Lotte vanaema
About Me
Age: Sündinud Tiigri aastal
Location: Harju-Jaani kihelkond
Zodiac Sign: Kalad
Likes
Mulle meeldivad rahulikud optimistlikud inimesed, taksikoerad, ämblikud, vikerkaarevärvid, loodus, tantsimine, vanu ajakirju sirvida, hommikul kaua magada, asju välja mõelda, ise midagi teha, uut teada saada ja õppida....
Dislikes
Virisemine, tõmblemine, tühjad lubadused, kannatamatud, alatud ja ajuvabad inimesed.
Hernesupp ja mulgikapsad
Link
Eesti Takside Klubi foorum
Minu Fotoalbum

Quote
Ära oma elu ise keeruliseks ela...
Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem...
Kõik mis pole ohtlik, kahjulik ega kriminaalne on lubatud!
Archive
Viimased postitused
Mai 2014
Aprill 2014
Märts 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010

Currently

Reading
Olen žurnalohoolik, kokaraamatutest loen pealkirju ning vaatan aianduse ja käsitööraamatuid. :D

Last Movie
Ilusad-romantilised kus pauku ei tehta :)
Ukuaru, Siin me oleme, Jane Eyre

Listening to
ABBA, 60.-70.-ndate kergemuusika klassika, Ukuaru valss,

Lotte vanaema
Lotte vanaema armastab teha lihtsaid asju.
03 Mai 2014
M - nagu MAI

Taaskord sai põnevusega uusi märksõnu oodatud. Esimene reaktsioon oli, et "Pastoraal mummulisest kleidist" . Ega mul pole muidugi mummulise kleidi vastu mitte midagi, aga õmblusmasin on kuskil kaugel-sügaval masterskaaja tagumises nurgas ja siis tuleks töölaual paberihunnikutest lahti saada jne. jne. Pealegi paber kannatab kõike - olgu need mummud või maasikad.

Tegelikult oli juba mandariini karva oranž kartong beebiraamatu lehtedeks ostetud ja raamat vaja maikuu jooksul valmis teha. Raamatuga soovivad ühe mu tuttava töökaaslased kolleegi beebipuhkusele saata. Teada pole kes sünnib, seega tuli ülesanne lahendada sooneutraalselt. Kaanekatteks ja siseküljele leidsin oma varudest küll sobivat rohelist, aga vat isegi hästivarustatud Zelluloosi paberipoes ei olnud sisuks (kokku)sobivas maherohelises toonis materjali kuhu oleks ka mõnus kirjutada ning lisaks paksemat kartongi piltidele. Pika tuustimise ja sobitamise peale jäingi selles MANDARIINIKARVA ORANŽI kartongi juurde, kirjutamiseks valisin elevandiluukarva veidi krobelise paberi. Kaanekatte lappisin kahest tapeedinäidisest kokku, et oleks ikka kõiksugu värvid esindatud. Sisekaanekatteks puges iseenesest sama oranž kartong. Tiitelleht ja kaanepilt scrapbookingu paberilt.
Raamat formaadis A4, Jaapani köide, 29 lehte kirjutamiseks ja 16 kartonglehte piltide jaoks.

Aga katsuks nüüd ennast välja rääkida:

Pole veel teada kas MANDARIINIKARVA ORANŽidele lehtedele jäädvustatud MÕNUSALT MURETU lapsepõlve esimese eluaasta mälestuste omanik on tulevane METSIKULT MEHINE mees või naine kes kui MAGUS MAASIKAS, aga loodan väga, et selles raamatus ei ole ühtki pilti kus tema ihu oleks briljantrohelisest MOEKALT MUMMULINE.





Karp on taaskasutus Kalevi kommikarbist.







Motoks Olivia Saare luuletus





Ühe soojaga tegin ka kaardi mis peaks olema maikuu projekti jaoks täiesti JOKK.

Suvine väljasõit. Mäenõlvu soojendab MANDARIINIKARVA ORANŽ päikeseloojang, siin-seal teeveeres leidub mõni MAGUS MAASIKAS. METSIKULT MEHINE mees sõlmib tutvust MÕNUSALT MURETU karukambaga. Kogu selle episoodi taust on MOODSALT MUMMULINE koos MANDARIINIKARVA ORANŽiga.
No selline kergelt scrapbook ´ine vallatus dekupaažpaberist ja vanast teepakist.



Nautige Teiegi uusi muljeid!
Lotte vanaema posted @ 22:43 - Link - kommentaarid (6)

20 Aprill 2014
HÄID PÜHI!



Taldrik on armsa töökaaslase poolt tehtud sünnipäevakink mulle.

Lotte vanaema posted @ 13:49 - Link - kommentaarid

10 Aprill 2014
A - nagu APRILL

Oi kuidas mulle endiselt meeldib selle aasta projekt. Hakkasin juba uue kuu esimestel tundidel piiluma, et millised märksõnad aprillikuistele tegemistele suuna annavad.

- ahvatlev kollane
- ammune unistus
- argine asi
- ajalooline muster
- absoluutselt ümmargune

Sobisid nagu rusikas silmaauku minu aprillikuise vajadusega teha üks Muhu-aineline köitmisetöö.

Ja nii täituski AMMUNE UNISTUS teha üks ARGINE ASI - märkmik mille esikaant kaunistab mustale sametile tehtud masintikand - algallikaks AJALOOLINE Muhu MUSTER ja tagakaant katab AHVATLEVALT KOLLANE Muhu triibukangas. ABSOLUUTSELT ÜMMARGUSI paelaauke kaitsevad ja üldmuljet ilmestavad kuldsed õõsid.



ABSOLUUTSELT ÜMMARGUNE null on ka:

* minu tikkimisoskus - selle töö tegi kiirelt ja kvaliteetselt Rena firmast Embroidery File

* minu mälu - olin kindel, et mul on kodus AHVATLEVALT KOLLANE Muhu triiburiie, aga kui lõpuks leidsin triibukanga kasti, siis selgus, et seal on hoopis Muhu oranž kangas. No see ei sobinud mette, aga õnneks olin kohe minemas Pärnusse Line-tantsu maratonile ja nagunii pidin sõitma Paide-kaudu, et Renalt tikand ning oma vastsed Türi rahvarõiva käised kaasa haarata (lisaks muidugi Rena ja Drex´iga pisut kohvitada ning lobiseda), siis päästis hästivarustatud Lipi-Lapi Äri kust vajaliku jupi seda KOLLAST AHVATLUST sain.

* kontroll oma kangalao seisu üle. Kindlapeale on mul majapidamises erinevaid musti villaseid kangaid, aga 7 aastat kestnud remont ja pidev asjade teisaldamine oma ja vahel ka võõraste meeskodanike poolt tähendab seda, et minu loogika ja fantaasia jääb puudulikuks asjade otsimisel. Õnneks emal leidus jupike musta sametit. Mustad püksid- seelikud oli jõudnud just mõned päevad varem vaibaribadeks lõigata.



Taas kasutasin Belgia peidetud pistet. Köite seljal ja sisekaanel on sinine sametpaber. Sisuks Räpina 170g looduspaber . Formaat A5, 52 lehte



Märkmik läheb sünnipäevakingiks suurele Muhu fännile Silvijale Lätimaale - sellepärast ka pühendus inglisekeelne.



Sünnipäevakaardiks tegin talle, kui kassifännile, ROMANTILISE 3-D kassiteemalise salfaka-kaardi.



Tänan Silpsolpsu asiste aprilli märksõnade eest ning kestvad kiiduavaldused projekti idee autori(te)le.
Lotte vanaema posted @ 22:32 - Link - kommentaarid (8)

06 Aprill 2014
SEE ON ROMANTIKA....

Eesti Raadio meeskvartett teab mis on Romantika...

.... aga vähemalt minule seostub tumepunane samet salapära ja romantikaga või pigem romantika on alati sametine - olenemata värvitoonist.

Olen mitme aastajao romantikaprojektidest tänu nende "valele ajastusele" ilma jäänud. Sel aastal lootsin, et ehk lõpuks õnnestub osaleda ja jõudsin juba kurvastada kui ootamatult volitasid töökaaslased mind tulevasele kolleegile üllatuskingiks pulmaalbumit ja küünalt tegema ja projekt oli ikka alles ootel. No sellist romantilist tööd ei tule ette ju iga päev. Igal aastal isegi mitte. Seda komplekti tehes oli mul igas-tahes projekt kogu aeg meeles. Tore oli ka see, et peigmees oli mu tütre lasteaiakaaslane.

Album sai köidetud Belgia peidetud piste tehnikas. Kaanekatteks minu lemmik valge pärlmutrine paber ja sees 50 valget 30x30cm kartonglehte. Selg helepunasest sametpaberist.





Küünal on 45cm kõrge.



Projektitööks album minu onutütrele, kes suvel sai vanaemaks. Meie põlvkonna esimene vanaema.
Jällegi Belgia peidetud piste. Formaat A4 30 lehte. Kaaned kaetud tumepunase sametpaberiga, selg pronksikarva. Sisulehed pidid tulema roosad - sündis ju tütretütar....aga kui hakkasin kaanepilti otsima tundus kõige sobivam see sinise pesamunaga ja nii muundusid sisulehed ka sujuvalt siniseks. No minu laoseisus olev Räpina kartong ei olnud seda õiget roosat värvi. See on ühtpidi kurb ja teistpidi paratamatu, et tellides ei tea millist tooni sealt materjal tuleb. Vahel on ju poes segupakkides väga ilusad toonid. Täielik loterii.









Ja lõpuks natuke sinist sametit.
Johnny-poja kasvatajal Irinal Valgevenes oli 50. juubel. Tegin talle Johnny pildiga kaardi ja visiitkaardid.





Johhny tegi omalt poolt ka kingituse. Täpselt juubelipäeval oli ta Rakvere näitusel esimest korda täiskasvanute klassis ja sai serdi ning tõu parima roseti. Selle üle on meil väga hea meel, sest kui saame ka jahikatse tehtud võime kinnitada Eesti tšempioni tiitli.

Lotte vanaema posted @ 22:28 - Link - kommentaarid (3)

24 Märts 2014
M nagu MÄRTS

Märtsi märksõnad :

- märgatavalt roheline
- mälestustest tulvil
- mänguline lahendus
- mässame kangaga
- määratult mahukas

sobivad kõik minu märtsikuu tööga ja tegelikult iga minu köitmise tööga. Loomulikult ei ole kõik nad märgatavalt rohelised.

Seekord oli siiski just hobustega kaardil olev märgatavalt roheline toon see nööp mille külge sai pintsak õmmeldud.
Belgia peidetud piste tehnikas album sai kingiks minu hobusefännist sõbrannale 55.-ks juubeliks.

Album on alati mälestustest tulvil. Iga pilt on mälestus mingist hetkest.

Minu jaoks on albumi tegemine alati määratult mahukas töö. Kõigepealt kulub üsna mitu koerkilomeetertundi, et peas hakkaks idee idanema ja tööplaan paika saaks. Mängin mõttes mitu lahendust läbi. Seejärel hakkan materjale kokku otsima ja sobitama.

Sel korral teadsin kindlasti, et albumi peal peab olema hobuse pilt. Vaatasin üle oma pildipanga - no ükski ei kõnetanud mind. Läksin siis e-bay-sse kolama, et ehk saab mõne "vintage horse" pildi näpata. Pilk jäi ikka ja jälle pidama sellel kaardil.





Kui silmasin kaardi soodsat hinda ja postikulu ning et müüja asukohta Inglismaal tegin kribinal tellimuse. Kogemused olid olemas, et jõuab nädalavahetuseks, kui plaan albumit tegema hakata, kohale.

Füüsiliselt kõige mahukam töö oli albumilehtede lõikamine. Sama sõbrantsi sõbranna varustas mind toreda hõbehalli kartongiga mille mõõdud 96x70cm. Albumi lehe mõõt tuli 30x35cm. Tükk tegu oli, et sellest rullivast raskest libedast materjalist ilusti ühesuurused kenade servadega lehed tuleksid. No ikka üks läks viltu ka. :-/

Kaart jõudis kiiresti minuni ja niipea kui ümbrikust välja võtsin oli selge, et nüüd tuleb hakata mõtlema märgatavalt roheliselt. Korjasin laoseisust välja sobivat paberimaterjali, tarisin tuppa oma 5 tapeedikataloogi ja läks lahti mäng paberitega leidmaks lahendust milline saab olema kaanekate. Isegi ühe tapeedikataloogi läbi vaatamine on mahukas töö - viie läbivaatus juba minu arust määra(ma)tult (aja)mahukas. Lõpuks sai hakata siiski lõppvooru pääsenud rohelisi välja hääletama. Võitjaks osutus mõnusalt sametine pastellrohelisel põhjal märgatavalt roheliste lehtedega romantiliste tulpide-roosidega tapeedijupp mida, oh õnne, oli tervelt kahes kataloogis.
Et kaart keset kaant ära ei lahustuks sai raamiks lisatud pärlmutriselt läikivat tumerohelist lainepappi ning antiikvasksed nurgad.




Kaanekatte kleepimine toimus kiiresti, aga 3mm papi sisse aukude tegemine ilusti-kenasti 20 korda järjesti oli jällegi mahukas ja stressitekitav ettevõtmine.



Sellega ei olnud veel mäng läbi. Lahendus tuli leida selja materjalile ja paelale. Jälle ei läinud loosi pärlmuttervalge paber ja pitspael, mis mulle niiiiiiväga meeldivad. Hoopis üks ammuhangitud rohelistes toonides scrapbookingu paber osutus selleks õigeks. Jagus ainult nii, et tuli vajalik tükk diagonaalselt välja lõigata.



Ja oligi aeg kangaga mässama hakata. Kanga laius 0,6cm ja seda nimetatakse ka paelaks, aga pikkust see-eest nii palju, et jagus laua alla ja peale, mulle ümber käte ja kaela. Ikka paras pusa, lisaks ühepoolse läikega. Keerutamist ja mässamist oli tõesti. Kodus võib ju olla 1001m erinevaid paelu-pitse, aga seda kõige õigemat tooni ikka ei pruugi olla või on siis liiga vähe..... jälle omajagu mängimist ja välistamist enne kui kui võisin enam-vähem rahule jääda.

Lõpuks oligi aeg 20 lehepaari e 40 lehte sisse õmmelda ja valmis ta saigi, et olla kunagi mälestustest tulvil.

Tegelikult sobinuks siia projekti paremini samas tehnikas eelmine tehtud album teisele sõbrannale ka 55.-ks juubeliks. Tehnika ja töö protsess samasugune, kuid kaaned kaetud roheka paksema žakaarkoes siidise tekstiiliga. Vaat see oli tõesti kangaga mässamine, sest sümeetriline muster nõudis täpsust. Keegi arulage aga oli kanga veel läbi pesnud, misläbi võttis too veniva-voogava-rulluva-hargneva-jne kuju..... Mängimist oli, aga ülesanne sai edukalt täidetud.



Rohelist jagus nii sisekaane romantilisele paberile kui ka Räpina kartongist siselehtedele.



Paela valisin seekord hoopis kangalillekeste järgi. Seda oranžikat-pruunikat sai korratud ka kaanepildi raamitriibus ni ng leidus sisekaane värvimängus.



Pühenduseks sai albumisse ja kaardile Ott Arderi mälestustest tulvil laulusõnad....

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas, kas Sa ootad või ei.

Et ka endal oleks midagi mäletada, siis käisid Taksiklubi sõbrantsid Juuli ja Maali päälinnas kohvikus, sest Inge Löök´i tädid teevad ka nii. Mina olen Juuli, sest oma punase bareti ja pika kasvuga sobib Juuli iseloomustus paremini.... Kuidas seal "Sügises" olidki nee õeksed Visplid - see jaamaülema abi.... Pöörake erilist tähelepanu meie kaelasallidele. Nende autor on Taksitädi Maali alias Ruth ja see vapustavalt villane vahutavalt pitsiline kaunilt pikakereline isend on minu võrratu sünnipäevakink mis vinti keeratult aitab mul kangekaelsusega võidelda. Väga multifunktsionaalne ese - pikkusest jagub ka pea katmiseks. Teada ju on, et taksid oskavad nii "pähe istuda" nagu oleks sul karvamüts silmini pähe tõmmatud ja paelad ka veel lõua alt kinni seotud.

Jõuludeni on kõigest 9 kuud ja üks selline roosa taksik otsib veel oma kodu.
https://www.facebook.com/photo.php?fbid=623046761099092&set=a.612460285491073.1073741832.100001813214835&type=1&theater







Ruth on nüüd aga taksititepuhkusel. Missyl sündis täna viis imearmsat "pisilast". 2 poissi ja 2 tüdrukud ootavad endale toredaid inimesi keda ümber käpa keerata.



Minu Johnny-poja sai laupäeval 2-aastaseks. Sünnipäevaks meisterdasin külmmenetlusel tordi, sest olen endiselt köögitu.



Mulle meeldib väga mõte eelmise postituse kaardilt:

Armastan neid, kellele saab öelda: Aga mäletad....
Lotte vanaema posted @ 23:42 - Link - kommentaarid (7)

28 Veebruar 2014
V nagu VEEBRUAR

Väljas on veebruar täna.... veel viimaseid tunde.

Minu sünnipäevakuu. Viimati sain oma sünnipäeval lumikellukesi korjata aastal 1989. Võib-olla vahepeal veel oli sellist ilma, aga ei mäleta, sest pole mille- ega kellegagi seostada. 1989. aastal oli aga tütar veel vankris ja mäletan kui läbi poriloikude kärutasime torti ja muud sünnipäevanänni minu töö juurde.

Selle aasta sünnipäev oli ka uskumatult tore sõprade ja kingirikas. Võibolla jõuan kunagi ka kekutada kogu selle varandusega....

Nüüd aga vaja oma võidukalt sportlikest tulemustest raporteerida.

Oh mis oleks oln´d viga kui olnuks mahti üks võrratult sinine vapustavalt villane vahutavalt pitsiline sall kududa. Ei mingit pea murdmist.

Aga napi ajaressursiga tuli minna kergema vastupanu teed ja interpreteerida nii, et tulemus JOKK

Veebruari märksõnad :
- Vapustavalt villane
- Vahutavalt pitsiline
- Võidukalt sportlik
- Võrratult sinine
- Veiniselt vindine

Hakkame siis sõnu seadma:

Põhitoode: võrratult sinine vahutavalt pitsiline sall - 2 punkti käes
lisaks kaart: veiniselt vindiste vapustavalt villast viskavate sõbrannadega kes lõõgastuvad kohvikus peale võidukalt sportlikku olümpiat. 3 punkti lisaks.




Seda pitsi sai ka teistes toonides vahutatud: Lõng Rendando Trico Circulo



Eriti hea dopingaine on Prantsuse Taksivein



See paneb vere käima, puna palgeile ja tekitab peas iha võidukalt sportlike saavutuste järele. Isegi õuekask ei tundunud siis enam liiga kõrge kui sõbrannaga selle veiniselt vindistena vallutasime. Vapustavalt tore oli seal istuda jalgu kõlgutada ja villast visata.

Meil on üks ühine psühhiaatriline diagnoos: oleme peast taksid. Näeme ainult taksikoeri. No silm ei seleta kuidagi bernhardiine ja saksa lambakoeri jt. Lisaks joome taksipokaalidest ja kruusidest, kanname taksidega rõivaid, elamises on lisaks elus taksidele taksikujud ja muud vidinad jne, jne.



Inspiratsiooniks Inge Löök´i võrratud tädid.



Kõik küsivad, et kuidas üles saime - ehh see oli kukepea, aga ärge parem küsige kuidas alla sain....

Jään ootama märtsi väljakutset....
Lotte vanaema posted @ 20:25 - Link - kommentaarid (8)

28 Jaanuar 2014
J nagu JAANUAR

Selle aasta aastaprojekti kontseptsioon mulle meeldib, sest mõtelda polegi vaja vaid järgi juhendit ning tegutse.

Tõelise eestlasena olen ma harjunud muidugi vastupidi: Kõigepealt tegu, siis juhendi lugemine ning vajadusel mõtlemine.

Jaanuari märksõnad :
- jahmatavalt valge
- jaburalt keeruline
- jaapanipäraselt võõras
- jooneline - triibuline
- joonistatud mustrid

On kaks poodi Abakhan ja Zelluloosi paberipood, kus võiks tunde veeta ja kaupa näppida ning uurida, aga see on nii põrgulikult ebamugavaks seal tehtud, sest ei ole kaasasolevaid asju kuskil hoida, ei ole ostmiseks välja valitud asju kuskile panna, aga no ju see peab siis nii olema, sest vastasel juhul unustaks ennast üldse sinna ostlema....

Zelluloosi poest oli sel korral plaan osta just suures mõõdus pabereid ja nii sai neid silm triibu-ruudu-lilleline seal valitud kuni seegi paber näppu jäi. Olin juba piisavalt tüdinud sellest valimisest ja võrdlemisest mida võtta-mida jätta, aga kuna värv paistis seal riiulite vahel kena hõbedane ja muster huvitav, siis sai ilma tema olemusse süvenemata kaasa haaratud, sest tundus selline kena kate albumikaantele.

Sõbrannale juubeliks albumit meisterdades oli plaan teha sellest paberist albumi selg, sest arvasin ta hästi kokku sobivat tumehõbedaste sisulehtedega.

Vahepeal oli meie majapidamisesisese "Saagu valgus" programmi raames ka minu Masterskaaja saanud lakke korraliku töövalgusti ning siis paberirulli lahti kerides selguski, et see paber on hoopis

JAHMATAVALT VALGE, selline mõnusalt pärlmutriselt nahkne ja kurru- JOONELINE rombimuster lisas omakorda effekti.... aga albumimaterjali juurde paraku ei lähe mette"

Paber rulli tagasi ja pika komPUNNIMISE peale leidsin albumi seljaks hoopis sobivama.

Aga hing oli antud ja näpud sügelesid ning kui sõbranna tellis töökaaslasele 70.-ndaks juubeliks romantilise kaardi otsustasin taas katsetada. Rahatasku fassong oli välja mõeldud, "pealisnahkki" juba välja lõigatud kui selgus, et selle juurde sobivat "voodrit" leida on JABURALT KEERULINE. Küll proovisin punast sametist ja roosaroosilist, lisaks pitse -paelu-tapeete-kangaid .... ei mingit ühilduvust. Rutiinse materjalide kõrvutamise käigus pääses finaali 3 kandidaati ja võitjaks osutus.... JAAPANIPÄRASELT VÕÕRA JOONISTATUD MUSTRIGA scrapbookingu paber Cherry blossom. Aksessuaaride lisamine enam väga raske polnud. Voodri värvikood - roosa ja helesinine- olid abiks.

Aga kõige JABURAMALT KEERULINE oli ikkagi pildistamine, et valge valgena ka paistaks. Nagu kiuste mõlemad päevad olid hallid ja pimedad ning fotokas teebki selliseid sinaka-toonilisi pilte.
/Lubage vinguda - ei istu mulle see amet./



[COLOR=blue]







Tellija jäi rahule - loodan, et juubilarile ka meeldib.

Mina jään põnevusega ootama veebruari juhtnööre.

Aitäh Mareli!
Lotte vanaema posted @ 23:02 - Link - kommentaarid (3)

29 Detsember 2013
LÕPPUDE-LÕPUKS...

...kui juba lobisemiseks läks, siis panen veidike kaarte ka...

... sest sai lisatud ennast jõulukaartide koostegemise projekti ning sellised nad tulid: enamus sarnased - pisukeste nüanssidega.

* Jõulukaardid seeriast \"Johnny\"

Enamus minu kaardisaajaid on suuremal-vähemal määral seotud koeramisega.
TaksiPojaJohnnyga oli sel aastal peamine eesmärk saavutada Eesti Juuniortšempioni tiitel, mis arvestades tema bloody-johnnilikku iseloomu polnud üldse lihtne. Tegelikult kohati tundus see lausa lootusetu ettevõtmine, aga vahel tulevad üllatused sealt kust neid kõige vähem ootad. Lisaks käisime ka kahel korral kuulekuse võistlusel, kus esimesel korral saime kahe Saksa lambakoera järel 3. koha. Taks on universaalne koer.



1. Annelile
Anneli Timmi on üks väga vahva koertetreener, kes võtab oma gruppi kõik koerad vaatamata suurusele, vanusele, tõulisusele ja koolis võib käia kuni endal tahtmist on. Kaukaasia lambakoerte omanikuna saab ta edukalt hakkama ka väga vääniku kääbustaksiga. Nii me käimegi Anneli juures Pühapäevakoolis. http://www.koertesobrad.com/
Tema näpunäited on aidanud meil hakkama saada nii näitustel kui ka kuulekuse võistlusel.

2.Kadile ja Greissile

Kääbustaksi-piiga Greissi passinimega Chaver Hachi Tov el Grace Kelly on minu ristitütar. Sõna otseses mõttes, sest Grace Kelly on minu pakutud nimi tema kasvataja Ruthile. Erinevalt Kolumbus Krisostomusest läks see ka loosi. Tänu Greissile tutvusin ka Kadiga. Mõlemad on minu Johnny armastused esimesest silmapilgust. Koos Kadi ja Greissiga oleme ikka mõned arvestatavad kogused soola ära söönud nii näitustel kui ka rebaseurutrennides. Tore on see, et nad meile päris lähedal Peetri külas elavad.



Greissile jõuluks ka oma kalender. On ju ilus tüdruk!



3. Irinale

Irina on Johnny-poisi kasvataja ja elab Minskis.
Tänan teda väga usalduse eest....


4. Nataljale

Natalja on minu Johnny-poisi vanemate kasvataja ning elab Tuulas. Tänu temale on üldse võimalus olla sellise vahva tiigripoisi omanik.



5.Mairele

Maire on meie Taksiklubi ema. Tänu tema perele on klubil ikka hing sees ja suvel said teoks taksiklubi suvepäevad Hiiumaal. Elu oleks palju vaesem, kui poleks Taksiklubist leitud sõpru.



6. Hellele ja Ülole

Taksi-basseti jt jahikoerte kasvatajad.
Minu takside jaoks kindlasti kõige väärtuslikumad tuttavad, kes nende kondikollektsooni väärilist täiendust saadavad. Ise olen kehva helistaja, aga Helle leiab ikka õige momendi millal helistada ja meie käekäigu järgi pärida.
Nende kenneli üheks firmamärgiks on karmikarvalised taksid.



7. Emale.

Johnny-poisi suur sõber, kelle juures kutsikapõlves päevahoius käis.


8. Ehale
Meie armsale Ossu59-le. Teeb ikka südame soojaks küll kui leiad IT-postkastist kirja kus minu tegemiste vastu huvi tuntakse. Ega ilma Ossu torkimiseta poleks seda postitust ka



9. Epule - minu sõbrannale, kel elupaik nüüd juba aastaid Taanis ja kes ikka teeb eesti käsitööd.



10-13 Tädile-onule, tädi-ja onutütrele, tehnikumi toanaabrile, heale tuttavale....
Kuused taga- kuused ees... on minu selle aasta kõige lemmikum lõiketera. Lõputult võimalusi varieerimiseks









14. Tädi perele.
Tädimees on olnud elupõline jahimees. Seda hirvega salfakat näppides tuligi mõte natuke teistmoodi näärikaart teha. Siis olin juba rebaseuru harjutusel Roosiaia talu aiast korjatud puusammalt ära viskamas kui tuli mõte katsetada seda kaardi peal... natuke sätendust ka ja täitsa sobis.



15. Taaskasutus.
Maiasmoka piparkkogipallid šokolaadis on selline toode, kus sisu ja pakend täielikus kooskõlas: sisu väga maitsev ning pakend ilus ja armas. Niivõrd, et kuidagi ei raatsinud ära visata. Isegi paadunud taksifännina leian, et Jack Russelli terjer on ainuõige valik selle toote juurde, sest tal on täpselt samasugused eritoonilised laigud peal kui need pallikesedki. Ning armas, tore ja lõbus koerake on ta ka kelle nägemine teeb alati tuju heaks nagu need pallikesedki.
Saigi üks kaart lihtsalt tegemiserõõmust meisterdatud.

http://joul2013.maiasmokk.ee/product/piparkoogipallid-sokolaadis/



16-17. Midagi jahimeestele.
Üks ja sama salfakas, samad kuused.... harva kui juhtun tegema midagi ilma konkreetse saajata, aga seekord läks nii. Võibolla läheb kunagi-kellelgi vaja.....





18. Tädil on homme sünnipäev.



19. Sõbranna sünnipäev 3.jaanuaril tuleb alati ootamatult...



20. Üks sünnipäev oli 13 ja reedel. Rahataskuga kaart.





21. Selle aasta projekt 12 Tehnikat ei läinud mul just eriti hästi. Kuidagi ei klappinud minu jaoks need kuud ja tehnikad omavahel. Paar kuud jäid isegi tegemata - ei hakanud linnukese pärast midagi mõttetut tegema...

Detsembri tööks sai kingitus ühe vahva taksikenneli pisikutsidele, kes just jõuluks hakkasid oma peredesse minema. Kaaned sünnitunnistustele ja muudele tähtsatele paberitele ja kasvataja tellis ka küünlad kingiks.
Suur küünal on minu poolt jõulukingiks kenneli omanikule Ilonale, kes koos kaaslasega on teinud ära suure töö, et ka kodule lähemal saaksime tulevikus jahikoertega trenne ja eksameid teha.

http://www.jahikool.ee/GYRFALCON



Kaaned said köidetud sama värvi paelaga, mis kutsikas sündides kaela sai ning kaane siseküljel väike kollaaž isast-emast-õdedest-vennast, sünni ning kasvataja andmetega.



22. Üks kalender sai kaaned.







23. Looduse Biospaas paastulaagris olles sattusin ühte tuppa toreda lätlanna Silvijaga. Huvitav oli meil mõlemil. Üks kassi - teine koerainimene. Tema huvi ja töö raamatud-raamatud-raamatud - minul hoopis "raamatutele" kaasi teha. Silvija on tõlkinud romaanikeeltest läti keelde üle 250 raamatu. Tuli välja, et ta on käinud Muhu saarel ja talle väga meeldivad Muhu mustrid. Samuti on ta Läti esi - postcrossija. Nüüd ma tean ka kui raske on leida sellist eesti postkaarti, mida saata huvilisele. Aga Mardilaadalt leidsin Muhu-teemalisi ja jõulukingiks sai ta "Muhuliste" kaantega kalendri. On ikka inimesel tahtejõud, kui hoidis kingituse pakendis kuuse all kuni jõululaupäeva õhtuni.
Muhu-paberit pole seni leidnud - kasutasin pudelikotti. Teise samasuguse saan veel nüüd teha.





Nüüd said kõige-kõigeviimasemad tööd üles tähendatud ning issanda päike on selle registri ettelugemise peale juba looja läinud.

Aeg on süüdata küünal, et vanal aastal oleks rõõmsam minna ja uuel valgem tulla



Seniks aga puhake mõnusalt sooja ahju paistel, et oleks jaksu uut aastat vastu võtta!



HEAD VANA-AASTA LÕPPU!
Lotte vanaema posted @ 18:20 - Link - kommentaarid (9)

09 Detsember 2013
JÕULUKUU TERVITUS...

Blogipostitus on plaanis olnud juba aastaid, aga mitte just täna öösel...
Seletamaks kuidas pildi lisamine käib tulin kontrollima, et kas kõik käib ikka vanaviisi, tegin proovipostituse.... Kustutasin küll, aga ikka jäi märk maha - no ja ennast lihtsalt kergitada polnud küll eesmärk....

Minu käsitööline tegevus, niipalju kui seda on, koosneb peamiselt paberitega sebimisest: köitmine-kaardid + küünlad.
Natuke olen õpetanud teistele ka jaapani köidet. Omas Waldorfkoolis ja Kostivere Mõisa Näputöökambris.
Viimase aja elukorraldus õhtuti selline, et esmaspäeviti Kostivere mõisas, teisipäeviti taksi-Johnnyga Tallinnas näitusekoolitusel, kolmapäeviti Tallinnas OO-stuudios portselani hingeeluga tutvumas, neljapäeviti Raasikul line-tants, reedeti vahel isegi õnnestub kodus olla (kui just ei pea korraga kahes kohas olema nagu saabuval reedel) , laupäeviti koeramine: näitus, rebaseharjutus vms ning pühapäeviti käime Johnnyga koos kaukade jt suurte ja karvastega kuulekuse koolis.
Lady madonna - taksid jalge ees.... - nii lendab aeg....
.... ja taas on käes esmaspäev....

Viimase töö sain valmis eile kell 1 öösel. Nõiaraamat kingituseks vahvale töökaaslasele 50. juubeliks. Tema õpib nädalavahetustel "Sigatüüka akadeemias" . Juubilari kommentaar oli paki lahti harutamisel, et ometi keegi on kingituse tegemisel minu olemust arvesse võtnud.... Olen rõõmus, et läks otse 10-sse.
Retsept täpselt sama mis juubilar vastab, kui on järjekordse hõrgutise valmis saanud: Ei ole mingit retsepti - kasutasin seda mis (külm)kapis leidus... e selle taiese puhul tükike punast sametit, jupike musta pitsi, veinipudeli ümbert kuldne võrk, kristalle ja ämbliku ripatseid, sisuks on 83 lehte erinevaid ja erivärvilisi pabereid, pisut tikutuld ja näpuga kuldamispastat....

Paremini pildistama pole õppinud ja fotokas on päris ära väsinud.



Küünlavalgel:








f.jpg?1386629444" border="0" alt="" />

Loomulikult ei saanud ka kaart olla selline kus 3 punast roosi ja kullaga 50.





Juubilar tõmbab justkui magnetiga ligi kasse, aga taksid on meie ühine armastus...


Doris Kareva värsid ütlevad kõik...
Paber toonitud rooibos teega.


Valgeid Jõule!
Nägemiseni!
Üksaasta kohtume jälle!
Lotte vanaema posted @ 23:40 - Link - kommentaarid (3)

28 Mai 2011
MAIKUU – SUUR SÜNNIPÄEVAKUU

Oi kuidas ma olen alati kadestanud inimesi kel ilusal soojal ajal sünnipäev! Minu suguharu lähimas ringis on palju neid kes maikuus sündinud. Kuu algul vanaema, kes küll 10 aastat enne minu sündi siitilmast lahkus, siis noorim tädi ja siis 20 mai, kus samal aastal ja päeval tulid ilmale tädi-onutütar ning tädipoeg ning nagu sellest veel vähe oleks on samal päeval ka minu kaasa sündinud ja kohe 21. mail sündimise päev mu emal ning meie armsal TaksiLottel lisaks tehnikumiaegsel pinginaabril ka. Tutvusringkonnas jagub ikka Mailapsi veel ja veel.... Lisaks emadepäev, nii et on mida ja kellega tähistada.
Kõige tähtsam oli esialgu, et TK projekt Põrandavaip tähtajaks valmis saada. Kirja pannes olin veendunud, et teen oma neljajalgsete sõprade puuri šenilltehnikas vaiba. Kui aga Karla majja tuli sain aru, et selline ’luksusvaip’ ei ole päris hea mõte.

