Uus kodu

Uues kodus üks hädavajalikemaid asju on uus nõelapadi. Nii ma mõtlesin. Üks vahest isegi olulisem põhjus nõelapadja tikkima hakkamiseks võis olla ka see, et ühe kena padjaklubi meeldivas seltskonnas lugesin ühest käsitöö ajakirjast biscornu tegemise õpetust. Kuna selle tegemine oligi tõepoolest nii uskumatult lihtne nagu ta lugedes tundus, siis saigi ta kaunikene kiirelt loodud.

Minu esimese biscornu pealtvaade


minu esimese biscornu küljelt vaade


Et elu oleks ka uues kodus magus nagu shokolaadikomm, selle tarbeks pidin tegema trühvleid. Kindlasti neid Isetegija omasid ehk siis Domino küpsistega. Retsept siit.


Ebapraktilisest praktiliseks, uues kodus võiksid olla uued köögirätikud. Vähemalt see üks, see ilus linane. Üle pika aja võtsin kätte hirmpeenikese heegelnõela ning heegeldasin hirmpeenikesest linasest niidist tollele äärepitsi.


Laast aga mitte liist : sool!!! Ma ei unustanud soola. Võtsin jämedat meresoola, lisasin sellele kuivatatud vahemerelisi ürte nagu basiilik, pune, koriander, tüümian jne. Lisaks näpistasin peenemaks mõned loorberilehed ja segasin kõik segamini. Segu kallasin kaunisse puust kaanega säilituspurki, mis sai kaunistatud ning koostisainete nimekirjaga varustatud


Ja kuhu kõlbab soolaleivakorv, kus on küll sool, aga puudub leib? Napp pool tundi enne küllanimekut võtsin ahjust välja sooja mustade ploomide ja aprikoosidega leiva. Leib sai keeratud peene heegelpitsiga rätikusse ning koos maitsesoola, karbikese trühvlite ja nukipadjaga poetatud laastukorvi, et viia see väikeseks kingituseks lähedasele perele, kes elab nüüd uues armsas kodus


Ja ise ei kolinud ma kuhugi vaid elan oma vanas armas lossis edasi

Täna teeme õunapomme!

Kõva küpsetaja kuid kindlameelse inimesena olen suutnud meeles hoida, et tegemist on käsitöö foorumiga, ning olen oma postitusi kaunistanud vaid paari toidupildiga. Seekord on teisiti. Ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, sest Täna (tegelikult küll eile)! Teeme! Õunapomme!!! Kas mäletate veel seda vana head reklaami? Minul oli kogu taigna segamise aja silme ees, kuidas kaks kõhukat meest heatujuliselt ja energiliselt õunapomme tegema õpetavad. Kui mu ... no mitte enam nii noor mälu... mind ei pea, siis üks neist oli Mati Nuude. MIDA nad reklaamisid, meenutasin tulutult kogu see pool tundi mis pommid küpsesid.

Liigse tagasihoidlikkuseta võin öelda, et need on parimad õunapommid, mis ma eales olen saanud


Veelkord untsususs

Plaan oli sussi eest, tagant ja pealtvaated kohe pealt eelmist postitust üles laduda, pildidki olid tehtud, aga siis kustutas üks tehnikavend arvutist minu Isetegija piltide kataloogi ära (ja ma ei räägi oma lapsest ). Täna klõpsisin usinalt uued, aga siis hakkasin kahtlema kas neid üldse teile näidata... Otsus järgmine, et näitan küll, aga ei anna lubadust sussist edaspidi tikkimisnõel eemal hoida.

Kõigepealt sai Sussimemme juurest peoga kaasa krabatud vildist mummud kodus sussile ühekaupa külge õmmeldud, kuni nad ühel hetkel ootamatult otsa said. Samal sekundil otsustasin, et vähem on rohkem, ning ma ei hakka mummudest tühjaks jäänud pinda arhailise tikadi ja/ või Lossipreili nimega täiendama. Tundus et ei sobi ka, et mummud on kõrged ja tikand on madal ja. Täna uusi pilte tehes vaatasin, et tegelikult ikka vist rohkem on rohkem kui vähem, ning nõel hakkas juba sügelema...

Hetkeseis siiski veel selline. Küljepealt ja kinni:


Eest ja lahti:


Pihukukk

Iga minu postituse kohustuslik osa ehk pihuloom ei puudu ka seekord:


Kõike kaunist

Edit:
kuna õhtu on veel noor siis võin kommentaarides palutud õunapommide retsepti sama hästi kohe praegu maha kribida.
Retsept pärineb raamatust Õunakoogid sarjast 100 rooga.

tainas:
6 dl jahu
1 tl soola
1 tl suhkrut
225 g võid
1 dl külma vett

täidis:
8 keskmise suurusega õuna
1 dl fariinisuhkrut
4 tl kaneeli
50g võid

pealemäärimiseks:
1 muna + 2 tl vett

- Taina valmistamiseks sega jahu, sool ja suhkur. Lisa külm tükeldatud või ning näpi purutaoliseks massiks. Lisa külm vesi ja sega kiirelt ühtlaseks. Keera tainapall kilesse ja hoia külmkapis vähemalt üks tund.
- Kuumuta ahi 200 kraadini.
- Sega fariinisuhkur ja kaneel. Koori õunad, õõnesta välja südamik ja viiluta õun imeõhukesteks ketasteks. Siis lükka tükid tagasi kokku, nagu poleks õun lahti lõigatudki.
- Rulli tainas kergelt jahusel laual 1 cm paksuseks plaadiks. Lõika 8 ruudukujulist 15x15cm tükki, mille keskele aseta lahtilõigatud õun. Tõsta väikese teelusikaga täidiseks õuna sisse kaneeli-suhkrusegu ja võitükikesi. Suru taina servad kokku. Ülejäänud tainast võid teha kaunistusi, näiteks lehti. Pintselda muna-veeseguga ja küpseta 20-25 min. Serveeri soojalt vanillijäätisega.

Minu kommentaar: kuigi ma rullisin taina pigem poole, mitte 1cm paksuseks, jäi seda ikkagi kaheksanda õuna jaoks puudu, kaunistustest rääkimata. Aga jube head olid küll

I Leebe naisoinas

Kõigepealt oli üks soe õhtu... Kaunis koht... Hea seltskond... Maitsvad koogid... Pihuloomade tikkimine...
Kokkutulnud padjaklubi tituleeris minu pihulooma üksmeelselt naisoinaks. Vististi kaunilt lokkis sarvede ja pikkade ripsmete pärast.


Leebe loomuga ning nii seest kui väljast kaunis naisloom sai kingituseks ühele armsale Isetegijale, kes kogu Harjukate kamba kaunil augustikuu päeval enda poole susse viltima kutsus.

II Hall untsususs
Teatud Isetegijad saabusid veidi väsinuna (eelmisel õhtul oldi Singer-Vingeri saatel ka rokilikult läbikülmunud), kuid rõõmsameelsena kes väikese ringiga, kes lausa otse, suvepäevadelt
Väikese otsimise ja möödasõitmise järel olid õiged kased kust ära keerata leitud, ning mõnus sussitegemine ootamas. Tegelikult minul polegi kunagi olnud eesmärki ise susse viltida. Kasutades täna tööl kus ma peale nelja imelist nädalat jälle käin (miks, miks minu puhkus nii ebaõiglaselt ruttu ära lõppes?!) kuuldud uut sõna, ma ei targeteerinud sussi viltimist Olles nüüd kohapeal näinud, kui suur töö sussi viltimine on, siis nüüd veel vähem ma seda targeteerin (ja viimast korda kasutan sellist koledat keelemurdmist).

Aga plaanid olid mul saabudes küll. Sussi kaunistada. Kes Kihnus käis, see nägi, milline vahva suss Sussimemmel seal oli ja seda üldsegi mitte jalas. Pidin endale ka otsekohe sellise saama (loe: ise tegema). Sussi ma siiski ei pidanud ise viltima, see pidi olema üks untsuläinud suss aga nägi vägagi kobe välja. Selles osas, mis värvi see suss peab olema, mul plaane ei olnud. Minu suureks rõõmuks oli minu untsususs ideaalselt hall.

Igat sorti käsitöö materjalide jäägid on alati kõige huvitavamad. Nii ka seekord. Vildijääkide meeliülendavast hunnikust valisin suure peotäie nelja värvi mumme, mida ma siis terve kokkutuleku aja oma pikkade peenikeste näppudega rõõmsalt talla alla kinni nõelusin:

Kuna päevavalgust enam ei ole, siis ülejäänud vaated sussist pildistan homme.

III Aasta isa lapitekk
Olles aasta isa lapiteki jaoks kaks lappi heegeldanud ning kokkutulekul ka üle andnud, puges mulle järsku jänes püksi. Enne ei julgenud pilte üles panna, kui projektijuhid ametlikult kinnitasid, et lapid sobivad. No olen ikka argpüks. Minu esimesed lapid sellesse hea mõttega tekkide koostegemise projekti, mida Isetegijad igal aastal kaks korda ette võtavad:


Kaunist suve lõppu

Kulmurõngaga tüdruk triibulises kördis koos sõbrannaga Kihnu poiste pillimängu saatel hoogsalt keerutamas. Sõit veoauto kastis ja pärast autojuhilt suitsutatud lesta ostmine (väike lest 5 ja suur 15 krooni). Sitsist pluusid, millel käised leivasõtkumise asendit sisse võttes ise üles löövad. Tava, et iga naine koob oma kördid ise. Külaelu naiste kindlal juhtimisel. 30 körti ja 100 sitsist pluusi. Punane ja roosa. Kihnu poisid. Kihnu memmed. Rõõm, et saime pulmafilmi saateks hädavajaliku lisateksti meie vapustavalt Kihnu kohta kõike teadvalt giidilt ning kahjutunne kõikide teiste suhtes, kes peavad seda filmi ilma vaatama. Kalasupp, mida lõpuks sööb isegi see väike poiss, kes kala kunagi ei söö. Telkimine tuulises rannas. Tõsise näoga väike tüdruk, kes ise ning kelle nukk on samuti kördi, sitsist pluusi ja pearätikga. Roosi, keda oli au kohata ning Virve, keda ei näinud.

