Juba juunikuu peaaegu läbi! Ilmad on nõnda ilusad, aga mina olen tööl - paksudest paekividest laotud soklikorruse kontoris ja külmetan. Kurk on kangesti valus, pea uugab ja ühes kõrvas tuikab. Brrr....

Näitan ette mõned vahepeal valminud tööd. Väga lihtsad, ei midagi eriskummalist. Üks pisike piiga vajas suvist peakatet. Sattusin pisut hoogu ja tegin neid 3 Idee Mütsiraamatu kaanepildilt. Esimene tuli omamoodi (raamatut ei ostnud, seivisin Selveri raamaturiiuli ääres pealuusse):



Kodus leidus üks tokk virsikukarva Caprit, sellest sai vähe õhulisem peakate:



Ja kolmanda tegin Mütsiraamatu tehnikat järgides. Lihtsalt prooviks, et kas mõikan. Mõikasin küll:



Üks pisike töö sai veel tehtud. Ämm palus oma juubelikingituseks raha. Tegin talle laudlina (pilt puudub) ja ümbriku, millesse raha pista:



-----

Halvale enesetunde peletamiseks mõtlen oma väga tublidele poegadele - noorem neist lõpetas lasteaia ja saab sügisel ka koolipoisiks, vanem tuli koju sääraste dokumentidega:

TUNNISTUS ja KIITUSKIRI

-----

Ning veel: ma olen ka põllupidaja! Panin kevadel paljude teiste isetegijate eeskujul seemne mulda ja kodune aiamaa (elan korteris, seega on kogu minu põld pottides rõdul) näeb hetkel välja sääraselt:



Mul on päris mitu tomatit, kaks maasikataime, piparmünti, salatit, üks vinge petersell, kressid, dekoratiivsed paprikad, kaks vibu meenutavat päevalille...
Ootan maasikate küpsemist. Oma 5 maasikat saan kindlasti! Ja tomateid:



----

Ja lõpetuseks: Kui plaanid grillida, aga säästuaeg ei luba grillivardaid soetada, tuleb olla nutikas. Vana sõnnikuhark passib pere vorstikeste küpsetamiseks suurepäraselt:



----

Minul suvi käsitöövaene ei tule. Öösiti ikka HEEGELDAN

Olge terved ja ärge lubage Päikesel endale liiga teha!

Hei, üle pika aja!
Minu "12 rahvuslikku kuud" kõige viimane töö andis end oodata. Mitte et ideid juba ammu ei oleks olnud, aga no ei arenenud paari mõtte realiseerimine kohe sugugi. Alustasin lillede tikkimisega laiale mustale villasele vööle (inspiratsiooniks Muhu sussid), siis jällegi motiivide tikkimisega pikale tumedale linasele kleidile... ei tulnud välja. Mitte nii, nagu oleksin tahtnud. Siis aga tuli uus idee ja otse elu sunnil - nimelt olen oma poolikuid ja kõige pakilisemaid käsitöötarvikuid hoidnud diivani kõrval punutud korvis, ühtäkki hakkas sealt vastu vaatav segadus mind aga väga häirima ning võtsin plaani oma kerad ja lapid kaanega karpi pista. Idee oli sündinud, karbi katmine paberiga tundus aga pisut "liiga lihtne". Nõnda tekkis mõte katta täiesti tavaline pappkast (milliseid vahel kauplustes kauba koju vedamiseks vabalt jaotatakse) kangaga. Nii seest kui väljast. Kuna minu valitud kast oli piisavalt kõrge, sai selle sisemistesse külgedesse õmmeldud terve rida pilusid heegelnõelte-varraste ja kääride tarvis. Karbi kaanele tikkisin rahvusliku moega motiivid:



Kast käib kokku keerutatud nööriga, sisuks vooder tepitud vatiiniga:



Nüüd on mu käsitööasjad toredasti diivani kõrval ning ei riiva silma. Onju?



Karbi tegemine võttis kaks õhtut aega. Olen rahul
Mõnusat juunikuu jätku!