Kärsitu, nagu ma olen, pidin kohe kiiresti-kiiresti ühe ehte veel joodetult (kuniks ma pole selle kohta sobivamat sõna leidnud, siis kasutan sõna jootmine, keevitamine kõlab hoopis jubedalt) tegema. Aga sel korral tegin juba kavandi ka. Aga juhtus nii, et alguses oli mõte, mis paberile panemisel võttis sootuks teise kuju ning kui traaditükid valmis tegin, siis tuli välja hoopis kolmandat moodi See selleks, kavatsen oma algse mõtte ka siiski ükskord teoksiks teha.
Sellele keele panin pealkirja ka: "Uskudes imedesse". Seda päris mitmel põhjusel. Peamine põhjus on selles, et seda kaelakeed tehes olid mu mõtted koguaeg oma vanaema juures, kes oli väga raskes seisus haiglas. Ise ka imestasin kuidas käed tegid nii muinasjutulist ehet samal ajal kui hinges oli suur mure. Ja siis, enne veel kui ehe valmis sai, sain teada, et kuigi talle varem mingit lootust ei antud, hakkas tal tervis paremaks minema. Ja siis ma tegingi järelduse, et ju ma siis ikka uskusin imesse kui käed samal ajal sellist kaelakeed teid. Ja muinasjutus ju ikka juhtub imesid Kui uskuda, siis imed ikka tulevad. Tegelikult on ju meie ümber koguaeg juhumas pisikesi ja suuremaid imesid, on vaja neid lihtsalt märgata.
Materjalina kasutasin sterlinghõbedat ning keskel on poolvääriskivi ametüst. Tegelikult oli mul üks hõbekuulike pandud ka liblikale nö. peaks aga see pani viimistlemisel jooksu (ju siis oli kehvasti joodetud) ning nii see ehe siis praegu jäigi. Panin pildid koos infoga oma KODULEHELE ka üles.



ja natuke lähemalt ka: