3 vardakotti

Tegin midagi, mis mulle väga väga meeldib. Kihnu vardakotte. Esimest korda teadvustasin endale vardakoti olemasolu vist IseTegija Kihnu suvepäevadel. Siis ainult imetlesin. Nüüd siis lõpus sain ise ka käe valgeks (või kirjuks, oleks vist õigem öelda


Kaks kotti tegin eelmise aasta lõpus jõulukingi kottideks. Punasema õetütrele ning tumedama õepojale. Sattusin vardakottide õmblemisest otsemaid suurde vaimustusse. Väike mõnus lapitöö, tore kangaste ja värvidega mängimine. Kergelt sõltuvust tekitav. Selliseid teeks kohe veel ja veel.


Kolmanda koti tegingi juba mõne nädala hiljem kingituseks ühele noorele neiule, kes on andekas rahvamuusik. Minu meelest sobib selline kott temaga väga hästi kokku, loodan väga, et see talle endale ka meeldib


Võin rahuldustundega tõdeda, et mitte ainsatki materjali ma nende kottide jaoks spetsiaalselt juurde ei ostnud. Uuemaid ja vanemaid kirjusid kangatükke mul ikka jagub. Vanaema põlled, isa vana pluus, ema kittelkleit. Mõned ilusad kirjud kangad Terje kingitud kangarullist. Ühe koti suuriideks sai ema vana pluusi hõlma katteriie. Jah, tõesti, kõik see äärekandiks ideaalselt sobiv ilu oli pluusi seespool hõlma all peidus. Jagus seda täpselt suurriide jagu, mitte millimeetritki ei jäänud üle. Pluusi enda mustast lilleribadega kangast sai lõigatud lappe igasse vardakotti.


Kui kotid valmis, siis pole muud kui pista aga punuma! Mina punusin ponimust ja punusin südamepaela.

Ponimus meeldib mulle rohkem, aga südamepael on kuidagi lihtsam punuda. Ma vist ei saanud ponimusel õiget nippi kätte, Ulvi ootan Sinult õpetust
***

Kõik õpetused ajakirjast Käsitöö:
Vardakott - talv 2012 lk 66
Ponimus - sügis 2011 lk 51
Südamepael - suvi 2011 lk 76