Tilda

Kas te olete midagi kuulnud Tildast? Mina veel suht hiljuti ei olnud, kuni Heivi mulle 3 Tilda raamatut laenas. Suur tänu nende eest, varsti saad tagasi! Ja ekstra suured tänud imeliste Tilda kangaste ja paelte eest!!!

Esimeseks tegin Merihobu. Minul tuleb ta iseenesest suure tähega...
Punutud korvid on ju ilma sanga külge seotud Merihobuta ilmetud. Mereäärses külas nagu ma elan, toob ta tuppa veidi merelist hõngu. Tühja sest, et Läänemeres neid ei kohta



Merihobu ei ole minu kodu jaoks sugugi mitte tähenduseta olend, sestap tegin neid mitu - korve ka ju mitu


Paar meritähte neile seltsiks


Nüüd sügelevad näpud järgimisi Tilda iludusi ette võtma. Ehk kunagi saan teile näidata mõnda pikka ja peenikest või hoopiski pontsakat inglit, kõigil juuksed kenasti kaheks kringliks keeratud. Ning inglitiibadega põssat. Ja loomulikult ka lodumütside ja põlvpükstega hanesid ja küülikuid. Kõigil roosad põsed mõnusalt õhetamas.

Minu tütrele

Käsitöö on eesti naise imeline oskus. Käsitööga alustamiseks ei ole kunagi liiga vara. Mida varem alustada, seda sügavamale käsitööpisik saab pugeda. Esialgu peab ema muidugi aitama. Võibolla koguni kogu töö ise ära tegema. Eriti kui alustada nii vara

Tee nii. Kõigepealt võta tükk roosat pappi ja valget guashvärvi. Tee oma ühekuuse tütre tallaalused värviga kokku ning vajuta jalajäljed papile. Lase kuivada. Liimi äärde peen pits ning pane umber sobiv raam. Kinnita seinale suure venna sama vanalt tehtud sinise raami sees rippuvate jalajälgede kõrvale. Iga kord kui neid vaatad, mõtle sellele, kuidas sul on vedanud ja kui õnnelik sa oled.

Jänkud piiluvad üksi...


ja kahekesi...


Selle lapiteki kohta oli juba aastaid kindlad kaks fakti:
1. ma kasutan selle tegemiseks rangelt kahte värvi kangaid, punast ja valget. Ei mingeid pooltoone helepunasest tumepunaseni, ning jah, tõepoolest, ka ei mingit roosat. Ainult puhas punane ja puhas valge.
2. üks lapikangastest peab olema südametega.


Punased kangad leidsin, aga südametega nende hulgas kahjuks polnud. Minu õnneks on olemas selline tehnika nagu aplikatsioon


Esimest korda nägin ma jänkutekki Tallinna Rahvaülikooli lapitöö näitusel umbes 5-6 aastat tagasi. Tekk meeldis mulle niiväga, et joonistasin selle nobedasti endale sealsamas täpselt üles. Suur jänku töisest päevast väsinuna juba unerüppe vajunud, pojukesel aga, üks kõrv lontis, paistab nagu ikka lastel ei taha silm sugugi nii kiiresti kinni minna. Jänkupeade ääred sämppistes tikitud. Ja ikka need punased ja valged kangad.
Minu tekikavand ootas, kuni on õige aeg. Ootas väikest printsessi, kes selle jänkuteki endale saab.


Teist korda nägin jänkutekki umbes paar kuud tagasi, kui mul juba plaan õmblema hakata oli küpsenud ja kangadki olemas, siinsamas Isetegijas kellegi blogis. Enne õmblusmasina taha istumist potsatasin veel korraks arvuti taha, et vaadata üle, milline see Isetegija tekk siis täpsemalt ikkagi oli. Vana inimese elu ei ole sugugi kerge. Mida ei mäleta, seda ei mäleta. Ei mäleta, kelle blogis tekki nägin Kes mäletab, andke teada, hea meelega lisaksin viite juurde. Võibolla seesama Isetegija õmbleski teki, mida ma tookord seal näitusel imetlesin...


Väike printsess, jänkud juba ootavad Sind


Edit: jänkuteki tegi veel AHAA.

Mulle meeldib roosa

Tsiteerides kohalikke klassikuid, nii see on
Roosa meeldib mulle praegu kohe niiväga, et lisaks heegeldatud beebitekile õmblesid minu nobedada näpud sellele beebitüdrukule ka voodipesukomplekti. Tahtsin ammu roosades toonides lapitekki teha ning nii mõnedki roosamustrilised kangad olid juba end minu kodustes varudes selle tarbeks sisse seadnud. Aga süda tundis, et midagi oli veel puudu... ning siis: Kadaka tee kangapoes leidsin NEED kangad. Tundsin nad kohe ära. Terve sari roosade ja lillade karumõmmide, linnukeste, liblikate ja lilledega. Lihtsalt täiuslik. Ignoreerides kodus ootavat kangavaru kõndsin sirge seljaga müüja juurde ning nõudsin endale igast selle sarja kangast jupikese. Viimasest kui ühest. Ja ei kahetse seda põrmugi
Kahtlemata kuluvad ka varem varutud kangad varem või hiljem ära, ega see`s minu viimane lapitekk ei olnud!



Tekikesega komplektis on väike padjapüür juhuks kui ükskord padjani jõutakse, ning kirju lina

***

Lihavõtted meie kodus:
Lapsega koos külvatud muru ja sibulakoortega värvitud munad, maja taga kraavist lõigatud pajuoksad ning kollased nartsissid. Kevad!

Kõik algas sellest, kuidas minu väike ja sale õde ostis endale meeltesegaduses number suurema suvepluusi. Pluusil olid pisikesed lillad ja roosad õied heleda põhja peal. Peale pesemist pidi pluusi sõlme keerama ja niimoodi pusas kuivatama, et ta kortsuliseks jääks. Kaunis pluus, ja eelpool kirjeldet põhjustel sain mina ta endale See juhtus eelmise aasta varakevadel.

Vaimusilmas nägin ennast otsekohe kaunil suvepäeval patseerimas mitte pluusis, vaid pluusis ja selle peal olevas sobivates toonides vestis. Võeti vastu otsus, et parem heegeldamine kui kudumine, ja nii ma vesti motiividega alustasingi. Aprillis aasta tagasi. Eks nende motiivide heegeldamist on nii mõnigi Isetegija erineval üritusel näinud, aga valmis see vest pole saanud. Ega saagi.

Võtsin kinni vihjest teha motiividest midagi muud. Ja palju paremat kui vest. Beebitekk. Ja mitte endale, sest mina olen selle jaoks liiga suur, vaid ühele mai alguses sündivale beebitüdrukule.


Lõng: emmebi baby fresh, 50% puuvill 50% viskoos, enda jaoks igaks juhuks ka värvid 2678, 2740, 2602, 2745.
Materjalikulu: tekile läks igat värvi peaaegu 2 tokki ehk kokku peaaegu 400g, äärepitsi jaoks pidin ostma veel ühe toki roosat lisaks.
Motiivi muster: Jan Eaton ”200 heegeldatud ruutu”, pajupuu.
Motiviide arv: 80 tk. Nagu aasta ema ja isa tekil, aga nad ei saabunud kahekaupa posti teel vaid pidin kõik ise valmis heegeldama
Teki suurus: 70x85 cm



Ilusat lumikellukeste aega!

Poliitiliselt korrektne postitus

Pliiatsitops ja nõelapadi
Allikas: Roheline
Materjal: linane riie, puuvillane pits, puunööbid (sain neid juurde!!!), suur plekkpurk (Selveri virsikud siirupis) ja väike plekkpurk (purustatud tuunikala omas mahlas)
Otstarve: paigutada kirjutuslaua sahtlis laiali olevad kirjapulgad kergemini haldavasse vormi (pliiatsitops) ja teha väikese praktilise väärtusega aga rohkem lihtsalt ilu pärast asjake pliiatsitopsiga komplekti (nõelapadi)


Veel üks pliiatsitops
Allikas: Roheline
Materjal: linane riie, puuvillane pits, atlaspael, plekkpurk (purustatud tomatid)
Otstarve: sama mis kirjutuslaua pliiatsitel, aga köögis


Pihuloomad
Allikas: Cristi Kütt Pihuloomad
Materjal: linane riie, mulineed
Otstarve: tellimustöö vahetuskaubana ühe Isetegijaga


Pihuliblikas
Allikas: Cristi Kütt Pihuloomad
Materjal: linane riie, mulinee
Otstarve: tuli nii armas välja, et jääb perekonda

Minu valge kampsun

Ma ei mäleta enam täpselt, kas see oli keskkoolis või ülikooli esimestel kursustel, millal ma selle kampsuni kudusin. Igatahes oli see ammu ja ma kirjeldan kampsunit sellisena, nagu ma teda mäletan. Kudusin ta valgest villasest lõngast. Ta oli lühike, vaid veidike allapoole vöökohta. Eest käis ta lahti ning kinnituseks olid nööbid, mis ma ise samast lõngast tegin. Varrukatele ja seljale kudusin mustri järgi jämedad palmikud ja vist ka nupud. Hõlmadele silmasin roosade õite ja roheliste lehtedega roosivanikud, mille alumine ots lõppes väikeses lihtsas taskus. Hõlmade ääred ja kampsuni alumise ääre heegeldasin väikeste kaarekestega üle.

Kampsun oli imeilus. Armastasin seda kanda pikkade seelikutega. Vahepeal oli kampsuni kandmises pikk paus, siis avastasin ta uuesti ja kandsin jälle. Kuni ükskord järjekordselt kolides olin hädas sellega, et asju on jälle rohkem kui eelmisel korral. Tuli meelde kuskilt kuuldud ütlus, kuidas riidekapis ruumi juurde saada: kui sa midagi 3 aastat kandnud ei ole, siis viska see ära. Ma ei olnud oma kampsunit 3 aastat kandnud... Mul on sellest praegu väga kahju, aga enam mul teda ei ole. Ei ole temast ka ühtegi pilti teile näidata Praegu ei suuda ma oma tollast tegu kuidagi mõista. Miks, miks ma küll arvasin, et ma teda mitte iialgi enam selga ei pane? Praegu kannaksin teda uhkusega...
***

1. Neile, kes minu moodi ei armasta ilma piltideta postitusi lugeda: väikese vahetuskauba raames kaunistasin ühed mitte enda poolt vilditud sussid tikandiga


2. Sarjast teen-oma-poolikud-asjad-lõpuks-ikka-valmis tegin lõpuni ammu alustatud vanaema lilleaia lapitehnikas padjad

Roosikarp

Lakkudes muhu tikandiga esmakordsest kohtumisest tekkinud haavu, otsustasin enesetunde parandamiseks demonstreerida roosidega karpi, mis otsekui selleks tarbeks õigeaegselt valmis oli saanud.

Karbi sisuks on suur must Ecco meeste kingakarp. Ümbriseks ning voodriks 100% puuvillased kangad. Ilu lisamiseks pits ja pael.


Mõned detailid lähemalt ka


Pilt sellest, kuidas ma hoidsin oma kallihinnalisi käsitöömatejale enne:
/TSENSEERITUD!!!/

... ja nüüd:


Kui kuskilt veel mõne hea karbi leian, siis jätkan teemat. Ega siis kogu tagavara kõigest kolme karpi ära ei mahtunud

***
Hakkas küll nagu natuke parem Mis muhu tikandiga juhtus, saab lugeda Harjukate kokkutuleku teemast.

Tuunin karpe!

Kõigepealt oli üks suur karp. 45x30x11 cm. Teiseks oli vajadus viisakamalt ära paigutada oma tikkimislõngad. Karp oli minu peenvillaste lõngakerade varu jaoks piisava suurusega, aga kindlasti mitte piisavalt kena välimusega. Võtsin siis jupi triibulist linast kangast, voodriks valget puuvillast riiet ja kaunistuseks pitsi. Selline ta sai


Kõik nurgad nii karbil kui kaanel õmblesin masinaga. Linase kanga liimisin ülemist serva pidi karbi külge. Valge voodri tegin igaks elujuhtumiks sellise, mida saab vajadusel ka ära võtta.

Teiseks oli üks kingakarp. Ja ilma kindla elukohata mulineed. Hakkasin mõnuga oma teksajääkide varu tuulama. Üks idee mille ma siinkohal tasuta ära annan: proovides selgus, et minu vanad teksapüksid mahuvad väikesele kingakarbile kenasti "jalga". Ehk siis saaks karbi katta pükste ülemisese osaga, nii et värvel on karbi ülemiseks ääreks. Mina jätsin selle idee teostamata kuna tundus, et minu mulineede jaoks on karbil sellisel juhul liiga palju taskuid, neete, lukke ja aasakesi. Pealegi tahtsin ühel küljel eksponeerida pisikest teksataskut. Tükk värvlit leidis siiski oma koha karbi kaanel. Kaunistuseks pitsi ning kuna karbid lähevad ühele riiulile ning võiks omavahel sobida, panin kindlameelselt voodriks esimese karbi linase.


Selle karbi tegin valmis ilma liimi kasutamata. Nurgad õmblesin jälle masinaga, samuti koti kaane jaoks. Viimasena ühendasin voodri ja teksa karbi ülemisel äärel käsitsi pistetega.



