Esmaspäev - uisutamas
Teisipäev - joonistamas ja ujumas
Kolmapäev - külalisi võõrustamas
Neljapäev - teatris (mille oleks peaaegu maha maganud sest Minu veetleva leedi piletid said ostetud juba augustis)
Reede - oli plaanitud vaba õhtu, aga... lapsega traumapunktis

Siis veel perele süüa valmistamas, pesu pesemas, triikimas, kraamimas, lapsega mängimas... midagi oli nagu veel...? Ahjaa, päeval käin tööl ka
Selline oli minu nädal ja see on ka põhjus miks mul midagi siin näidata ei ole.

Aga ehin ennast täna siis "vanade sulgedega", kui nii võib öelda. Otsustasin teile näidata eelmisel aastal tehtud fimo töid, mis valmisid enne veel kui blogima hakkasin. Tänud Jõhvikale pastamasina, kõikide teiste töövahendite ja raamatute laenamise eest! Ühe hooga kõik need kellad ja ehted ma valmis tegin, siis tuli fimotamisest pikk paus, nüüd kui neid pilte vaatasin tuli uuesti isu peale... Päev ju läheb juba pikemaks, kaugel see suvi siis enam on, loomulikult on vaja uusi kulinaid teha enda külge riputamiseks

See naisega kell on kõige kõige esimene töö, mille ma fimost tegin. Ise olen tema üle väga õnnelik ja kaunistab ta minu vannituba


Teise kella sümboolsel pendlil on sõnum... jah, carpe diem



Ei suutnud ma tegemata jätta ka ühte mosaiigimustrilist


See kell on naisega kella kõrval minu lemmik, aga kahjuks pole siiani talle seinal kohta leidnud. Samas stiilis tegin endale ühe ripatsi ka, mis häbi häbi on siiamaani lõpetamata, kuigi kauaoodatud nahkpaelaotsikud on ammu käes


Ega ma siis ainult kelladega ei piirdunud, mõne ehte tegin ikka kohe lõpuni ka. Punane komplekt, mille käeketist olin eelmine aasta nii vaimustuses et kandsin seda pool suve


Ja sinine käekett ka


Egas midagi, tuleb üle pika aja jälle Helmehaldjat piiluma minna.

Sain just valmis rullbiskviidi, mille võtan homsele Harjukate kokkusaamisele kaasa. Loodatevasti on homme ikka aega veidi kohvitada (minu puhul küll teetada), albumi tegemine on vist üsna aeganõudev...


Ja vahepeal muud näputööd ei olegi teinud, kui ainult ühele lemmikkolleegile sünnipäevaks pihuoina:



Ühed seebid on ka heide sisse mässitud, aga ära viltimata, mis ma neist poolikust peast ikka näitan.
No aega pole, mis teha...

Kuna head uut enam soovida ei tohi, siis soovin oma selle aasta esimeses postituses head käimasolevat aastat kõigile!
Aasta on alanud väga kiirelt, pole olnud siin aega eriti lugeda ega kirjutada. Selles, et aasta ema lapiteki sisse ühtegi minu kootud lappi ei tule, võin ma ühesõnaga süüdistada ainult iseennast...
Aga enda õigustuseks ja kiituseks võin öelda, et olen siiski suutnud üht-teist sel aastal juba valmis saada!

Alustasin uut aastat uute tehnikatega. Minu elu esimese seebiteo tulemus oli üsnagi südamlik


Seepe tegin kokku kolm, siin on nad kõik pildi ühe pildi peal olemas:

See oli üldse minu esimene kokkupuude märgviltimisega, ise olen nende seepide üle väga õnnelik! Ja nende uued omanikud ma loodan samuti, sest eile nad kõik ka ära jagatud said. Seebitades alguses tundus, et vilt on seebi ümber liiga lõdvalt, nagu nahk lotendaks seljas, aga lõpptulemuseks siiski tõmbus kokku. Õpetus loomulikult Mari Marikese blogist.

Selle aasta esimene leivategu läks untsu, sest olin taigna liiga vedela teinud ja see ei küpsenudki ära. Loodan väga, et see ei tähenda terve aasta halba õnne küpsetamises... Lootust on, sest teine leib tuli suurepärane! Panin taigna sisse kõrvitsa- ja päevalilleseemneid, nii hea tuli, et pool sõime kohe soojalt ära
ranuncula1 (kelle blogi ma ei osanud üles leida) küsis eelmises postituses leivategemise õpetust, panen selle lühidalt siinkohal kirja.

Leivategu
1. Esimesel õhtul panen juuretise koos ühe liitri sooja vee ja poole liitri rukkijahuga sooja hapnema (panen põrandale, sest meil on põrandaküte).
2. Teisel õhtul vaatan, et ma jälle ei unustaks järgmiseks korraks juuretist võtmast. Peale juuretise võtmist segan taigna kokku, lisades eelmise õhtu segule 12-13 dl rukkijagu, u. 1 tl soola, u. 2-3 spl suhkrut, natuke rukkihelbeid ja siis vastavalt hetkesoovile ka mingit lisandit (kuivatatud puuviljad, seemned, pählkid...). Panen taigna määritud ahjuvormidesse (ikka põrandale) kerkima.
3. Kolmandal hommiku küpsetan kõigepealt 250 kraadi juures u. 20 min ning seejärel 200 kraadi juures 25-35 min.
Parim pidi olema mitme tunni pärast, kui leib on seest veel parajalt soe, aga mitte enam nätske. Aga me oleme küll kohe sööma hakanud, sest ta lihtsalt lõhnab niiiiiiiii vastupandamatult!!!!!
4. Kui ikkagi unustasin juuretise võtta, siis helistan õele ja palun, et ta minu jaoks uue juuretise kõrvale paneks.


Kipub ikka nii olema, et enamasti jõuan teha ainult väikseid asju. Et minu laps ei oleks nagu see kingsepalaps, kellel pole kingi, siis ta sai endale valida ühe eelmise aasta lõpus tehtud pihuloomadest. Ta valis notsu ja tikanditeks "need pallid". Selline ta tuli:


Ühe suurema asjaga ikka ka sai nädalavahetusel tegeletud, nimelt värvisin kohupiimavärviga seina. Üks ruum meie elamises sai eelmise aasta suve lõpus selle värviga tehtud ja ma ütlen teile, et see on kõige soojem, hubasem, kodusem ja mõnusam seinavärv mis üldse saab olla. Ja kohe näha, et käsitöö, iga pintslilöök on näha. Kah paras mässamine seda kohupiimamöksi kõigepealt segada ja seina kõigepealt kruntida ja siis mitu korda värvida, aga tulemus väärib igat liigutust mis selle jaoks sai tehtud. Pilt kahjuks ei anna seda tunnet edasi ning see sein on veel pooleli ka, vähemalt üks kord peab veel üle tegema


Joonistamises algas uus aasta tuutuks keeratud riidest rätiku joonistamisega


... ja selle nädala kulinaarne osa lõppes viimasest Oma Maitsest leitud sibula-juustu quiche`ga

Viimast soovitan soojalt, ikka soojalt