Lubasin küll, et minu lapiseelikuga lappimine lõpeb. Aga kus sa saad lõpetada, kui üks väike sõber Kaspar vajab lasteaeda minekuks hommikujutu-patja, mis oleks parajalt suur, rõõmsavärviline, kindlasti õunakese ja mõne värvilise nööbiga. Istusin täna taas masina taha ja lappisin Kasparile padja:



Õun padjal on masinaga aplitseeritud. Vana õietutt puuvillasest lõngast. Nööbid said ühesugused, aga erinevat värvi.
Padja tagumisele poolele õmblesin siksak-pistes erivärvilisi niite kasutades lapse nime. Ja ühe sanga. Ikka selleks, et patja mugavam mööda põrandat õigesse jutunurka saaks vedada:



Padi sai mõnusalt suur (50x54cm) ja loodan, et Kaspar on rahul

Ja veel ühe lapse loodan rõõmsaks teha. Talle kulub marjaks ära üks Pipi-nukk. Tegin siis ühe:



Mõnusat viimast augustikuu nädalavahetust!

LAPISEELIK. MINU IGIAMMUNE UNISTUS ON TEOKS SAANUD:

Seda, et ma lappimist fännan, ma juba ütlesin. See aga, et olen mitu aastat igatsenud endale üht lihtsat lapiseelikut ja ei ole end suutnud siiamaani nõndapalju kokku võtta, et see unistus täita, on täiesti häbiväärt!

Üleeile ostsin Kangast ja Nööbist mõned omavahel sobivad (minu arvates) puuvillased kangatükid ning kahe õhtu tegemised on Teie ees:





Olen ise maru rahul! NIIII väga minulik sai see seelik, et minu garderoobis vaevalt et rohkem minulikke rõivaid ongi.
Seelikus on 4 rida lappe. Igas reas 3x5 erinevat ruutu. Esimese rea ruudud lõikasin läbimõõduga 10X10 cm, teise rea ruudud 13X13 cm, kolmanda rea ruudud 16x16 cm ning neljanda rea ruudud 20x20 cm. Alumine - tumepruun riba on kahekordne ja alumise õmbluseta. Kitsas naturaalne puuvillapits sobib minu arvates väga hästi:



See projekt on minu jaoks ilmselt lõppenud. Kokku 6 lapitööd - seda ei olegi väga vähe Aitäh kõigile!

Kui olin väike, ei olnud mul ühtegi "päris" beebinukku. Mõnedel mu lasteaiakaaslastel olid - sellised pehmemast plastmassist käte-jalgade ja pehme kõhukesega. Igatsesin endale väga üht sellist. Tädi lastelt sain ühe pisut peetud Kaltsu-Triinu, millise tädi oma tütardele kunagi sinepikarva sukkpükstest, näo ja käelabade toorikutest ise valmistas. Triinu oli tore nukk. Sellega sai sageli arsti mängitud ja vesivärvidest sulatatud erivärvilisi "ravimeid" tuharatesse süstitud. Triinu kannatas alati kõik ära. Eks ta tagument kord-korralt aina värvilisemaks läks, aga seda armsam ta oli.
Siis õmbles ema mulle ühe Pärtli. Minu enda vanadest sipukatest. Pärtel oli päris beebi mõõtu. Ema tikkis Pärtlile silmad ja vägeva naerusuu, millest üks "hammas" paistis. Mäletan Pärtlit hästi. Hiljem lõikasin Pärtlilt jala otsast ära (kui jube mõelda), et sellele nöör otsa siduda ja endale mikrofon teha. Olid ikka ajad! Praegu on lastel kõik vidinad - mikrofonist (mis ilmselt ka vilgub ja teeb kõikvõimalikke hääli) beebinukkude, nende kõhukottide, turvahällide ja kogu varustuseni poest saada.
Imelik, aga kaltsunukkude järele on ka täna nõudlus. Ja lapsed tõesti armastavad neid! Vähemasti väikesed küll! Olen mõned kaltsunukud teinud ja nüüd telliti minu käest mõned. Kaltsunuku tegemine on aeganõudev (no mütsikese heegeldamisega võrreldes igatahes), aga töö on vahva. Ja nad on alati väga eriilmelised!

Minu viimatised lõbusad näkid on siin:




Minu arvates tulid nukud natuke minu enda nägu. Imelik, eks?!

-----------

Põnev kanuumatk ongi peetud. Kolme päevaga mõlatasime läbi 66 kilomeetrit Jägala jõge, mis oli oodatust märksa mitmekesisem ja põnevam. Ilm oli suurepärane ning selle suve retk läks igati korda. Grillisime haugi, viskasime nalja ja käisime indiaanlaste kombel ise meisterdatud saunas. Nüüd oleme tuttavad Valgejõe, Ahja, Võhandu, Põltsamaa ja Jägala jõega (Valgejõel oleme käinud 3 korda).



Oli väga tore nädalavahetus! Nüüd tagasi (käsi)tööle!!!

PÕNEV LAPITÖÖ. No ei saa veel läbi

Eelmise roosa tekikese õmblemisest jäi veel pisut kangast üle. Appi võtsin ühe pleekinud roosa voodipesu, mis ootas oma aega, et saada mõne kaltsuvaiba sisse. Ei läinud temaga nii. Sai hoopis beebiteki-roosaks, kuhu ta paremini passib:



See tekk sai eelmisest mõned cm-d suurem (72x74 cm) ning sisuks kaks peaaegu ära elanud froteerätikut. Tekk tundub eelmisest õhem, on puuvillasem ning raskem. Taas kasutasin KATIA BUTTERFLY lõnga, et mõned lipsukesed üldpilti ilmestaksid.



Kirjutasin teki õmblemisele kuluva aja paberile - kulub terve õhtu ja natuke öödki. Kui päeval tööl ei peaks käima, valmiks säärane u 5 tunniga.
Nüüd küll titatekkidest aitab vist. Kuigi näpud jäid endiselt sügelema (hing ihkab vahelduseks midagi sinisemat!). Täna õmblesin hoopis kaltsunukke!
Reedest pühapäevani teen käsitöös aga hoopis pausi ja kanuutan ühe toreda seltskonnaga kolme päeva jooksul üle 60 km ühel Eestimaa kaunil jõel... nii juba kaheksandat korda!

PÕNEV LAPITÖÖ jätkub.

Peale viimase postituse sisestamist ei andnud hing enam rahu. Otsisin kapist meeleheitlikult materjali, mida lõikuda ja kokku õmmelda saaksin. Istusingi koos kolme enda pluusi, vähekese kodus leidunud vatiini ning paari leitud lapitükikesega 21:30 masina taha ning lõpetasin 04:25 ühe pisikese beebiteki õmblemise. Töökaaslasele, kel veel täna kõht ees, aga kes peaks lähipäevil väikese tüdrukutirtsu saama. Tekk on ainult 70x70 cm suurune ja aitab beebit vankri- ja hällieas. Tehnika on "suvalapiline" (9 erineva paigutusega lappi kokku):





Kui KatjaII tutvustas ühes blogis PISIKESTE LIPSUKESTEGA LÕNGA, teadsin kohe, et pean ühe toki samasugust ostma. Aga mitte heegeldamiseks või kudumiseks vaid beebitekikeste ilmestamiseks. See roosa tekike saigi ühe tiiru lipsukesi ümber (ehk on alumisel pildil natuke näha).

Tekk meeldib mulle endale väga ja eile alustasin uue tegemist. Seekord teen aga teisiti - lõikasin froteerätikust parajad lapid ning õmblen tükid esmalt otse sellele. Saab puuvillasem. Kolmandik on valmis.
Kena ja käsitöökat augustikuud!