Kui interneti kaudu oleks võimalik aroome edastada, siis minu tänane postitus oleks rukkileiva lõhnaga. Täna küpses minu ahjus päris ehtne juuretisega tehtud rukkileib, ja seda imelist lõhna oli tõesti terve maja täis! Leivategu algas juba üleeile õhtul, kui panin juuretise hapnema. Eile segasin taigna kokku, pistsin sisse veel kuivatatud aprikoose, musti ploome ja rosinaid ning panin vormi kerkima, täna siis küpsetasin. Tuli selline magus puuviljaleib:
Pole näha, et ma üldse kunagi enam poest leiba ostaks. Võimalusi on lõputult, tahaks teha leiba igasuguste seemenega, siis pähklitega, siis lihaga, siis lihtsalt rukkijahust ilma mitte millegita, jne jne jne
Pihuloomadest. Nende vaimustus kestab, ja lõppu pole näha.
Polkovnik, hoia alt, mul on suur edumaa
Õmblesin nädalavahetusel valmis terve portsu pihuloomi, nüüd on "must töö" tehtud ning saan kauneid talveõhtuid arhailise tikandi seltis nautida. Omavahel öeldes, üks on juba valmis tikitud ka aga kuna ilmselt läheb kinkimiseks, siis igaks juhuks veel ei näita.
Kahju, et jõuluaeg läbi on. Päkapikud enam ei käi, varsti tuleb jõulukuusk jõulukuuskedemaale saata... Kauni jõuluaja meenutuseks veel ühed kingituseks vilditud ehted
Aasta ise hakkab ka läbi saama. On olnud päris huvitav aasta, ka käsitöö mõttes
Isetegija on minu pojaga täpselt ühe vanune, oktoobis said mõlemad kolme aastaseks. Väike kõige tähtsam inimene minu elus on ka põhjuseks, miks mina, paadunud isetegija, nii hilja
Isetegijaga liitusin. Lapse ootamise ajal sai ikka üht-teist tehtud, lapitekid siingi ära näidatud. Kui ootamine läbi sai, siis nagu kõik lapsevanemad väga hästi teavad, pole alguses peale Tema mitte midagi, millega tahaks (tihtipeale ka millega saaks) tegeleda. Minul läks veel nii, et kui laps oli 6 kuune, läks mees pooleteistkümneks aastaks välismaale tööle. Nädalavahetustel sai teist ikka näha, aga no kes siis käsitööd tegi... Mees tuli tagasi kodumaile, aga ise hakkasin uuesti tööl käima, ning jälle oli lõpmata suur puudus käest sellest, mida meil kõigil ometi peaks täpselt ühepalju olema...
Aga siin ma nüüd siis olen, ja ma pean ausalt tunnistama, et mul on teiega väga tore olnud. Mulle on väga meeldinud teie blogisid lugeda ja imetleda, mida kõike te armsad nobenäpud teinud olete. On meeldinud ise blogi kirjutada ning oma näputööst saadud emotsioone teiega jagada. Ja loomulikult ootan ikka järgimisi Harjukate kokkutulekuid!
p.s. kui juba lapse viimasest sünnipäevast juttu tuli, ei saanud ma kohe teisiti, kui pidin üles otsima pildi rongitordist, mis ma lapsele selleks päevaks tegin:
Ilusat aastavahetust kõigile ja kohtumiseni uuel aastal!
