Täna räägin loo ühest vanast laudlinast.
Mul oli vanatädi, kes oli üks igavesti markantne kuju. Ja korpulentne
Vanatädi (rahu tema põrmule) oli keerulise loomuga. Veidi selline salalik... meelitaja... kavaldaja... ja vahest mitte alati teiste suhtes aus ja õiglane... Aga ometi ma ootasin lapsena alati tema külaskäike. Endal tal lapsi ei olnud, siis ta meelitas meid kas keegi meist kolmest tüdrukust ei tuleks Tallinna balletikooli ja tema juurde elama Hiljem kui ma ülikooli esimesel kursusel tõesti tema juures elasin, siis selgus et temaga kooselamine lihtne küll ei olnud...
Vanatädi armastas rääkida, et ta oli omal ajal meditsiinitöötaja. Ta teadis mitmeid meditsiinitermineid mida ta aeg ajalt tähtsalt kasutas. Tegelikult oli ta olnud külapolikliinikus sanitar, aga eks seegi ju ole meditsiinitöötaja...

Aga ma pidin ju rääkima laudlinast. Üks tänulik patsient kinkinud kord sellele meditsiinitöötajale kauni tikitud laudlina. Arvestades minu vanatädi meelitamisoskust kui ta midagi tahtis saada, siis ma pole selles päris kindel, mille eest ja mis asjaoludel see romantiline lauakate meie suguvõsa hoolde sai, aga siin ta nüüd on


Vaadates mitte väljaminevaid plekke tema peal peab tunnistama, et ta on ikka päevi näinud... Praegu on ta maal minu ema juures laua peal. Juba lapsena imetlesin neid imelisi ristpiste roosikesi


Ääres on tal lai heegeldatud pits

Kes selle lina tegi ja miks ta selle ära kinkis... Vat seda ei tea enam keegi.
Selline lugu.

Midagi enda tehtut ka. Laps lõpetas ühe lasteaia et minna augustist teise ning pidi maha jätma armsaks saanud õpetajad. Naabritüdruk sai kolme aastaseks. Teistel naabritel sündis laps. Kuum Läti Shokolaaditüdruk tegi vahvaid pusakeesid Lossipreili luigekaela ja peene randme (hi-hi-hii) jaoks. Igaüks sai pihuloomi.




kass tuli täitsa Laima nägu


Ja lõpetuseks suvine toidusoovitus: