Palmikud...

Kudusin palmikuid...


Siinsete foorumikaaslastega võrreldes olen üsna algaja kuduja. Seetõttu võtsin kampsunikudumise alustuseks nö soojenduskampsunina ette pisima pereliikme kehakatte. Silm jäi pidama Drops Desing sellel kampsunil. Hmm... Drops`i regivärss on mulle alati veidi tüütu läbinärida tundunud. Pealegi on mul kalduvus kududa peenenemate varrastega kui targemad on ette näinud, mis omakorda teeb nende mustrite kasutamise keeruliseks. Võtsin siis viidatud kampsunilt idee, tütre olemasolevalt kampsunilt mõõdud ja hakkasin kuduma. Palmikumustriks algajale kohaselt kõige lihtsam ühe keeruga palmik - kaks vastassuunalist kõrvuti, üks pahempidine silm vahel.


Unustasin tõsiasja, et kampsuni detailid ei liimita servapidi üksteise vastu vaid õmmeldakse, mis teatavasti nõuab väikest õmblusvaru. Mina õmblusvaru lisada ei taibanud ning kampsun sai üsna täpselt paras. Liiga paras. Varrukad oli küll meeles umbes aastase kasvamise elik sooniku jagu pikemad teha. Loodame siis, et selle aasta jooksul kasvavad ainult käed (ja ainult pikkusse)


Peale tikandi valmimist jäi mulle mulje, et selle on teinud keegi vanaemake, kellel mitte ainult ei värise käed vaid ka silmanägemine on pisut tönts. Selline veidi lopergune ja ebaühtlane. Võib-olla on viga peenvillastes tikkimislõngades, mis juba tikkides veidi liiga peenikesed tundusid. Mulle endale meeldib ikkagi. Ehk ongi kampsik ise ka selline veidi vanamoodne, las siis olla tikand ka vanaemakese tikitud.


Lõngaks ostsin Liann Lõngadest Katia Pima Cottoni, värv beige claro 07. Kuna mul vanem laps on poeg, siis tütrele tahaks kõik teha võimalikult roosa ja pitsilise. Siiamaani ma ei tea miks, kuid roosa lõng jäi minust seekord poodi. Müüja lahket väidet, et 3 tokki on 1,5 aastase kampsunile piisav, arvestamata; otsustasin mina oma olematust kogemusest hoolimata, et 4 tokki on absoluutne miinimum. "Võite siis mütsi ka teha", arvas müüja sõbralikult. Kõik 4 tokki otsas oli mul ikkagi kaeluseäär kudumata ja vaja üks tokk juurde osta. Ehk siis lõngakulu midagi üle 200g. Vardad (vist) nr 2,5. Müts on juba varrastel sellegipoolest, ostsin veel ühe toki juurde...

Nooremate laste saatus...

on kanda vanemate vendade-õdede riideid. Nii ka meie peres. Venna vanad sokid-kindad said pisipiigale teisele ringile minnes minu poolt väikesed kaunistused peale.

Pisikene must sõrmkinnas, mis ei tahtnud kandja käes kuidagi pildile jääda (ei hakka teid koormama näidetega fotosessioonist kus peal on kõike muud aga mitte väike kindas käsi)


teine pisike must sõrmkinnas sama probleemiga


pisikesed mustad sõrmkindad koos

Mõni teravsilm ehk tuvastab nüüd, et kindad pole ühesuurused. Polegi. On erinevast paarist, mõlemal paariline kadunud. Võibolla sellepärast tuli ka tikand neile erinev. Aga kantakse koos

Mamma kootud valged sokid + minu tikand


need tahtsid hästi pildi peale jääda


Labakindad, mida meie neiukene kategooriliselt keeldub kätte panemast


Kui juba kinnaste tuunimiseks läks, välgutasin nõela edasi ning tikkisin kergelt üle ka kaks paari poja kindaid.

Poja lemmikud


minu lemmikud


Nohune laps oli lahkesti nõus veidi kinnastes mängima, et mina saaks pilti teha


Last but not least

Kes käis, see teab, et Isetegija sünnipäeval õpetas Mareli meid prosse viltima. Ütleme nii, et minul on Mareli tasemeni veel pikk maa minna, aga rinda julgen enda tehtud preesi panna küll. Ja süda ütleb, et see ei jää viimaseks minu poolt vilditud prossiks...

Romantikutest kohvitantedele

Minu kohvikann vajas hädaga (nagu minu poeg tavatseb ütelda, kui midagi on hädasti vaja) vilditud soojendajat. Söandamata enda jaoks väljakutsuvalt suurt viltimistööd ise ette võtta, tellisin kannusoojendaja ühest salongist. Juhtus nii, et esimene soojendaja, mis tehti, ei mahtunud kannule ümber. Selgus, et Bodumi liitriseid kohvikanne on suuremaid ja väiksemaid Vähemalt viltija enda kannu järgi tehtud kuub minu kannule selga ei läinud. Lõpuks õiges mõõdus soojendaja valmides olin mina haiglas ning kuna aega seal oli ja isu nõela välgutada suur, saatsin mehe salongi soojendajat ära tooma. Lisaks palusin, et salongist mõned pruunides toonides tikkimislõngad minu jaoks kaasa pandaks.

Saadud tikkimislõngad olid küll pruunides toonides nagu palutud, aga mitte MINU pruunides toonides. Hakkasin paremate puudumisel nendega tikkima, aga... polnud õiged värvid, polnud isu lõpuni teha. Saime haiglast koju (tütar on mul teatavasti varsti pooleteistaastane, kohvikannusoojendaja saaga seega sama pikk) ja pooliku tikandiga kannusoojendaja jäi kappi igavlema.

Kuni Harjukate kokkusaamisel õpetati paeltikandit. See! Hoopis see pidi minu kannusoojendajale tulema! Paeltikand! Ühel jõudehetkel harutasin hoolikalt tikitud motiivid kahjutundeta üles. Hmm. Kadunud tikandi jäljed olid selgelt näha. Oluliselt selgemalt, kui ma olin vaimusilmas ette kujutanud.

Mis muud, kui paeltikand pidi need jäljed katma. Nii see tikand siis kujuneski, ikka sinna kus vana mustri joonis ees, paelast roosid ja nupud peale.


Teisel poolel oli eelmist tikandit vähem olnud, sinna sai ka uut vähem (paelad hakkasid ka otsa saama)


Uus kohvikannusoojendaja harmoneerub kenasti minu vana roosinupulise kohviserviisiga


Lisaks paeltele kaunistuseks mõned pärlid. Kohvilaua kuninganna on sündinud!


Järgmise korrani