Nüüd tuleb juttu ühest isemoodi isetegemisest Mida teeb üks tütarlaps, kes hirmsasti tahaks kivi lihvida aga kel pole vastavat aparatuuri veel? Ma tegelikult ei tea mida teised teeks aga mina võtsin kätte liivapaberi ja lihvisin kivi ära nii nagu tegid seda vanasti indiaanlased. Kuigi, neil oli vist poest ostetud liivapaberi asemel isetehtud. Ja see oli tõenäoliselt sadu aastaid tagasi, sest ma ei usu, et sellist asja keegi enam liivapaberiga teeb. Tõenäoliselt olen ma ainus inimene maamuna peal, kes viimase 50-100 aasta jooksul sellise asja käsitsi teinud on Aga peab ütlema, et omamoodi nauditav oli kogu see protsess - istuda õues trepil, lihvida vaikselt kivi, vaadata lapsi mängimas. Kui vihma hakkas sadama, siis kolisime tuppa ja kui vihm lõppes, siis jälle õue lihvima. Toas ei saanud seda teha, sest liiga palju tolmu tuli. Nagu vanasti Ja eks pähe tulidki sellised mõtted, et kuidas see kõik võis omal ajal välja näha...
Siia juurde pean rääkima ka seda, kust kogu lugu alguse sai. Nimelt on Kanadas võimalik kõikidel huvilistel paljudesse poolvääriskivide kaevndustesse müttama minna. Osades kaevandustes tuleb maksta sissepääsu eest (sümboolne summa), kusjuures kaasa võid tassida niipalju kui jaksad. Ja teistes maksad selles eest, palju kaasa kive võtad. Ka see pole kallis. Nii me olemegi siis mööda erinevaid kaevandusi terve suve käinud ning palju kauneid kristalle leidnud. Näitan üht poolvääriskivi - amasoniiti - mis ma täpselt sellisel kujul leidsin:




ja pärast mõned tunnid korralikku lihvimist nägi ta välja selline:





Selle kivi jätangi ma selliseks, ei hakka õigema aparatuuriga (mille ma olen ka juba vahepeal saanud! ) seda üle tegema vaid teen temast ühe ilusa kaelakee, mis jääb mälestuseks minu esimesest llihvimisest.

Kaunist sügise algust kõigile!