Kui üleeile maale sõitsime ja maanteel tuiskas Scarlett, oli mul hinges natuke hirmus. Nähtavus oli peaaegu olematu... aga tunne, et inimene on ikka ühel maanteel ja ühe tormi meelevallas täiesti tühine putukas, oli kuidagi kasvatav. Ja kui õhtu lõpuks kodus nende kõige lähedasemate kõrval jõulujuttu puhusime ja tormi aknast vaatasime, kasvasin veelgi. Sest peres ja lähedastega ei tundu üks inimene nii väga putukas enam ühti.
Sel aastal ma jõulupaanikat ei tundnud. Otsustasin selle juba ammu enne pühi ära. Kallitele inimestele panin posti oma meisterdatud kaardid ja mõned kingitused meisterdasin ise. Lahe, et jõulud on aasta lõpus - saab kinkida kalendreid või kaasi nendele:
Või peidupaiga kuduja tähtsatele tööriistadele:
Veel tegin ühe väikese sugulase nukule voodipesukomplekti. Hästi tavalise. Ei näita. Ja piparkoogimaju tegin.
Meie MTÜ on täies elujõus. Enne pühi oli tuli takus Anija mõisas jõulumaal. Õmblesin seks otstarbeks peakorraldajatele inglikostüümid:
Veel sai kirjutatud uus jõulutreemaline näidend ja loodud päris uus lava uute tegelastega:
Lisaks nägi trükipressi minu elu kõige esimene lauamäng. Ja selle üle on mul väga hea meel
Nii nagu sellegi üle, et Teie teete nii imetoredat ja inspireerivat käsitööd! Aitäh!
Palju häid mõtteid aasta viimastesse päevadesse!