Järgmist kingakarpi on juba ootamas roosiline kangas, roosa pael ja valge pits

Sõbrapäev

Meie peres elab kaks kohvikannu. Üks, suurem, võetakse välja siis, kui külalised tulevad. Teine, ühe kruusi kohvikann, on käigus enamasti nädalavahetustel, kui minu kallis abikaasa kohvi joob. Ühe ja mitte kahe kruusi kann sellepärast, et Lossipreili peen maitsemeel üldse kohvi ei armasta. Minul on kohviga kokkupuutumist vaid nii palju, et aeg-ajalt võtan selle keetmise enda hooleks. Lisaks on juba mitu aega olnud plaanis teha mõlemale kannule kohvikannusoojendajad. Need pidid tulema vildist ja kaunistatud saama arhailise tikandiga. Kuna ma viltimises veel nii kõva käpp ei ole, siis on meie kannud olnud ilma igasuguse välispidise soojahoidjata. Olid. Kuni sõbrapäevani.

*****

Kõigepealt haige ja siis kodusel haiguslehel olles puudus võimalus sõbrapäeva kingitusi shopata. Mis ainult oli abiks meenutamaks, et ma olen ju Ise Tegija. Aga mida siis teha, kui materjaliressursid piirduvad ainult kodusoleva materjaliga (mida õnneks on igasugust) ja ajaressursid kahe päevaga? Mis muud kui hakkasin ideede otsingul Isetegijast oma lemmikute blogisid läbi kammima. Üht teist oleks nagu kuskilt silma ka jäänud...

Armas abikaasa saab edaspidi nüüd oma kohvi eriti kuumalt nautida, sest tema kannul on nüüd kaunisti heegeldet soojahoidja. Tegin selle kõige jämedamatest lõngadest, mis ma kodust leidsin. Noh et ta hoiaks kohvi päriselt ka sooja, mitte ei oleks ainult kaunistuseks. Kahetsustundega pidin kinnituseks loobuma puunööpidest, sest need olid liiga suured ning neid oli liiga vähe (üks). Käiku läks neli minu enda tehtud viiest fimonööbist, mis olid ... mullatehnikas (Jõhvikas?). Viiteks sõbrapäevale ning sümboliseerimaks kingivalmistaja suhet selle saajasse sai kaunistuseks lisatud väike vildist südameke.

Kingitus sai üle antud koos värskelt keedetud kohvi ja Pavlova koogiga

Aitäh, Linca, hea idee eest!

Pavlova kooki tegi Lossipreili esimest korda. Munavalgevaht sai paljutõotavalt paks ja läikiv, kujutan ette et täpipealt selline nagu kondiitrikursustel õpetatakse . Tegin tordipritsiga küpsetuspaberile vahust sõõrid, mille ääred ehitasin kõrgeks. Pooleteist tunni pärast hüppasin rõõmust: minu beseed olid ahjust tulles helepruunid, kohevad ja vägagi isuäratavad. Kui pangatööd ei peaks enam jätkuma, kandideerin mõnda kohvikusse Täidetuna magusa toorjuustu-vahukoore seguga, millesse sai lisatud ka tilgake amaretto likööri ning kaunistatud maasikatega, maitses see nagu unelm. Kujutan juba ette, kuidas tulevikus ühe väikese hubase kohviku kliendid kiidavad lisaks minu juba praegu klassikaks saanud maasikarullbiskviidile taevani kohviku teist hitti: väikseid Pavlova koogikesi



Aga seltsimees laps. Väga oleks tahtunud õmmelda teate isegi kelle blogis nähtud lapisüdant, aga et lapse jaoks asi huvitavam oleks peaks sellele lisama poolpraktilise väärtuse. Selleks sai lukuga suur peidukoht südame tagaküljel. Peale juba viidatud lapisüdame inspireeris mind südapadja õmblemisel tugevalt alles äsja minu enda poolt vanade teksade abiga tuunitud kingakarp, mille kavatsen järgmisesse postitusse üles panna. Ka viimane puunööp kuulus südapadjale. Lapsele läks kinki saades emme hoole ja armastusega õmmeldud südamest palju rohkem korda tagataskus peidus olnud üllatusmuna


Lapse süda sai suur, selline padjamõõtu. Aga ega ma ei suutnud tegemata jätta ka paari väikest südant sõpradele

Aitäh, Susa, hea idee eest!

Ilusat sõbrapäeva!