SOOJAD SOKID POJALESoktoobrikuu sokimaratonile lisasin end puhtalt vajadusest ühtede sokkide järele. Pojale, kelle jalg on viimasel ajal nõnda palju kasvanud, et vajab juba päris mehe mõõtu villasokke. Tegin siis ühed. Pildistamiseks päevavalgust ei jätkunud. Seepärast peab igaüks ise ette kujutama, et pildil esiplaanil olevad sokid on NOVITA Seitsme Venna rohelised.
Pildil on ka teised sokid, milled sel kuul valmis kududa plaanisin. Leidsin ühe iidamast-aadamast pärit peenikese villase lõnga kera, haarasin vanaemaaegsete peenikeste varraste järele ja asusin ühtesid pitsilisi kuduma. Ühele pisikesele sugulasele. Ühe soki sain valmis, teise kanna ja selle kahanduse ka, kui märkasin, et kera seest pisub välja vanapaberinuts! Reaalsuseks sai, et sellest kerast kahte sokki välja ei tule. Ühe kanna harutasin üles ja otsustasin, et teen sokkidest randmesoojendajad. Kahju on, oleksid ilusad peened pitssokid tulnud. No on alles komme lõngakera sisse üks paberinutsak ette muljuda! Täitsa nõme ju!
See tõik pani mind mõistma, et ma VAJAN hädasti uut kogust lõngu. Alles jäänud jupid (lubasin endale kord, et ei soeta hulgal ajal ühtegi uut tokki!) ei anna enam midagi mõistlikku välja. Ja KUI väikseks need sokid ikka minna saavad? Ühtegi sünnitama-minejat sugulast ei ole ka lähiajal kuskilt võtta
Kudumisteni!
Sepapõll ja lugemissaal.Ühe minu töökaaslase poeg võttis kätte ja läks õppima sepaks. Ja palus, et kas ma ei saaks talle õmmelda ühe nahast sepapõlle. Nendel ametimeestel kuluvat säärane rõivaese marjaks ära. Ostis ise kaltsukast koguni kaks nahktagi, et saaksin nende materjali ära kasutada.
Ma ei ole sepapõllesid varem ühtegi teinud. Otsisin siis netist infot ja sain selgeks, et põll peab olema paksust (hobuse)nahast, et ta ikka kuuma ka põlvedest eemale hoiaks ja muidu turvalisuse tagaks. Aga ega siis nahktagid niisugusest materjalist ole! Need on ikka õhukesest. Pidin siis kaks nahka omavahel kokku õmbema ja sündis põll, mis on mõlemat pidi kantav.
Kinnituserihmad tegin osati laiast kummist - nii peaks sepal mugav kummarduda olema.
Õmblemine ei olnud kerge. Läbi kahe liikuva ja õmblusmasin talla all täiesti libisematu naha, nende omavaheliste 4-kordsete õmbluskohtade oli paras piin masinanõela suruda. Aga sain hakkama. Rohkem sellist tööd ette ei võtaks.
------------------
Oma lugemissaali, projekti järgi siis tualettruumi, olen ka peaaegu et valmis saanud.
Kutsun teid sellesse piiluma:
Tore, et endisest olukorrast ka pilti on. Nüüd hää vaadata, mida kõike tehtud on. Pean rõõmuga ütlema, et see ruum ei ole valmimiseks grammigi meherammu tarvitanud. Kõik puurimised-saagimised-lihvimised puha enda tehtud.
Kummaline, et endises vetsus käidi sellisena mitukümmend aastat. Arumaeisaa, miks inimestele remonti teha ei meeldi
Põrutan nüüd vannituppa tolmutama. Ja luban, et koon vahelduseks mõne rea Soktoobrisokke kah.
Olge mõnusad!
