:
Tegin kord väiksemale diivanile KATTE ning teadsin, et ühel heal päeval vajab katet ka elutoa suurem diivan. Kuna halle villaseid lappe mul enam kodus ei olnud, tassisin eelmise aasta eelviimasel päeval lagedale mööblikanga jäägid, mis jäid üle ema diivanile õmmeldud KATTEST. Teadsin küll, et ega ma neid aasta lõpuks valmis ei jõua, aga ei hakanud end selle pisisasja pärast tagasi ka hoidma. Paar päeva peale aastavahetust olid katted igatahes valmis ja üks minu peas vasardanud mõte teoks tehtud. Kahe kihi vahel leidis endale pesa minu 15. aastat tagasi õmmeldud lapitekk, mis viledaks oli kulunud. Ses mõttes taas üks projekt, mis eraldi poodi minemist ei vajanud ning kasutas ära minu kodus leiduva lõputuna tunduva tagavarakuhja...
Kangast jäi veel järele täpselt nõnda palju, et katsin ribadega ka ühe papist "toru" ja sain nõnda pesa oma lõngadele:
Mul on hea meel, et sain lahti üsna arvestatavast kogusest kangatükkidest. Või mis lahti - nüüd on need korrapäraselt minu pere istumise alla laotatud
-----------
Lapitekikeste õmblemises ei paista lõppu tulevat. Selle aasta esimene (ja maeiteaenamitmes kokku):
-----------
Aga praegu tegelen hoopis suurema kunsttööga - võlun oma last terveks. Olen temaga kolmandat päeva Merimetsa haigla kinniste uste taga ja nõiun pisikesi baktereid minema. Koos abivahenditega muidugi.
Olge terved!