ja õmble käsitsi mõne pistega. Umbes nii ma tegin ja sellise maski sain:
Mõned tähelepanekud: Marlist ja liimist toorikute tegemine on üsna keeruline ja aeganõudev. Kui oled õhupallid ühendanud, kilega katnud ja neile marli ümber mässinud, on juba silmaga näha maski lõplik eeldatav suurus ning selle nina ja silmade asetus. Kui ninaosa on liiga otse, ei näe maski kandja ilmselt hiljem silmaavadest allapoole. Mask on üsna kinnine - st. et pead arvestama, et maski kandja saaks kenasti hingata ja tee maskile auk, kust pea sisse pistad, pigem suur kui väike. On hea, kui sinu kaks käelaba veel maski mahuksid. Nii, põhimõtteliselt. Kaelaaugust. Maski kandja (ehk antud juhul Lotte) peab olema keskmisest kõvema häälega või kasutama rääkimisel väikest mikrofoni. Miks? Sest hääl kaob maski ninaotsa ära muidu.
NB! Tehnika on minu peas sündinud. See tähendab, et päriselt maske võibolla niimoodi ei tehta. Seepärast ei ei ole postituse pealkirjaks "Kuidas teha maski" vaid "Kuidas üks maski tegi"
Ja kas näed - seda suve veel pool tunnikest jäänud! Ei teagi, mis selle viimasega peale hakata. Magama nagu minna ei tihka ja midagi uut käsitöölist alustada oleks ka nagu patt. Ega seda sel suvel enam valmis saaks. Kui ma just kibekiiresti mõnd pärlitegu ära ei õpi
Igatahes soovin Teile kõigile hästi meeleolukat ja ilusat sügist. On teine juba saabunud. Mis sellest, et kella järgi veel aega...
SUUR PESU- VÕI MÄNGUASJAKORV.
Mõte õmmelda suur korv musta pesu või pehmete mänguasjade mahutamiseks on mul olnud igivana. Olen ka googlest erinevaid pesu- ja mänguasjadekorve otsinud, kuid seda "päris õiget", mille järele hing endal igatsust tunda võiks, ei leidnud. Tuli siis ise välja mõelda ja valmis teha.
Minu korv sai taaskord teksadest. Õieti sai enne põhimõtteliselt valmis just seesama suur korv, jääkidest eelmise postituse pisem. Siin ta on:
Kokku kulus kahe korvi peale 5 paari teksapükse. Algul mõtlesin, et sisustan korvi pesuga (vannitoas, esimene pilt vasakul), siis aga oli selge, et igasugused karvased elukad lapse toas vajavad mustast pesust palju enam korralikku peidupaika. Et korvi suurusest aimu saada, vaata kõige alumist pilti:
Mõte pesukorvi õmblemisest ei ole kuskile kadunud, lihtsalt toonid ei sobinud väga hästi.
Sellised tegemised siis seekord
VANAD TEKSAD POLE PRÜGI!
Jah, nii ma arvan. Vanad teksad on hoopis paljude erinevate toonivarjunditega vastupidav ja tänuväärne materjal, millest saab teha mida iganes. Lapitööprojekt innustas mind sedavõrd, et otsustasin mõned kappi seisma jäänud teksad "hakkida" ning neist ühe lauakorvikese õmmelda. Projekt ise on küll läbi, aga süda ei andnud enne rahu, kui mõte teostatud. Selle korvi juures ei olegi minu jaoks oluline asi ise, vaid tõsiasi, et tegu on taaskasutusega:
Pitsiriba ja punutud rullkant Abakhani 5.- sest paelakotikesest. Sees vatiin ja puuvillane voodririie (täpsemini "Ühevärviline voodipesukangas"). Korvike sobib hästi nii lapse kirjutuslauale mõne raamatu paigutamiseks kui vannituppa sampoonipudelite hoidjaks:
Üks suurem õmblusprojekt saab veel lähipäevil lõpule. Ikka teksadest, suurem osa jäi ju kasutamata
-------------
Köitmist ka. Valmistasin ühe albumi. Hea sõbranna tüdrukuteõhtu mälestuste jäädvustamiseks:
Vikikese kursusel käinud ei ole ja kogu albumi tegemise töökäik lähtus minu enese loogikast. Ära tahan märkida selle, et albumi selja ja kaanetükid ühendasin omavahel laia valge leikoplaastriga (tundus, et nii jääb asi püsivam ja liikuvam), raamatu selg on laiast pabernöörist. Peal üks väike organzaõis, mis peaks tüdrukute õhtut hästi meenutama - kandsime kõik sarnaseid randmeil.
-----
Ja veel üks lambi tuunimine. Eelmisele lisaks:
Mõnusat septembrikuud!
Mul on hea sõber, kes toodab kõikvõimalikke utoopilisi ideid. Neid on tal palju!
Ise Ta oma ideid ei teosta. Nii teataski Ta mulle ühel päeval, et tema kodused seinalambid on Teda lõpmatuseni ära tüüdanud ja vajaksid muutust. Tema idee oli, et lambi läikivmetalne osa saaks uue, linase katte. Ning et lambil võiks olla pisut heegeldust. Nii, et tule põledes kumaks mõni selge sammas. Lubasingi asjale mõelda ja mitmete kavandite tegemise ja suure hulga pusimise järel andsin Talle eile üle esimese "toote":
See on minu esimene lambiuuendus elus. Ja neid tuleb veel!
--------
Mis puutub aga varrastesse nr. 20, milledega valmis eelmise postituse kampsun, siis siin nad on: Mahuvad korraga ikka ühte pihku ära:
Kena septembrikuu jätku!
"Tsau! On Sul paar tundi vaba aega?" Nii helistas mulle ühel õhtul minu noorem vend ja jätkas: "Ma tahaksin, et sa mulle ühe kampsuni kooksid..." "Paari tunniga?" muigasin mina "Nojah, valisin tegumoe välja ja ostan lõnga ja vardad. Vardad on number 20! Ühel real on mingi 40 silmust ainult".. jätkas minu äärmiselt kuduteadlik väikevend. Lubasin siis kududa. Ühel päeval tõigi vend 24 tokki Bergere de France ALASKA lõnga, vardad, millede kohta minu mees teatas, et "asi on päris hulluks läinud, kui kuduma hakatakse juba "plastpudelitega"" ja ajakirja, milles venna selge nägemus sees. Paari tunniga muidugi hakkama ei saanud - kulus paar kuud! Teiste tegemiste kõrvalt. Aga kampsun sai igatahes valmis:
Pidi meenutama "Metsluikedest" tuntud nõgeserüüd
Sellel pildil on näha ka originaali:
------
Eile oli ka meie peres Suur Päev. Kooliteed alustas meie pere kõige noorem poeg (neid muidugi ainult kaks ongi):
Vendadel on nüüd üks ühine jututeema juures. Tuttav Aabits toob äratundmisrõõmu ja hulga õpetussõnu.
Täna hommikul mindigi hea meelega kooli - üks vasakule, teine paremale (Keilas on 2 koolimaja). Sellest aastast õpib siis minu vanem poeg III E klassis, noorem I F klassis
Head uut kooliaastat kõigile!!!
