Teater

Kui sul on sõber, kes sinust väga hoolib, kes mõtleb peaaegu samamoodi kui sa ise ning kes on sulle igas mõttes toeks, ning kui teil kahel on piisavalt ettevõtlikkust, kannatust ja tahet, on võimalik paari õhtuga ehitada pisike teatrilava ning hakata üleöö näitlejateks...

Jaanilaupäeval esietendus minu ja minu vägaväga hea sõbra elu esimene lastetükk. Oli tore! Tuult meile tiibadesse!

"Emme, kas pool 2010. aastast saab varsti läbi?"
"Jah. Aastas on 12 kuud ja kui juunikuu on läbi, on pool sellest aastast juba otsas..."
/25 sekundit vaikust/
"Emme, kas sa oled vahel mõelnud, et üks aasta võib lühem tunduda kui üks päev?"

Sedasorti dialoogi pidasin eile maha oma 8-aastase pojaga. Tal on õigus - mineviku võib sageli ühte silmapilku ära mahutada. Tagasi vaadata ja öelda: Oli raske. Või tore. Minu pojad tõid selle kooliaasta lõpetuseks koju viielised tunnistused. Ühel on kolmas, teisel esimene klass minevikuks saanud. Vägev! Väga tore! Tervelt 9 kuud ja natuke peale said kokku võetud üheleainsale paberile. Üheainsa lausega, mis lubab sügisel astme võrra kõrgemale astuda. Aeg lidub ikka sajaga, ma ütlen! Ei jää mahti sellele isegi sügavamalt järele mõelda...

Kiire tagasvaade minu tegemistele:
Emadepävakingituse juurde meisterdatud kotike, millel pilt minu emast ja tema kahest lapsest (üks olen siis mina). Et oleks reisule minnes hea meid vennaga ka kaasa võtta:



------------

Pesulõksukott valmis juba mõnda aega tagasi. Ka emale. Tal olid lõksud muidu ühe pika paela otsas. Mu meelest on neid aga kotist mugavam võtta. Tegu on taaskasuliku teemaga - roosa vahepitsi on heegeldanud keegi välismaalane, kes seda enam endale hoida ei tahtnud ja selle läbi mõne humanitaarabiasutuse meie kaltsukasse saatis. Minule tundud see pits sümpaatne ja see paar krooni, mis selle eest välja käisin, tundus hea investeeringuna. Lõikasin pitsi kolmeks, ülemise otsa kasutasin pesulõksukoti avas ära ja kaks pikemat siilu kummalgi pool külgedel. Harutasin paar rida üles ja sellega õmblesin tükid omavahel tihedasti kokku. Voodririideks on vanaema kunagise "kardinaservasäilitusprojekti" tulemusel kapis seisnud tükk. Riidepuu on ka üks muldvana asi. Saagisin selle õlad pisut kitsamaks, et ikka ära mahuks. Ei midagi erilist, aga lihtne ja vajalik asi ikkagi:



Ja rahaümbrikud on arenenud. Neile tekkisid samas stiilis sugulased - õnnitluskaardid. Vaba lõikamine.



Need kaardid on nüüd ühes lillepoes. Eks näeb, kuidas neil seal minema hakkab...
Mõnusat juunikuu jätku!

Kui Sünnipäev ei hüüa tulles...
Minu blogi sünnipäev näiteks ei hüüdnud. Ootasin teist jupp aega ja pidasin meeles, aga ta sai väga kiirete asjatoimetuste taustal lihtsalt mööda. 17.-ndal kuupäeval. 4 aastat! Vinge, eks?!
Ma ei hakka rääkima, mis selle ajaga minu elus toimunud on. Omamoodi toimub see meie kõigiga. Mul on hää meel, et olen siin nii pikalt püsinud, et IT õpituppa on mõned õpetused saanud ja vahva on vaadata, kui neid kasutatakse. See ongi vist peamine. Et ideed, juhtnöörid ja head soovitused ikka otsijaile abiks oleksid.
Teen sügava kummarduse kõigi ees, kes mind hea sõnaga toetanud on. Eriti aga nende ees, kes mind oma blogides ahhetama panevad!

Sünnipäevameeleollu sobivad vist hästi minu viimatised nikerdised. Mõned rahaümbrikud. Kuigi mulle endale ei meeldi väga raha kingituseks saada või kinkida. Aga vahel läheb ümbrikku siiski hädasti tarvis.
Kartong, paberinuga, liimipulk. Ja vaba lõikamine.





Päikest!

Kingitus Emale.

