Lossipreili näputööd
Lossipreili blogi
.: Minust :.
Vanus: 30+
Elukoht: Tallinna lähistel
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
suvi, soe, ujumine, käsitöö tegemine ja kui selleks aega antakse, küpsetamine ja söögi tegemine ning selle eest kiita saamine, teisi üllatada ning kui teised mind üllatavad, vanusega võrdne arv roose igaks sünnipäevaks, lauamängude mängimine ja võitmine, lõputu kodu kujundamine, lapsega mängimine ja talle uute asjade õpetamine, käest kinni käimine.
.: Ei meeldi :.
konnad, ämblikud, üldse igasugused putukad, külm, suusatamine, pimedus, õudusfilmid, ulmeraamatud, see kui olen teinud midagi mida tahaks muuta aga enam ei saa, et vahel ei julge teha tegusid ja öelda sõnu mida tegelikult tahaks.
.: Külastajaid :.

284068

03 August 2009
Kulmurõngaga tüdruk triibulises kördis koos sõbrannaga Kihnu poiste pillimängu saatel hoogsalt keerutamas. Sõit veoauto kastis ja pärast autojuhilt suitsutatud lesta ostmine (väike lest 5 ja suur 15 krooni). Sitsist pluusid, millel käised leivasõtkumise asendit sisse võttes ise üles löövad. Tava, et iga naine koob oma kördid ise. Külaelu naiste kindlal juhtimisel. 30 körti ja 100 sitsist pluusi. Punane ja roosa. Kihnu poisid. Kihnu memmed. Rõõm, et saime pulmafilmi saateks hädavajaliku lisateksti meie vapustavalt Kihnu kohta kõike teadvalt giidilt ning kahjutunne kõikide teiste suhtes, kes peavad seda filmi ilma vaatama. Kalasupp, mida lõpuks sööb isegi see väike poiss, kes kala kunagi ei söö. Telkimine tuulises rannas. Tõsise näoga väike tüdruk, kes ise ning kelle nukk on samuti kördi, sitsist pluusi ja pearätikga. Roosi, keda oli au kohata ning Virve, keda ei näinud.

Suvepäevad Kihnus olid ületamatud. Isetegijad on ületamatud. Programm oli tihe ja iga hetk sellest oli puhas nauding. Lossipreilil oli nagu alati hirmus külm, aga ehk ta õpib ka ükskord ära et Eesti suvi (teistest aastaaegadest rääkimata) ongi jahe

Roosi ja Koffikannu abiga sai ära õpitud sellise paela punumine:


Kihnu rannas kasvav rand-ogaputk:


Enne Kihnut võtsin osa oma esimesest vahetusprojektist. Rõõmsad lapsed veel rõõmsamaks. Oma vaimusilmas kujutasin end juba ammu enne loosimist ette nukku ja nukuriideid õmblemas. Või roosad ristpistes tikitud südamed ja nimetähed mõnel armsal ebapraktilisel esemel. Pitsi ja vahtu. Pakki ka üks pihuloom. No igal juhul pidi see olema tüdruk, mida väiksem seda parem. Äärmisel juhul beebipoiss (siis pidid tikitud südamed tulema helesinised).

Mitte mingil juhul ei tohtinud see olla minu poja vanune (3,5a) poiss, sest temale ma midagi vahvat nagu ei oskakski teha. Nukkudega ei mängi. Nukuriideid seega samuti ära ei kulu. Isetehtud auto kipub ehk liiga ümar ja pehme tulema, et sobib paremini titale. Pihuloomadega teeb nii palju tegemist, et kui emme järjekordset tikib, siis vahest tuletab meelde, et punane lehm mis raamatus pildi peal oli, on ikka veel tegemata.

Loosimise tulemus: 3a poiss. Sinilille vennatütar. Kirjelduse järgi muumide fänn. Sai mõlgutatud mõtteid muumi õmblemisest, aga kuna päris lemmikud on need teised muumise tegelased, siis hakkas sugenema kahtlus, et ehk on suurel fännil juba muumimaal käidud ja sealt endale päris Väike My või Nuuskmõmmik soetatud... Aga poiss pidi olema hea suhtleja ja eriliselt välja arenenud huumorimeelega. Sellest idanes idee, mille kohaselt sain suure rõõmuga poisile hakata nukke õmblema. Käpiknukke. Nukuteatris mängimiseks kulub hea huumorimeel ja jutuoskus marjaks ära. Nukud on nii suured, et ka emme või issi käsi sisse mahub. Koos ju vahvam teatrit teha. Ja mis kõige olulisem: oma lapse peal ära tõestatud, et nende nukkudega poisid mängivad.

Lossipreili tegelik päritolu lõi välja ning nukuteatri nukud tulid taluteemalised. Kõigepealt kukk või kana, kuidas käimasolev etendus parajasti vajab. Anne Paluverilikult lopsaka suuga (või õigemini, nokaga). See on nukule ainult kompliment, sest Anne Paluver on igavesti lahe tegelane. Siis lontis kõravdega notsu ja pidulik valge kiisu. Lehm pidi tulema mustavalge kirju nagu minu poolt mitmed head aastad tagasi kahele väiksele tüdrukule õmmeldud käpiknukkude hulgas oli (nüüd on need tüdrukud nii suured et nende käpikutega mängibki nüüd minu laps), aga kahjuks ei olnud lehmalaigulist fliisi enam kangapoodidest leida. Pruunid lehmad pididki vist paremad piimaandjad olema? Viienda käpiknuku asemel, kes ajaga jänni jäämise tõttu jäigi tegemata, sai nahaalselt pakki poetatud käpiknuku lõige Sinilille jaoks.


Minu pojale paki teinud ElinaLy lahendas 3a poisi probleemi mängleva kergusega. Üks ohhoo pilt paki avamisest


... ja ehhee pilt ka

Suured tänud vahva paki eest! Kohe tehti avastus, et jänesel käib müts üle kõrvade peast ära. Õhtul uneaja saabudes kasutasin salakavalalt jänest motivaatorina voodisse minemisel, et jänes tuleb ka sinu tuppa magama. Laps vastas, et terve pakk tuleb, toppis asjad kotti tagasi ning tassis oma tuppa. Ragulka sihtotstarve jäi täna veel järele proovimata, eks siis homme peab lapsele õpetama külmrelvadega turvalist ümberkäimist

Lõpetuseks väike silmarõõm pr Marmelaadile, kelle blogis olen mina palju kordi kirjusid lehmi imetleda saanud, üks kirjum ja kaunim kui teine. Aga olen kindel, et käpiknukust kirjut lehma pole ta veel näinud


Vat selline pikk postitus tuleb, kui oled 2 nädalat maal olnud kus arvutit ei ole. Ausalt öelda, oleks veel...
Isetegjatega tahaks ka juba uuesti kokku saada. See juhtub juba vähem kui kahe nädala pärast Sussimemme juures. Juba ootan kohtumist oma vussiläinud sussiga ja sellega, mis temast edasi saab
lossipreili kirjutas selle 20:46 - Link - kommentaarid (6)

.: Teeme koos :.
.: Arhiiv :.
Viimased postitused
August 2009