TeaterKui sul on sõber, kes sinust väga hoolib, kes mõtleb peaaegu samamoodi kui sa ise ning kes on sulle igas mõttes toeks, ning kui teil kahel on piisavalt ettevõtlikkust, kannatust ja tahet, on võimalik paari õhtuga ehitada pisike teatrilava ning hakata üleöö näitlejateks...
Jaanilaupäeval esietendus minu ja minu vägaväga hea sõbra elu esimene lastetükk. Oli tore! Tuult meile tiibadesse!
"Emme, kas pool 2010. aastast saab varsti läbi?"
"Jah. Aastas on 12 kuud ja kui juunikuu on läbi, on pool sellest aastast juba otsas..."
/25 sekundit vaikust/
"Emme, kas sa oled vahel mõelnud, et üks aasta võib lühem tunduda kui üks päev?"
Sedasorti dialoogi pidasin eile maha oma 8-aastase pojaga. Tal on õigus - mineviku võib sageli ühte silmapilku ära mahutada. Tagasi vaadata ja öelda: Oli raske. Või tore. Minu pojad tõid selle kooliaasta lõpetuseks koju viielised tunnistused. Ühel on kolmas, teisel esimene klass minevikuks saanud. Vägev! Väga tore! Tervelt 9 kuud ja natuke peale said kokku võetud üheleainsale paberile. Üheainsa lausega, mis lubab sügisel astme võrra kõrgemale astuda. Aeg lidub ikka sajaga, ma ütlen! Ei jää mahti sellele isegi sügavamalt järele mõelda...
Kiire tagasvaade minu tegemistele:
Emadepävakingituse juurde meisterdatud kotike, millel pilt minu emast ja tema kahest lapsest (üks olen siis mina). Et oleks reisule minnes hea meid vennaga ka kaasa võtta:
------------
Pesulõksukott valmis juba mõnda aega tagasi. Ka emale. Tal olid lõksud muidu ühe pika paela otsas. Mu meelest on neid aga kotist mugavam võtta. Tegu on taaskasuliku teemaga - roosa vahepitsi on heegeldanud keegi välismaalane, kes seda enam endale hoida ei tahtnud ja selle läbi mõne humanitaarabiasutuse meie kaltsukasse saatis. Minule tundud see pits sümpaatne ja see paar krooni, mis selle eest välja käisin, tundus hea investeeringuna. Lõikasin pitsi kolmeks, ülemise otsa kasutasin pesulõksukoti avas ära ja kaks pikemat siilu kummalgi pool külgedel. Harutasin paar rida üles ja sellega õmblesin tükid omavahel tihedasti kokku. Voodririideks on vanaema kunagise "kardinaservasäilitusprojekti" tulemusel kapis seisnud tükk. Riidepuu on ka üks muldvana asi. Saagisin selle õlad pisut kitsamaks, et ikka ära mahuks. Ei midagi erilist, aga lihtne ja vajalik asi ikkagi:
Ja rahaümbrikud on arenenud. Neile tekkisid samas stiilis sugulased - õnnitluskaardid. Vaba lõikamine.
Need kaardid on nüüd ühes lillepoes. Eks näeb, kuidas neil seal minema hakkab...
Mõnusat juunikuu jätku!