Sel aastal valmistusin emadepäevaks hoolega. Tulemus on siin:



Õmblesin lapitehnikas romantilise padjakatte. Tagant nööpidega, sees vooder. Kangale lasin trükkida mõned ema fotoalbumist pärit pildid, mis talle endale suure tähendusega on. All vasakul pildil seisab minu ema oma vanaemaga. Pildi kõrval pisut pitsi, mis vana(vana)ema kuulu järgi oma sõrmedega heegeldas. Padjal on kangaid minu pluusist ja voodipesust. Ja palju palju häid mõtteid:



Et pilte sai rohkem, meisterdasin ka ühe karbikese. Fotode tarvis. Või siis mõnede teiste kallite asjade peitmiseks:



Ühe samades toonides tuduriiete kotikese tegin ka. Pildistan hiljem.
Ema oli pisarateni liigutatud. Mina ka.
Kalli-kalli, ema!!!

Mantel. TK Taaskasutus.

Lubasin, et olen öösel üleval ja õmblen. Täitsin lubaduse, kuigi praegu jalad all pisut tudisevad.
Näitan ette taaskasutuse projekti teise töö. Kreeka Pähkli SELLE mantli omapoolse versiooni:





Sees on vooder, mis samuti klapitatud-lapitatud:


Rohkem praegu ei räägi. Lippan Volbriööd tähistama!!!

PS: Aitäh toetuse eest

Nahast pluus kahest seelikust. TK Taaskasutus.

Minu taaskasutusprojekti esimene töö on valmis.
Tõin kord Humana soodusmüügi päevalt koju 2 nahast seelikut. Peaaegu ühesugused. Üks neist oli paras ja kandsin seda pisut aega oma sama tooni saabastega, teine oli algusest peale väga suur ja teadsin, et ükskord kasutan väärt materjali muuks otstarbeks ära.
Leidsin oma lõikerullide seast ühe pluusi lõike. Hindasin nahavaru ja lõikasin lõiked esmalt tükkideks - ükski tükk seelikusiiludele täies mahus ära ei mahtunud. Kõigepealt ajasin kokku tükid nii, et moodustuksid lõiked. Õmblesin kokku. Tulemus rahuldab mind.





Pluusil ei ole sees voodrit. Ei hakka panema ka. Soojemate ilmadega saan ehk niisamuti kanda. Nööbisiilu jaoks materjali ei jagunud - pidin kasutama lukku.

Loodetavasti jõuan nende paari viimase päevaga kokku ajada ka teise taaskasutustöö. Tänase öö veedan õmblusmasina taga. Ongi vist tagasi ajad, kui ideed magada ei lase

Kaaned. Helesinine titetekk. Ja ausus.

Olen mõnda aega meeles mõlgutanud ideed meisterdada kotis närtsivale eskiisiplokile kaaned. Et tähtsate visanditega album pisut kauem kestaks. Vaatasin märkmiku kaasi ja ei tundunud see töö raketiteadusena. Proovisin siis.



Seest:





--------------------

Käisin katsikul. Ikka tekikesega.



--------------------

Ja aususest. (NB! Ridade vahelt ei maksa lugeda, seal ei ole midagi kirjas!)
Tänan anonüümset külaliskommenteerijat C, kes otsis üles minu eelmise aasta maikuu ühe postituse ning julges välja öelda, et ühe teatud koti sangad on inetud ja kohatud.
Ausus on väga hea! Kriitika tõelistelt meistritelt on alati teretulnud. Nii õpime ju meie ka! Kahjuks ei jätnud kommenteerija linki oma töödele...
Ja kuna ma ei ole moedisaini õppinud (ja kuna see on amatööridele lubatud keskkond), kohtab siin blogis kardetavasti edaspidigi mõnevõrra kohatult sobitatud detaile ja imelikke töid. Blogin enda jaoks. Ja mõne hea piiluja jaoks ka.
Aga... et kui te näete midagi, mis on ikka täiesti mööda, andke teada! Ausalt

Päikest!

JÄÄKKASUTUS. Selle kevade "Napikas."

No tervist! Pole ammu kohtunud!
Mul on nii kohutavalt kiired ajad käsil, et pole õieti aega magadagi, käsitööd ei ole kohe peaaegu et üldse teinud. No ja mis sa siin siis tüütamas käid, kui midagi ette näidata ei ole, onju?!

Üks asi siiski valmis sel nädalal. Puhtalt vajadusest sündinud jakike. Neljapäeva õhtul pool kaheksa avastasin, et kapis ei ole kohe absoluutselt ühtegi asja selga panna. Haarasin sahtlist esimese Burda, mis kätte jäi (jäi eelmise aasta aprillikuu oma), võtsin selle esikaanel oleva jaki lõiked ja pistsin käe oma kangakasti. Seal leidus tükike halli ruudulist villast kangast. Passitasin sellele lõikeid ja rõõmustasin südamest, kui selgus, et kangast on just täpselt parasjagu. Järele jäi just nii väike jupp, et saaksin teha veel ridiküli või minisoni mõnele nukule. Ühetaolist voodrikangast leidus ka nibin-nabin nii palju, et seda mitmest kohast jätkates sain voodritükid kokku. Nööbid (ja tegelikult ka kangad) minu hää sõbranna emalt, kes teenib õmblusettevõttes ja kes mind jääkidega varustab. Ehk et siis JÄÄKKASUTUS. 01:45 lõpetasin viimase nööbi õmblemise ja reede hommikul seminarile minnes oli mul uus poolkuub (lahe sõna!) seljas. Rahul olen. Napp ta on jah. Aga sentigi raha ei kulunud! Mis ei ole mitte vähetähtis.



