Tänane postitus on eriline Eriline sellepoolest, et esimest korda saan enda valmistatud ehte juurde panna sellest ehtest inspireeritud luuletuse. Maailm ja inimesed üllatavad mind ikka ja jälle. Seekordne üllatus oli väga eriline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks polnud mul õrna aimugi, et inimene, kellega juba pikalt suhelnud olen (alguses peamiselt töistel teemadel), on niivõrd andekas luuletaja! Ja teiseks, et minu poolt valmistatud ehted on olnud inspiratsiooniallikaks. Seda rõõmu on raske sõnades väljendada.
Selleks ehteks on sõrmus 'Valguse Poole' (ka sõrmuse pealkiri on uue omaniku enda pandud!) ja luuletus ise on selline:


Kristall

Sügaval meie sees on peidus
üks kroonijuveel
Kas näed teda -
kas tunned ta ära?

Vaata hoolega oma olemuse taha,
vaata olemisest olematusse
vaata oma tulemise piirile...

Lase mõistus lahti ja süda vabaks
siis näed teda isegi -
siis näete teiegi seda kristalli,
mis helgib, särab ja sätendab päikese käes.

Ta oli kaua peidus lootosõie lehtede vahel
nüüd on ta avanenud teile,
nüüd ongi ta avatud...

Ta on siinsamas mu peopeal -
näed ju isegi missugune iludus
istub meil sees.

Ärge siis määrige teda iialgi poriga,
ärge trampige ta läikivail tahkudel
Las ta lihtsalt olla siin vabana -
just nii nagu kord Maailma loodi.

Urvalind



Sõrmus ise on selline:




Aitäh Sulle Urvalind selle niivõrd kauni ja sügavamõttelise luuletuse ning toe eest!