Lossipreili näputööd
Lossipreili blogi
.: Minust :.
Vanus: 30+
Elukoht: Tallinna lähistel
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
suvi, soe, ujumine, käsitöö tegemine ja kui selleks aega antakse, küpsetamine ja söögi tegemine ning selle eest kiita saamine, teisi üllatada ning kui teised mind üllatavad, vanusega võrdne arv roose igaks sünnipäevaks, lauamängude mängimine ja võitmine, lõputu kodu kujundamine, lapsega mängimine ja talle uute asjade õpetamine, käest kinni käimine.
.: Ei meeldi :.
konnad, ämblikud, üldse igasugused putukad, külm, suusatamine, pimedus, õudusfilmid, ulmeraamatud, see kui olen teinud midagi mida tahaks muuta aga enam ei saa, et vahel ei julge teha tegusid ja öelda sõnu mida tegelikult tahaks.
.: Külastajaid :.

226972

27 November 2009
Suur jõuluootus

Meie peres on kaks jõulutraditsiooni, mis korduvad muutumatul kujul igal aastal.
Esimene on suur kook, mille sees on peidus üks terve pähkel. Koogi küpsetab ema või üks tütardest. See on õnne ennustamise kook. See, kes oma koogitükist pähkli leiab, sellel tuleb järgmine aasta kõige parem! Kas täitub tal mõni suur soov või saab ta lihtsalt õnnelikuks. Pähklit endale saada on päris suur kunst, sest kui me maale kokku sõidame on seal meie ema ja isa, kolm õde (üks neist siis teatud preili lossist), kolm väimeest ja hulk lapselapsi.
Et kõigi sansse suurendada, teeme me seda õnnekooki sageli pühade ajal mitu korda. Näiteks kui me detsembris kellegi õe pool kokku saame.

Teine taditsioon on selline, et sülti ei tooda lauale. See on täiesti iseenesest niimoodi välja kujunenud. Jõululaual on maal palju süüa. Väga palju. Te ei kujuta ette kui palju (ah, kujutate küll, te ju ka eestlased ) Me ema ja õdedega katame lauda minu meelest mitu tundi. Ja kuna sült kipub soojas toas sulama, siis me hoiame seda viimase minutini külmkapis. Hoiame senikaua, kuni kõik on söödud ja joodud ning on aeg lauda koristada, siis külmkapi ust avades märkame, et näe, sült jäi jälle lauale toomata. Tõele au andes mul ükskord tuli lauda istudes sült meelde, aga ma ei teinud teist nägugi. Traditsioonid ka maksavad midagi (ja pealegi ma ei söö sülti)

Need on sellised maakodu ja suure pere traditsioonid. Lisaks veel palju väikeseid oma väikese pere traditsioone. Piparkoogimaja tegemine, mille sees igal õhtul aknaavadest paistab hubisev teeküünal. Päkapikk ei too meie peres head ja paremat ainult lapsele, vaid ka suured on aasta läbi toredad ja tublid olnud ning võivad samuti igal hommikul jõulusokki piiluda (mis siis, et vahest on päkapikk sinna jaksanud veeretada vaid pisikese mandariini kaks meetrit kaugemal asunud puuviljakorvist). Minu tehtud jõuluehted ning lapse ja mehe poolt nendega kaunistatud jõulukuusk.

Neid enda tehtud jõuluehteid teile nüüd näitangi.







Viimasel pildil olevad pehmete valgete südamete kohta pole veel teada, kas need maanduvad kuuse otsas või mõnes kompositsioonis või lihtsalt hunnikus mõnes korvikeses.


Jõuluvanale on kiri kirjutatud, nüüd pole muud kui olla hea laps edasi ja oodata valgeid jõule
lossipreili kirjutas selle 20:42 - Link - kommentaarid (11)

08 November 2009
Palju õnne sünnipäevaks!

Lossiõuel tamme vilus
istub printsess üsna ilus.
Mitte et nüüd väga ilus,
aga ikka päris ilus.
Igal juhul mitte kole,
kole ta nüüd küll ei ole.
Seal ta istub tamme vilus,
täitsa parasjagu ilus.
/Ilmar Trull/

Täna on minu blogi sünnipäev. Palju õnne, armas blogi
Pühendan oma blogile salmi mulle endale kingitud sünnipäevakaardi pealt. Harva kui mõni sünnipäevasalm nii täppi läheb, nagu see salm nii minu kui ka minu blogi puhul. Vahest ehk ainult see pikk arutelu minu küsitava ilu üle välja arvata Aga olen ma jah, lossiõuel, ning kes mind lähemalt tunnevad teavad ka, miks kaardi kirjutajad originaalis olnud vahtra tamme vastu vahetasid. Lossiõuel tamme vilus...

Ja olengi (juba? ainult?) terve aasta blogi pidanud. Mõnikord ma kahtlen, kas ma ikka peaksin blogi kirjutama... Rohkem kui kord on mul olnud déjà vu tunne, et MA OLEN SEDA JUBA KIRJUTANUD. Lasen silmadega üle mõne oma kahtlusaluse postituse, aga ei leia sama sõnastust. Kirjutan edasi, aga tunne, et olen oma nobedate näppudega täpselt sama juttu täpselt samade sõnadega juba kribanud, jääb. Panen üles porgandikoogi retsepti ilma pildita ning unustan selgituseks lisada, et Harjukate kokkutulekul jäi selline kokkulepe. Kirjutan pikalt untsusussist ja teen pilte, aga ei sõnagagi sellest, mis on sussi sihtotstarve. Aga võibolla peabki nii olema? Et need kes teavad, saavad aru...

Tahaks väga blogi esimese sünnipäeva auks presenteerida mõnd eriti grandioosset tikitud või heegeldatud suurvormi, aga saan seda näidata sama palju kui ammukavandatud uut kujundust blogile. Selle asemel panen siia pildi lõpuni viimistlemata fimonööpidest ja fimokaelaehetest, mis on tehtud armsa sõbra Jõhvika abiga



Lume mahasadamine toob peale tungiva vajaduse lumememmesid ehitada kaasa vähemalt sama tungiva soovi teha piparkooke. Sellel nädalavahetusel võib minu puhul mõlema tegevuse taha linnukese teha. Ja et piparkoogid omakorda toovad esile jõulutunde, siis otsisin välja 10 ja 20 cm kaupa ostetud pidulikud taft ja tüllkangad



ning hakkasin tegema jõuluehteid. Tehnika sama, mis ma eelmise aasta 16.novembri postituses kirjeldasin. Ühte luban piiluda ka



Mõnusat varajast jõuluigatsust teile ka
Soovib täitsa parasjagu ilus Lossipreili
lossipreili kirjutas selle 15:58 - Link - kommentaarid (16)

.: Teeme koos :.
.: Arhiiv :.
Viimased postitused
Mai 2014
Detsember 2013
November 2013
Oktoober 2013
September 2013
August 2013
Juuli 2013
Veebruar 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Juuni 2012
Mai 2012
Aprill 2012
Märts 2012
Veebruar 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008