SussiluguKevadel, kui mu eelmised vildisussid olid auklikuks kulunud, tellisin ühest pealinna käsitöösalongist uued. Seal on kenad inimesed kellel on vahvad ideed, miks mitte sussid neilt tellida, eksole. Aga vat mispärast. Sussid teistkorda käes (koos taldadega, mis esimesel korral olid alla panemata jäänud), panin need kodus rõõmsalt jalga. Sussid jalas ma enam nii rõõmus ei olnud. Ma ei teagi, mis oli hullem: kas see et niigi õhukestest sussidest pidevalt vildikihte minu paljaste jalgade külge ja varbavahele jäi mida ma igakord peale sussikandimist pidin ära nokkima. Või hoopis see, et tallad oli alla õmmeldud iirisniidiga, mis kohe mitmest kohast katki läks ning tallad all lopendama hakkasid. Kuukese viitsisin nende sussidega jännata, siis rändasid nad sinna, kus nende õige koht (prügikast).
Tõe huvides olgu ära mainitud, et koos sussidega tellitud vildist kohvikannusoojendaja kvaliteedile mul pretensioone ei ole.
Uute sussidega olin hoolikam ning tellisin need Meistrilt. Meister tegi mulle paksud hallid sussid, mida ma mõnuga kaunistama hakkasin. Muster Irina Tammise ja Elo Lutseppa Eesti Tikandist. Nr 208 Muhu lillkiri. Kohati läks muhu lillkiri üle vabakäe tikandiks, sest pliiats, mida mustri sussile kandimiseks kasutasin, ei kestnud millegipärast sama kaua kui tikkimine.
Tikand
Sussid
Aitäh Sussimemmele!
