Olen täna meenutuste radadel...


Aasta siis oli 1991, kui mina astusin tolleaegsesse Tallinna Pedagoogikaülikooli tööõpetuse eriala õppima. Konkurss oli kõva ja ma olin õigusega uhke et sisse sain Kui ma õigesti mäletan, siis pidi minust saama käsitöö ja joonistamise õpetaja. Just nimelt pidi, sest kahe aasta pärast otsustasin selle kooli pooleli jätta. Ei olnud minus seda suurt soovi õpetajaks saada, vaid läksin käsitööd õppima. Mõtlesin, et õpin väga huvitavaid ja keerulisi tehinikaid ning hakkan tegema suuri ja põnevaid käsitöö asju. Reaalsus oli see, et tulevased õpetajad vajasid rohkelt tööproove ning neid me siis ka tegime. Parempidine kude... pahempidine kude... ripskude... soonik... Oli ikka neid asju ka, mis huvitasid, aga kõike ei jõudnud ära oodata. Näiteks kangastelgedega kudumist, mi tuli alles neljandal või viiendal kursusel.

Ma ei saanud siis ega saa praegu aru, miks meie õppekavas oli nii palju keemiat?! Ei tea kas praegu on ka nii, et käsitöö nimestel on keemiat eriala ainetega pooleks. Ühe keemia nimi oli "Polümeerid, plastid ja keraamika". Viimase võtab minu jaoks ühesõnaga kenasti kokku selle õppejõu nimi: Kuiv.

Praegu mõtlen, et äkki oleks võinud Peda ikkagi ära lõpetada... Aga iga asi pidi milleksi hea olema. Nüüd teen käsitööd lihtsalt oma lõbuks mitte ei õpeta teistele.

Mida ma üldse ei kahetse on see, et ma seal koolis kaks aastat õppisin. See oli ilus aeg
Ja see kool andis mulle minu parima sõbranna (kes on cum laude niidi-ja näputöös), kes sai nüüd minult kingituseks selle: