Kuna haigused ei käi mööda kive ja kände vaid millegipärast ikka ja jälle mööda meie perekonda, siis sai plaaniväliselt ka sellel nädalal nohuse lapsega paar päeva kodus olnud. Kuna ise seekord ei jäänud (ptüi-ptüi-ptüi) ja sain hakkama täiesti ilma lõunauneta , avanes mul suurepärane võimalus eelmise haiguse ajal alustatud lapse tekikott ära lõpetada


Kuna meie küla ja tänava nimi on mõlemad mereteemalised ning elame ka merele suht lähendal, ei saanud ma arusaadavalt teisiti kui siia kolides sai laps endale mereteemalise toa. Voodipesu on otse loomulikult ka kõik mereteemaline, siin ja praegu demonstreeritav kaasa arvatud. Kaks mereteemalist riiet ja üks ühevärviline said lappideks lõigatud, kuna püüdsin ikka mustrit säilitada ja kutsusid mitte pooleks lõigata, jäi vahepealt üle ribasid mille ma äärde parpartuuks vormistasin. Padjapüürile jätkus ka üks rida. Tekikotist üks pilt lähemalt ka


Sobib tuppa nagu valatult, ning laps ei jõua täna ära oodata millal voodisse saab


Kas teate, et homme on korraga Vabariigi aastapäev, vastlapäev ja madisepäev ning järgmine kord kui kõik need kolm püha jälle samale päevale satuvad, tuleb alles 30 aasta pärast? Muide see kombinatsioon teeb traditsioonilise vastlatoidu hernesupi söömise veidi keeruliseks, sest vanarahva tarkuse järgi kes madisepäeval herneid või ube keedab sellel lähevad need kasvuajal ussitama.

Sellest hoolimata soovin teile head Vabariigi aastapäeva, pikka liugu ja palju vastlakukleid ning katsuge homme kuidagi moodi ka ilma tikkimise ja õmblemiseta hakkama saada, muidu saate suvel ussi käest nõelata!

Head sõbrapäeva, armsad Isetegijad!


Nagu õigele Isetegijale kohane, sai minu kõige suurem sõber isetehtud kaardi (jällegi minu poolt tänud Jõhvikale, mida ma küll ilma Sinuta teeks)

Ning nagu armastavale abikaasale kohane, sain mina vastu suure pundi lilli koos sõbrapäeva kommidega


Mulle meeldib sõbrapäev! Meie peres tähistatakse kõiki tähtpäevi. Olgu see naistepäev ka nõuka-aegne püha või mitte, ma kahtlustan et olen nii ära hellitatud et oleks vist ikka üsna pettunud kui mulle siis lilli ei toodaks...
Mul on õnneks nii vedanud, et vahest tuuakse niisama ka

Näitan nüüd lähemalt paari pihulooma, mis said paar päeva tagasi naabrilastele ära kingitud


... ja ega naabrinainegi ilma jäänud


Kallid teile!

Eile sai sünnipäevalaps oma albumi kätte ja täna näitan teile ka:


Alustatud sai teda siis viimasel Harjukate kokkutulekul ja kodus edasi muditud. Algselt köitsin ta kokku roosa paelaga, aga vaatasin et ikka väga roosamannaks läks kätte ära ja siis kodus asendasin roosa paela kaanesiidi värvi paelaga. Oleksin tahtnud loobuda ka pildi all olevast lipsukesest, aga see ei olnud kahjuks enam võimalik.

Kaanel olev foto kolmest õest on tehtud üle 30 aasta tagasi. Eilne sünnipäevalaps 1,5 aastasena esiplaanil ja vanemad õed (kellest üks oli siis ning teatud ringkonnale on ka täna tuntud kui Lossipreili ) seismas, roosad kleidid seljas. Pilt on vana foto pealt skaneeritud, töödeldud, paberile pandud ning lamineeritud.

Album seest ka:


Üks asi, millest ma juba albumit tehes ei saanud aru on see, et miks ei võiks kaanepapp olla kolmest küljest 1-2 mm pikem kui ülejäänud lehed? Nii jääks sisemiste kaante viimistlus minu meelest korrektsem. Kui album valmis sai, siis ma ei saanud aru miks ma siis ikkagi ise ei võinud oma albumil kaanepappi suuremat lõigata... Järgmisel kindlasti lõikan!
Ja kui peale proovimise on mingi kindlam moodus, kuidas augurauaga kahekaupa auke lüües on tulemuseks neli auku üksteisest täpselt võrdsel kaugusel, siis tahaks sellest kindlasti kuulda.

Kas pole armas

2009 läheb minu jaoks ajalukku kui aasta, mil ma proovisin esimest korda elus märgviltimist. Olles vildistanud kõigepealt mõned seebid arvasin naiivselt, et on juba aeg asuda suuremate asjade kallale. Tahtsin teha kaunist karbikest, seest pidi ta tulema tumekollane, pealt hallikasroheline. Nühkisin ja seebitasin siis hoolega ning et asi kindlam oleks, käis veel pesumasinas ka ära.

Masinast välja võttes oli olukord minu arvates väga lootustandev (vaata pilti üleval), kuid siis mu mured algasid. Kõigepealt lõikamine. No ei ole ei köögis, käsitöökorvis ega mehe tööriistakastis sellist teravat nuga, millega annaks kaane ühe lõikejoonega kenasti karbist eraldada. Veel edasi minnes selgus, et olin (vist) sisemise kihi liiga tugevaks viltinud ning ma sain ühe karbi asemel kaks, väikese kollase ja suurema rohelise, mõlemad veidi nüsitud kaaneservaga. Väiksem veel muidu ka kipakas. Võibolla sellest rohelisest saab lõpuks ikkagi asja, kui ma oma karbi vastu tekkinud pahameelest üle saan ja tema servad sämppistega ääristan ning võibolla veel veidi arhailist tikandit kaunistuseks teen nagu algul plaanitud.

Igatahes järgmist karpi ma enne ette ei kavatse võtta, kui keegi mulle puupeale konkreetselt ette ei näita, kuidas see käib. Siinkohal loodan mõnele Harjukate suvisele kokkutulekule...


See on kampsun, mille ma oma pojale alustasin. Kassimustri joonistasin ka ise! Oleme mõlemad kodus haiged, ja kuna tema magab lõunaund pikemalt kui mina, siis olen üle pika aja saanud veidi mahti näputööks Kampsun on pooleli sest lõng sai otsa. Lõngad on ülejääk eelmise aasta suvemütsist, loodetavasti ikka veel müüakse sellist, kui tervis paraneb lähen otsima. Ühtlasi teen kõik, et selle kampsuniga ei läheks nii nagu eelmise (ja ainukese) kampsuniga, mis ma siiani oma pojale olen kudunud: kui ta veel beebi oli, tegin talle imearmsa helesinise kampsikese. Aga kuna aega oli mul vähe ja beebid teatud vanuses kasvavad väga kiiresti, juhtus nii et kui ma oma kampsuniga valmis sain oli laps sellest juba välja kasvanud
Nagu te isegi aru saate pole ma viimastel aastatel eriti kudumisega tegelenud, aga eks see kaalulangetamine on nakkav ka siis kui ise projektiga liitunud ei ole.

Ja kui juba täna on poolikute asjade eri, siis palun väga:

alustasin lapsele uut lapitehnikas tekikotti. Pooleli sellepärast, et alles täna õhtul lõikasin välja.

Natuke said need poolikud tööd üles pandud ka enesepiitsutamise eesmärgil. Et teadagi, kui terveks saame ja jälle tööl/ lasteaias hakkame käima, ega mul siis enam niipalju aega ei ole. Et ma seda aega siis ikka võtaks ja tööd valmis teeks, muidu hakkab piinlik noh.

Viimane seis pihuloomadest sai samuti maha pildistatud

Õnneks ikka jätkub tutvusringkonnas lapsi ja lapsemeelseid kellel veel pihulooma ei ole ning maal ema poolt nõuka ajal 25 kopikat tükk soetatud mulineesid. Paar lemmikvärvi on küll juba otsa saanud, eks ma pean järgmine kord maale minnes ema varusid jälle vähendama.
p.s. korv kust kõigepealt said õunad välja ja siis pihuloomad sisse kallatud, on samuti enda punutud! Palju aastaid tagasi väga noorena (olin juba siis osavnäpp!). Üks ja ainuke, rohkem pole õnnestunud teha.

Jällekohtumiseni!