Kui Sünnipäev ei hüüa tulles...
Minu blogi sünnipäev näiteks ei hüüdnud. Ootasin teist jupp aega ja pidasin meeles, aga ta sai väga kiirete asjatoimetuste taustal lihtsalt mööda. 17.-ndal kuupäeval. 4 aastat! Vinge, eks?!
Ma ei hakka rääkima, mis selle ajaga minu elus toimunud on. Omamoodi toimub see meie kõigiga. Mul on hää meel, et olen siin nii pikalt püsinud, et IT õpituppa on mõned õpetused saanud ja vahva on vaadata, kui neid kasutatakse. See ongi vist peamine. Et ideed, juhtnöörid ja head soovitused ikka otsijaile abiks oleksid.
Teen sügava kummarduse kõigi ees, kes mind hea sõnaga toetanud on. Eriti aga nende ees, kes mind oma blogides ahhetama panevad!

Sünnipäevameeleollu sobivad vist hästi minu viimatised nikerdised. Mõned rahaümbrikud. Kuigi mulle endale ei meeldi väga raha kingituseks saada või kinkida. Aga vahel läheb ümbrikku siiski hädasti tarvis.
Kartong, paberinuga, liimipulk. Ja vaba lõikamine.





Päikest!

Kingitus Emale.

Sel aastal valmistusin emadepäevaks hoolega. Tulemus on siin:



Õmblesin lapitehnikas romantilise padjakatte. Tagant nööpidega, sees vooder. Kangale lasin trükkida mõned ema fotoalbumist pärit pildid, mis talle endale suure tähendusega on. All vasakul pildil seisab minu ema oma vanaemaga. Pildi kõrval pisut pitsi, mis vana(vana)ema kuulu järgi oma sõrmedega heegeldas. Padjal on kangaid minu pluusist ja voodipesust. Ja palju palju häid mõtteid:



Et pilte sai rohkem, meisterdasin ka ühe karbikese. Fotode tarvis. Või siis mõnede teiste kallite asjade peitmiseks:



Ühe samades toonides tuduriiete kotikese tegin ka. Pildistan hiljem.
Ema oli pisarateni liigutatud. Mina ka.
Kalli-kalli, ema!!!