Detsembrikuu läheneb kohutava kiirusega. Juba tassib minu noorem poeg susse aknale ja räägib, et kui päkapikud ikka juba piiluvad, siis võibolla on mõnel neist natuke varem kommikott kaasas.

Jätkuvalt koon sõrmikuid, aga seekord teen ühed mehised kindad oma kõige nooremale onule. Minu vanaema, kes talle ikka kindaid kudus, on mitu aastat juba taevas ja ükspäev onu kurtis, et sõrmed külmetavad. Teen talle siis üllatuse ja koon ühed sellised kindad, nagu vanaema ikka armastas kududa.

Poolikuid kindaid pildistama ei hakanud, aga üles võtsin hoopiski ühed õmmeldud PÄKAPIKUSUSSID. On ühed naljakad asjad lastele jala otsa panna:



Jalas tõmbavad ninad vahvasti taeva poole:



Täna siis selline postitus. Päkapikuline

Tere üle pika aja!
Nii mõnus on olnud lugeda Teie pisikestest ja suurtest võitudest ja lugeda Teie käsitöölistest tegemistest. On ikka ime, mida inimene (Sina, lugeja!) ühest pikast lõngajadast või riidetükist kokku suudab punuda

Mina olen olnud sõrmkindalainel. Sain lihtsalt hoo sisse ja tegin mõned.
Siin on ühed täiesti tavalised villased:



Minu elu vaieldamatult kõige ilusamad kindad (AITÄH, REES!!!):
Reesi mustrit kohandasin niipalju, et kinda mustri tipp (enne sõrmi) on tehtud teravaks. Lihtsalt selline enda väike panus mustrisse:



Need viimased valged sõrmikud lähevad täna postiga ühele väga kallile inimesele. Loodan, et ta jääb rahule. Kui piltidel klikid, näed suuremalt

Viimastel päevadel on näha niiii palju lilli Mina seda testi ei teinud, aga ilmselt oleksin lill, mis on teiste suhtes vähenõudlik, enese suhtes kriitiline. Võibolla väikeste okastega, õitseksin arvatavasti mõnel korral aastas ja kannaksin ühte-kahte elevandiluukarva õit. Ma arvan, et oleksin kaktus.

Ei saa öelda, et ma ei ole paari viimase päeva jooksul lillegi liigutanud. Kaks paari sõrmikuid on valmis, üks müts ja just natuke aega tagasi proovisin ära salomoni. Tuleb välja küll.
Kuna osadest asjadest ei ole pilte veel tehtud ja osadest on küll tehtud, aga need on turvaliselt kaamera sees, tutvustan Teile meie pere KILK-KONNA (nii nimetab teda minu noorem poeg). Äärmiselt rahulik loom, vähe liikuv, sõbralik, hästi kannatlik ja paindub kilpkonna kohta üllatavalt hästi (suure tahtmise korral on võimalik saba ja ninaots kokku väänata). Tehtud kodus leiduvatest fliisitükkidest, ei mingit lõiget ega keerulist skeemi. Jälle üks asi, mille otsas lösutada ja mis sisaldab suurel hulgal igasugust varem nii väärtuslikuna tundunud kraami (mõni ilus hilp, kangajupid, vatiinijäägid ja muu säärane).

KILK-KONN GUSTAV:

Sain valmis oma valged sõrmikud. Kuna need on aga pesemata ja otsad sisse tõmbamata, ei ole ma neid veel pildile võtnud. Näitan hoopis ühte enam kui 10 aastat tagasi valminud suurt seljakotti (olin selle tegemise ajal 9.-nda klassi õpilane ja sättisime suve alguses ratastega klassiekskursioonile). Kasutasin mööblinaha jääke. Nii et kott sai juba tühjana väga raske. Peamine oli aga see, et kott igasugustele matkavintsutustele hästi vastu peaks ja mõni õmblus kohe rebenema ei hakkaks.
Õmblesin vanavanaema SINGERIGA, käsimasin. Kõik õmblused on kahekordsed. Ees suur tasku, ühel küljel pudelitasku, teisel pisem fotoaparaadi-tasku.



Sangad pidid samuti olema tugevad. Tikkisin siis kodus leiduvate lõngadega sangade ühe poole, teise tegin nahatükkidest ning õmblesin kinni.



Pildilt ei ole näha, aga kott on tegelikult päris suur ja siiamaani kasutuses.