Tere!

No kuidas alustada triibulise-täpilise-mummulise ehk "tee midagi ilusat ja nii, et iseendale ka meeldiks" projektist kirjutamist, kui Sinu kätte on läbi pikkade ponnistuste jõudnud selline kingitus! Mul lõppesid sõnad kõik otsa, kuigi muidu pean ennast täitsa jutukaks:



On ju ilus! No on ju kaunis! Ma ei oska kirjeldada oma rõõmu, tõesõna. Alles nüüd sain fotoka ja salli ühte ruumi kokku, jooksin vahepeal õue, otsisin paika, et teha üks niisugune foto, mis oleks seda salli väärt. Ühe leidsin, aga seal oli 4 õllepudelitega noorukit ja kena maha langenud paplitüvi oli juba hõivatud. Ruttu tagasi tuppa, siia seina, sinna seina, ükski sein ei ole piisavalt hea. Ükski tool ei kõlba. Oh seda sättimist siis.


Tegelikkuses on see sall veel palju palju palju ilusam kui pildil! Vahvad värvilised täpid, hulk niite siidist kelmikalt välja tõmmatud, kergelt karvane pind, milline vahva sall! See on minu kõige kõige ilusam sall! Tõesõna!
Lisaks oli pakis śokolaad. Täiesti ruuduline! Suur! Kaart olevat ka olnud, aga see on praegu veel minu ema juures Ja kaardi peal oli kindlasti kirjas, keda ma salli eest tänada võin. Homme saan ka kaardi. Aga TUHAT TULIST TÄNU SULLE ikkagi, armas sõber! Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii rahul!!!
-------------------------------------------

Minu enda panus projekti sai palju tagasihoidlikum.
Tegin Kuradikesele väikese kotikese, mille sisse mahub üks reisida otsustanud lõngakera koos varraste või heegelnõelaga. Kasutasin nahka, et kaval konks ei saaks hiljem vabandada: Aga auk oli sees ja lupsasin kogemata Teie kintsu....

Mummud-ruudud ühel küljel, triibud teisel. Sisse sai vooder:



Aga OI KUI RAHUL OLEN MA OMA SALLIGA!!!!!!!!!!!!!!!!!

Tere jälle üle pikema aja!
Olen endiselt ametis ühe suurprojektiga ja muud selle kõrvalt väga teha ei ole jõudnudki. Pisut pusisin oma blogiga ja kui Te olete foorumis harjunud mind nägema SELLISE näoga, siis blogis olen nüüdsest olemas umbes niisugusena, nagu mind tänaval kohata võite

Aga ühe pikka aega peas keerelnud käsitöömõtte teostamisega sain siiski vahepeal hakkama.
P6rgukizilt
luba saadud ja sugulased-tuttavad kohvipakke koguma sunnitud, asusin asja kallale ja valmis on minu esimesed kohvipakikotid. Erinevus Põrgukizi vesrsioonist on selles, et kõik tükid on eraldi aluskangale õmmeldud ja läbi tepitud ning kottide sees on riidest voodrid. Et ikka tugevam ja vastupidavam saaks. Kumbki kott said materjalid 6-st pakist.

Roheline kott ühelt poolt:



Ja teiselt poolt:



Põhi näeb välja SEDAMOODI
Ning LÄHEMALT NÄEB SIIT ja SIIT KA . Ka luban PIILUDA KOTI SISSE.

Ja kuna hoog oli sees ja isu ei olnud veel päris rahuldatud, ajasin teise veel kokku. Punasema. Ühelt poolt:



Ja teiselt poolt:



Ning TRIIBULINE KÜLG VEIDI LÄHEMALT , ja SELLISE PÕHJA SAI SEE PUNANE KOTT .

See kott sai sisse samuti voodri. Ja koguni tasku:



Kotid on PEAAEGU ÜHESUURUSED , punasesse mahub A4 külgepidi sisse, rohelisse peab selle formaadi püsti sisse asetama. Olen mõlema kotiga vaheldumisi käinud, ei ole rebenenud ja tänaval vaadatakse mulle pikalt järele (loodan, et see ei ole ainult koti süü ).