Tere üle pika aja! Seekordsed tervitused tulevad Arizona osariigist Umbes nädal tagasi otsustasime perega minna autoga reisile USA läänerannikule, päris hullumeelne tegu, arvestades seda, et pisemad reisilised on 4a ja 2a. Aga väga tublid reisisellid. Siiani oleme käinud nautimas kanjoneid ja kõrbesid, fantastilised vaated! Kahjuks jäi meie kõige pisem reisiline aga eile haigeks ja seetõttu võtsime aja maha ja veedame nüüd mõned päevad Suure Kanjoni juures olevas hotellis (siit ka kirjutan), kuniks kõik jälle terved on. Seepärast on mul ka aega üks postitus siia blogisse teha. Aga mitte reisist ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis sellest, mis ma sellel teekonnal leidnud olen. Juba pikemat aega on mind võlunud indiaanlased ja nende käsitöö. Täiesti juhuslikult leidsin ma ühe muuseumi juures asuvast kauplusest sellise raamatu:




Võite ette kujutada, kuidas mu käed seal värisema hakkasid ja otse loomulikult ei saanud ma seda ostmata jätta. Kui koju jõuame, siis proovin kohe kindlasti midagi järele teha.

Teiseks tahtsin ma näidata üht käevõru, mille ma ostsin ühe indiaanlase käest. Tegemist on käsitööga:



Kui siiani olid indiaanlased minu jaoks jätnud pigem romantilise mulje, siis see reis on toonud mind maa peale tagasi. Masendav on vaadata, millistes oludes nad tänapäeval elavad. Paljud neist elavad keset kõrbe vagunelamute laadsetes majades, ainsaks elatusallikaks paistiski olevat ehete ja käsitöö müük. See koht, kust mina oma käevõru ostsin, oli puidulaudadest kokkuklopsitud varjualune autotee ääres keset kõrbe. Natuke kaugemal paistsid siis nende vagunelamud või rääbakad majad. Ma ei kujuta ette, kuidas nad end ära elatavad, sest keset kõrbe ei kasvata ju mitte midagi. Tõenäoliselt saavad nad oma söögid poest, mis asub kümneid kilomeetreid eemal. Kust nad vett saavad, seda ma ei tea. Kindlasti on ka neid, kes on paremal elujärjel, ma vähemalt loodan. Ma ei ole varem osanud väärtustada viljaka maa tähtsust, kuid olles näinud sadu kilomeetreid kõrbe, saan aru, kuivõrd oluline see eluliselt on. Olles lihtsalt läbisõidul, on lihtne nautida kõrbe ja kanjoneid, kuid elada ise seal ei tahaks. Aga ilus on siiski
Loodan väga, et meie kõige pisem reisiline saab varsti terveks ja saame oma reisi jätkata, sest ees on veel palju huvitavat. Teile saadan aga siitpoolt päikest ja soojust, sest kuuldavasti on Eestis praegu sellega kitsas käes.

Enne näitust valmis mul veel päris mitu ehet, mida ma nüüd jõudumööda proovin oma kodulehele ja blogisse üles panna. Üks kaelakee valmis valgest topaasist ja sterlinghõbedast ning nimeks sai "Lootos". Kas teadsite, et lootoseõis kasvab mudast ja sirutab end ajapikku valguse poole? Vaadates neid imelisi puhtaid kroonlehti, ei oskaks seda küll arvata. Valge topaasi märksõnadeks on armastus, küllus ja tõde. Temast kiirguv valgus võidab pimeduse. Mida valge topaas meile veel õpetab, vaata SIIT. Pilt siis ka:



Teine kaelakee valmis minu suurest lemmikust ioliidist ja sterlinghõbedast. Tundub, et ioliit ei ammenda end minu jaoks vee niipea. Tahtsin teha endale miskit lihtsat, et igapäevaselt saaks kanda. Välja kukkus nagu alati Oleks võinud igapäevasem olla. Kodulehel on see kaelakee koos infoga ioliidi kohta SIIN. Ripatsi mõõdud on umbes 4cm x 3cm



Päikeselist suve kõigile! Meil on täna päike helesinises taevas ja 24 kraadi sooja

Nüüd lõpuks julgen ka oma blogisse kirja panna põhjuse, miks on mul viimased kuud olnud nii hirmus kiired. Nimelt toimus eelmine nädal mu esimene näitus siin Kanadas. See näitus oli koostöös ühe siinse rõivadisaineriga, Richard Robinsoniga, kes on töötanud moe alal juba 40 aastat. Minusugusele amatöörile oli see kahtlemata väga suur au. Näitus läks väga hästi kuid kahjuks unustasin ma suures tuhinas teha rohkem pilte. Üks pilt on siin, mis sai tehtud enne näituse avamist:




Ja siin siis mõned minu töödest, mis on vahepeal valminud. Rohkem infot leiad nende kohta mu KODULEHELT


See sõrmus valmis juba jupp aega tagasi ja on olnud minu suureks lemmikuks siiani. Kuna aga ma ei tahtnud seda enne näitust oma kodulehele panna (et näitusel oleks ka miskit uut), siis näitan seda alles nüüd. Kristallina kasutasin ioliiti, mis võlub mind endiselt väga oma sügav-sinise värviga. Ja metallina kasutasin sterlinghõbedat. Vaata infot ioliidi kohta SIIT



Ühele toredale inimesele valmis komplekt "Romantika" koos kaelakee ja käevõruga. Tegelikult olen ma analoogset kaelakeed juba varem ka teinud, vaata eelmist varianti SIIT. Ja ka KÄEVÕRU olen analoogset varem teinud, kuid neid kahte polnud ma varem komplekti koos pannud. Materjalidena kasutasin granaati ja kullaga täidetud traati. Granaadi kohta leiab rohkem infot SIIT



käevõru lähemalt:



Ja siin on üks komplekt, mis sa nimeks endale "Elu täis rõõmu". Materjalideks tsitriin, granaat, karneool ja kullaga täidetud traat. Nende kristallide kohta saab lähemalt lugeda SIIT