-------

30.03. sel aastal sain 30. Raudselt on mul käsil üks väga eriline aasta. On pöörane ja pöördeline aeg. Mul.
Hakkan käsitööst vist võõrduma. Üle on läinud need ajad, kus ideed magada ei lase. Aga need ajad tulevad tagasi.
Ma ei muretse!

Meenutused minevikust. Tulevane Aasta Ema tekk.

Ükskord näitas Sokike oma sahtlis vahvat triibulist vestikest. Mulle tuli selle nägemise järel kohe meelde, et olen kunagi midagi väga sarnast kudunud. Mitte küll päris samasugust, aga too vest äratas mu mälestused ellu. Minu vest sündis siis, kui minu vanem põnn (praegu 10-aastane) oli alles tita. Noh, ja mina loogiliselt tervelt kolmandiku oma praegusest vanusest noorem. Ämm pistis mulle tookord pihku mõned kerakesed ja teatas: "Näe, siin on minu rahvariideseeliku kangast järele jäänud lõngad. Sa tee neist poisile vest, mis hoiaks talvel bronhid soojas!" Jaa, lõngad olid meeldivad. Peenikesed. Võtsin toonid kahekaupa kokku ja kudusin hästi kiiresti. Mäletan, et lõngu oli täpselt nii parasjagu, et viimased triibud pidin puhtalt lõngale mõeldes kitsamad tegema. Ja kaelaaugusoonikut kududes said viimased 5 silmust mitte kahte vaid ühte värvi pruuni. Teine sai napilt enne otsa. Ju ma ikka piisavalt kärmelt ei kudunud, et lõng enne lõppu nii napilt otsa lõppes. Vesti ei ole mul enam kellelegi selga proovida, et selle suurus (või pisisus) aimatav oleks. Aga hea tunne on, et lõngalõpud ära kudusin. Tänu Sokikesele tuli vest mulle jälle meelde ja nüüd on ta siis ka ära näidatud. See minu mälestus:



Ema Tekki kudusin ka kaks lappi. Sellest "lumivalgest" Jilist, mis koodi järgi pidi nagu lumivalge olema, aga mu meelest ikkagi nii väga valge ei olnudki. Lapid on kohale toimetatud ning ehk sobivad need teki sisse pista kah.




Kuidas ma lappe mõõtu venitan. Õmblesin tükikesele puuvillasele kangale täpselt 20x20 cm suuruse ruudu. Pesin kootud lapikese õrnalt läbi. Jälgisin õmblusjoont ja traageldasin kudulapi riidetükile. Siis asetasin lapi koos kudutükiga padjale ja fikseerisin õmmeldud lapi nurkadesse sätitud nööpnõeltega padja külge. Nii ei pea kogu aeg ühte, siis jälle teist serva tõmbama, et lapp kuivaks täisnurkseks ja selle kõik küljed saaksid ühte mõõtu venitatud. Kui lapp kuivanud, tõmbasin traagelniidi muidugi välja ja panin järgmise lapi kuivama. Meetod on mu meelest kiirem ja tõhusam kui niisama joonlauaga järge vedada ja nööpnõeltega mässata.



-------
Praegu kõik. Kohutav kiire on peal!

Heleroheline pikk kootud pluus.

Juba novembris kudusin ühe pruuni lühikese pluusi , millele tuli lisa rohelise näol. Olete seda kohanud, kui olete käes hoidnud viimast Käsitöö ajakirja. Pisut sellest kudumist on näha ajakirja esikaanel.
Kampsun on eelmisest tunduvalt pikem, mustrikordi on enam. Sellest sai kingitus minu väga väga heale sõbrale. Kahjuks puudub pilt pluusist seljas.



On meeletult kiired ajad. Käsitööd teen ikka, aga kätte võetud asjad on kuidagi väga mahukad sattunud. Ja et end vahel teistsuguste tegemistega lõõgastada, olen joonistanud. Üks pildike hariliku pliiatsiga (originaal Internetist. Joonistasin järgi):



Ja ei tea, kas vanus on säänne või tahtsin lihtsalt ennast proovile panna... aga akvarellisin iseennast. Pildi järgi:



Vahel on väga mõnus sammaste heegeldamise vahel akvarellidega mässata. Katsun end siis arendada.

Ja täna on õhus täiesti selgelt kevadet! Onju!?