Suvepäevad Kihnus olid ületamatud. Isetegijad on ületamatud. Programm oli tihe ja iga hetk sellest oli puhas nauding. Lossipreilil oli nagu alati hirmus külm, aga ehk ta õpib ka ükskord ära et Eesti suvi (teistest aastaaegadest rääkimata) ongi jahe

Roosi ja Koffikannu abiga sai ära õpitud sellise paela punumine:


Kihnu rannas kasvav rand-ogaputk:


Enne Kihnut võtsin osa oma esimesest vahetusprojektist. Rõõmsad lapsed veel rõõmsamaks. Oma vaimusilmas kujutasin end juba ammu enne loosimist ette nukku ja nukuriideid õmblemas. Või roosad ristpistes tikitud südamed ja nimetähed mõnel armsal ebapraktilisel esemel. Pitsi ja vahtu. Pakki ka üks pihuloom. No igal juhul pidi see olema tüdruk, mida väiksem seda parem. Äärmisel juhul beebipoiss (siis pidid tikitud südamed tulema helesinised).

Mitte mingil juhul ei tohtinud see olla minu poja vanune (3,5a) poiss, sest temale ma midagi vahvat nagu ei oskakski teha. Nukkudega ei mängi. Nukuriideid seega samuti ära ei kulu. Isetehtud auto kipub ehk liiga ümar ja pehme tulema, et sobib paremini titale. Pihuloomadega teeb nii palju tegemist, et kui emme järjekordset tikib, siis vahest tuletab meelde, et punane lehm mis raamatus pildi peal oli, on ikka veel tegemata.

Loosimise tulemus: 3a poiss. Sinilille vennatütar. Kirjelduse järgi muumide fänn. Sai mõlgutatud mõtteid muumi õmblemisest, aga kuna päris lemmikud on need teised muumise tegelased, siis hakkas sugenema kahtlus, et ehk on suurel fännil juba muumimaal käidud ja sealt endale päris Väike My või Nuuskmõmmik soetatud... Aga poiss pidi olema hea suhtleja ja eriliselt välja arenenud huumorimeelega. Sellest idanes idee, mille kohaselt sain suure rõõmuga poisile hakata nukke õmblema. Käpiknukke. Nukuteatris mängimiseks kulub hea huumorimeel ja jutuoskus marjaks ära. Nukud on nii suured, et ka emme või issi käsi sisse mahub. Koos ju vahvam teatrit teha. Ja mis kõige olulisem: oma lapse peal ära tõestatud, et nende nukkudega poisid mängivad.

Lossipreili tegelik päritolu lõi välja ning nukuteatri nukud tulid taluteemalised. Kõigepealt kukk või kana, kuidas käimasolev etendus parajasti vajab. Anne Paluverilikult lopsaka suuga (või õigemini, nokaga). See on nukule ainult kompliment, sest Anne Paluver on igavesti lahe tegelane. Siis lontis kõravdega notsu ja pidulik valge kiisu. Lehm pidi tulema mustavalge kirju nagu minu poolt mitmed head aastad tagasi kahele väiksele tüdrukule õmmeldud käpiknukkude hulgas oli (nüüd on need tüdrukud nii suured et nende käpikutega mängibki nüüd minu laps), aga kahjuks ei olnud lehmalaigulist fliisi enam kangapoodidest leida. Pruunid lehmad pididki vist paremad piimaandjad olema? Viienda käpiknuku asemel, kes ajaga jänni jäämise tõttu jäigi tegemata, sai nahaalselt pakki poetatud käpiknuku lõige Sinilille jaoks.


Minu pojale paki teinud ElinaLy lahendas 3a poisi probleemi mängleva kergusega. Üks ohhoo pilt paki avamisest


... ja ehhee pilt ka

Suured tänud vahva paki eest! Kohe tehti avastus, et jänesel käib müts üle kõrvade peast ära. Õhtul uneaja saabudes kasutasin salakavalalt jänest motivaatorina voodisse minemisel, et jänes tuleb ka sinu tuppa magama. Laps vastas, et terve pakk tuleb, toppis asjad kotti tagasi ning tassis oma tuppa. Ragulka sihtotstarve jäi täna veel järele proovimata, eks siis homme peab lapsele õpetama külmrelvadega turvalist ümberkäimist

Lõpetuseks väike silmarõõm pr Marmelaadile, kelle blogis olen mina palju kordi kirjusid lehmi imetleda saanud, üks kirjum ja kaunim kui teine. Aga olen kindel, et käpiknukust kirjut lehma pole ta veel näinud


Vat selline pikk postitus tuleb, kui oled 2 nädalat maal olnud kus arvutit ei ole. Ausalt öelda, oleks veel...
Isetegjatega tahaks ka juba uuesti kokku saada. See juhtub juba vähem kui kahe nädala pärast Sussimemme juures. Juba ootan kohtumist oma vussiläinud sussiga ja sellega, mis temast edasi saab