PiparkoogimajaMaja ukse ees valvab ingel, kes igal aastal vabatahtlikuna piparkoogimaja ukseesist valvab
Majal on südamekujulised aknad ja südameid leidub mujalgi
Maja lõige on pärit Väikesest piparkoogiraamatust. Poeg vaatas raamatut ning otsustas, et sel aastal teeme selle maja. Meie maja on igal aastal erinev, sestap ma ei hoia maja lõikeid kunagi alles, vaid teen igal aastal uued. Sel aastal siis jällegi on nii lihtne, et ei peagi oma väikest peakest murdma, millised need lõiked olema peaksid, lihtsalt vaata raamatust mõõdud ja tee valmis. See tähendab, ma arvasin, et on lihtne.
Kui olin lõigete järgi maja tükid hoolikalt valmis küpsetanud ning vähemasti sama hoolikalt kaunistanud, oli abikaasa kord detailid suhkruga majaks liimida (eriti sest ajast peale, kui kord tilk tulikuuma suhkrumassi mu pöidlaküünele sattus, on maja kokkuliimimine meil meeste töö). Tema siis ütleski, et miskit on viga. Ma kontrollisin üle, et lõiked vastavad täpselt raamatule (suur piparkoogimaja, kõik mõõdud täpselt poole väiksemad - vähemalt need mõõdud olid täpselt poole väiksemad, mis ma üle viitsisin kontollida) ehk siis raamatus olid vead. Noh, mis seal ikka. Ühte viga peaaegu ei märkagi ninng teise vea parandamiseks sai veel ühel päeval maja detaile küpsetada: 2 lisariba katuste jaoks ning südamekujulisi katusekive parandustöid varjama.
Piparkoogitainast teen ma alati ise, välja arvatud maja jaoks. Maja me ei söö, sest seal sees põletame sageli teeküünlaid. Ehk siis maja taigna ma ostan. Maja esimesi detaile küpsetades olime just eelnevalt lõpetanud endatehtud taignast piparkookide näksimise. Kui siis kohe järgi poetaignast tehtud piparkooki proovisin, siis meie lugupeetud esileedit tsiteerides see maitses nagu kräpp (tuhanded vabanduses nende ees, kellel ei ole aega või ei oska ise piprakoogitaigent teha)!
Mida siis teha 500g poetaignaga, kui sellest on juba küpsetatud 2 vajalikku katuseriba? Kuuseehteid.
Tõe huvides pean nüüd ära märkima, et mõned päevad hiljem poetaignast piparkooke uuesti proovides olid nad siiski täitsa head
Kaunist advendiaega!
JõuluootusJuba nädal tagasi on tehtud esimene tegu piparkoogitainast ning küpsetatud esimesed piparkoogid. Isegi hilja sel aastal... Veelgi varem on alustatud väikese õmblustööga.
Välja on otsitud kõige kaunimad Tilda kangad
Kaunistuseks mõned suuremad nööbid
... või üks pisike
Möödunud aastal valminud
ingliga jõulusokki mäletate?
Siis ma kirjutasin, et neid sokke peaks tegema veel. Nüüd tegin. Täpsemini said kolm vana jõulusokki uue kuue.
Inspireerituna
nendest sokkidest siin õmblesin uue jõulusoki oma pojale. Vahva ja rõõmsalt jõulupunase.
Lapsemeelne olemise suur eelis on, et siis sul käivad päkapikud ka suurena. Tõepoolest, see on ammu ära tõestatud! Kuigi, need päkapikud, kes suurte inimeste susse ja sokke täidavad, pole ehk NII hoolsad. Ehk on olnud jõulu-ootuse-aja-hommikuid, kus minu sokk on tühi ja "päkapikk" hiljem käega otsaette laksanud... Aga kui päkapikule võimalust ei anna, ehk siis sokki-sussi ootele ei pane, no kuhu ta siis sinu jaoks seda head-paremat poetaks? Ehk siis sokk iseendale. See pruun roosidega on üks minu suurtest lemmikutest Tilda kangaste hulgas. Sinna kõrvale veel vaid Tilda pael ning veidi lihtsat linast.
Eelmiste jõulude ajal oli minu armsaimaks jõulukingiks
Terjelt saadud pisike rull erinevate peenemustriliste kangaribadega. Olen sealt raatsinud lõigata tükikesi vaid eriliste vajaduste tarbeks. Nüüd oli üks selline erilise vajaduse hetk käes. Pruunid peenemustrilised kangaribad sobisid oivaliselt Tilga kangastega, nii valmiski viimane sokk lapitehnikas. Veel ühele lapsemeelsele täiskasvanule
Kaunist jõuluootust!
Fuksiaroosa talvemütsÕpetus ajakirjast Käsitöö talv 2010. Voodriks
kampsunist ülejäänud Katia Pima Cotton (100% puuvill), pealmiseks Hjerte Garn Exclusive Alpaca (100% Baby Alpaca). Vardad 2,5.
Minule omaselt möödus mütsikudumine mõningase harutamisega, kuna valisin teised lõngad kui õpetuses ning pidin vajaliku silmuste arvu ise välja arvutama. Kuna müts moodustus nagu sellistest diagonaalselt kootud siiludest, pidi hea jupi ära kuduma enne kui selgus, kas loodud silmade arvuga tuleb ikka paras. Kui nüüd mõelda, siis võibolla oleks võinud naaatukene suurem olla, aga eks ma jälle loodan selle peale (nagu
kampsunigi puhul eksole), et lapse pea talve jooksul väga palju ei kasva
Mütsi peamist osa kududes otsustasin seda veidi kaunistada samast Käsitöö numbrist pärit sokkidel olnud augumustriga, mille ma endalegi veidi arusaamatutel põhjustel ebasümmeetriliselt paigutasin. Müts valmis pidin tõdema, et minu peas (st vaimusilmas) nägi aukudega müts vahvam välja kui tegelikkuses... Ajasin aukudest läbi järjekordse paeltikandi ammendamatutest varudest pärit lõngaga sama tooni paela. Olin mütsi kaunistamiseks soetanud veel fuksiaroosasid pärle, mis osutusid liiga suurteks ning jäid mütsile siiski lisamata. Lõppkokkuvõttes olen üsna rahul, et sellist tüüpi mütsi kudumisväljakutse vastu võtsin. Müts on 100% naturaalsetest materjalidest ning soe, nii et elame ka selle talve üle
Roosad kindad...pisikesele preilile. Lõngaks Dropsi Baby Merino 100% Merino Extra Fine Wool Superwash, varrasteks Knit Pro vardad nr 2. Kudumine oli puhas nauding. Lõng oli mõnus ja pehme, ilus ja roosa. Peenikesed vardad sobisid minu peenikeste sõrmedega ideaalselt. Ainukeseks tõrvatilgaks meepotis oli selle kauni lõnga korduv täielik ja osaline katkemine kera sees, pluss paar lihtsalt sõlme lõngas. Kudumise lõpetamisele järgnes kümnete lõngaotste väikeste kinnaste sisse peitmine. Rrr...
Kaunistuseks kinnastega sama tooni peenike atlasspael paeltikandi lõpututest varudest ning väike mageveepärl.
Kuna preili keeldus kangekaelselt kindad käes poseerimast, siis poseerivad kindad koos mantliga, millega nad käima hakkavad. Kindad muidu istuvad käes nagu valatult.
Ei tea, kas lõnga jätkuks veel kahele pisikesele sokile?
Järgmises postituses eelmises postituses lubatud müts...
