Kuna saja asja koos tegemine võtab sada korda enam aega kui ühe kallal nokitsemine, ei ole midagi suurt välja näidatagi. Seda suurem on aga rõõm, kui kõik sada riburadapidi valmima hakkavad.
Olen haiguslehel ning vuran suure hoole ja armastusega kududa sokivahetuse sokke. Täpselt pool on valmis
Tihtipeale on idee otsimine palju aeganõudvam kui valmistamine.
Kolasin oma sokisahtlis natuke ka ja sain "laste osakonnast" sellise portsu omatehtud varbasoojendajaid:
Lisaks üks hästi hästi tore labakinnas. Tore on selle kinda juures see, et sobis nii rohelise kui lilla kombekaga ja kootud imepeenikeste varraste ja lõngaga. Neli rida koepinda annab kokku peaaegu 1 cm. Täna need labakud meie pere noormeestele enam kätte ei mahu.
Ja nüüd - tagasi kuduma!!!
No tere!
Paar päeva tagasi tõin endale JYSKIST ühe ratastega suuuuure plassmassist kasti. Mõtlesin, et mahutan sellesse ära oma lõngakerad ning lükkan varanduse riidekapist voodi alla. Kui aga hakkasin oma elamisest lõngakerasid kokku korjama, mahtusid ostetud kasti napilt pooled. Peab vist lõpetama selle ÜLIHUVITAVATE kerade huupi kokkuostmise
- niikuinii jäävad pooled neist aastateks seisma ning ega lõngad maailmast otsa ei lõpe.
Tänane pilt minu käsitööst on aga jälle lapitekiteemaline. Sai kunagi beebit oodates alustatud kahe "palkmaja" tehnikas tekiga. Üks roosades ja teine helesinistes toonides. Peale ühte ultrahelikülastust otsustasin siis lõpuni õmmelda sinise. Ühe siilu laius valmis tekil on 2 cm. Ja iga siil on pealt omakorda läbi õmmeldud. Tekk on pisike, aga sobis mähkimislauale või voodile, kui tahtsin beebit õhuvanne võtma panna.
Siuke lugu siis.
PS: Aga peas on mul miljon head mõtet. Ei tea kas peaks mingi raamatu kirjutama neist või?