Töökaaslasele Keavast kutsikat toomas käies said nad kasvataja Hellelt kaasa tepitud vatiinist pesateki. Ütles, et tema käib neid Lelle laost toomas ja kui kuulis mis hinda mina Kangadžunglis sarnase praakkauba eest maksin tegi ta ning küsis kas ma ei tahaks sinna lattu minna. Muidugi tahtsin ja küsisin kas ta tuleks kaasa. Helle arvas, et võiks küll minna üht-teist ikka vaja. Nädala pärast saimegi ajad klappima ning minek. Mina pakkusin, et läheme minu autoga, mu universaalkerega Mazda6 ju täitsa veoauto. Selle peale peremees Ülo muigas ainult ja jäi järhjekindlalt enda juurde, et läheme nende pere autoga kus tagumised istmed kenasti välja tõstetud, et koerapuure vedada. Läksimegi siis. Helle-Ülol oli muidugi kõik tuttav, aga minule paistis, et olen sattunud mingile vene äkšnfilmi võttepaviljoni – nii miljöötruu oli selle laoangaari olukord. Ega's midagi sukeldusin avastusretkele ja püüdsin kaaslasi mitte silmist kaotada ja palusin ilma minuta mitte lahkuda. Varsti oli pea sassis kus korrusel või hoone otsas olen. Vahepeal käis Ülo naisi ’üle lugemas’ ja uude aardekambrisse juhatamas. Olen sellest laost igasuguseid legende kuulnud, kes rahul – kes pettunud. Mina jäin käiguga küll rahule. Sain põhimõttelist kõik mida hetkel puudust tundsin ja enamgi. Kõigepealt uurisime tepitud vatiinijääke ja sitsitükke mingite padjaüürikeste näol, siis sattusime paelte tuppa kus päris toredaid sik-sak-ja pitsilisi paelu (ikka suure rulliga). Kõige rohkem huvitas mind tepitud vatiin ning liimiriie. Küsisin perenaiselt ja olemas nad olid. Vatiini kohta öeldi, et kas võtad kogu järeloleva rulli või üldse ei saa. Et hind oli vägagi sobiv, siis ei hakanud koguse kohapealt kokutama. Kuna see hoone on ikka väga õnnetus olukorras ning sajab läbi, siis vatiinirulli üks ots oli veel päris jäätunud. Siis sattusin teisi otsides ruumi mis maast laeni kattemadratsi toorikuid täis. No kus monagi sain ilma lahkuda. Täitsa korralik 160x200cm. Ainult ääred vaja teha. Lõpuks sain varanduse kokku ja jäin hingevärinal ootama, et mis mu ahnus siis ära maksab. Proua natuke liitis-lahutas-korrutas-jagas ja küsis, et kui ma natuke veel midagi võtaks, siis ta küsiks 25 EUR, et kas mulle sobib. Vastasin kähku, et loomulikult sobib ja kartsin, et äkitsi mõtleb ringi veel ning valisin paar pundart padjatäidet, et ’summa täis saada’. Ülo oli meile tubli transa ning paigutas kogu hullude naiste poolt kokkuahnitsetu kenasti autosse ära. Pidin tunnistama, et minu autosse poleks pool ka ära mahtunud. Mispeale muiati ja sõnati, et teadis kuidas asjad lähevad.
Helle ikka muretses kas jäin käiguga rahule- no miks ei jäänud siis... Käin ja näpin suurest häämeelest oma saaki.
Hea hinna saladus pidi olema, et laos tasub käia kui proua müüb ja kui uusi kliente kaasa tuua.

Üks Lellest saadud kattemadratsi restiots ajaski mu mõtted hoopis uuele lainele.

Kutside puur meil külma kivipõranda peal ja vajaks tõhusamat küljealust. Ümbris peaks olema selline mis kergelt ei määrduks ja oleks lihtsalt puhastatav. Kunagi sain koos mind huvitavate õmblustarvikutega kaasavaraks ka hulga erinevaid tööriidekanga restijuppe. Otsisin kõige libedamapinnalise välja. Samuti oli selles pakis kummeeritud impregneeri lappe. Nendest plaanisin teha uksealuse ’kondijäramistsooni’, mida oleks hea niiske lapiga harida. Idee küll peas valmis, aga teostamine sai ikka-jälle edasi lükatud. Juba tekkis mõte loobuda kui viimne tähtpäev saabuma hakkas, aga piinlik oli kuidagi niisama lihtsalt alla anda ja siis saigi ühe silmaga arvutist postkaardisuurust hangund pildiga Eurovisiooni vaadates ja poole kõrvaga raadio2 nõmemula kuulates kate valmis õmmeldud, natuke enne südaööd pildistatud ja tulemusest raporteeritud. Muidugi selgus, et ma olin tagumise poole ülekäigu täitsa valesti õmmelnud ning fotokas keeldus välku löömast ja pildialbumisse sai üks õudne udukogu. Aga täitsa ausalt järgmise hommiku esimene töö oli harutamine ning uuesti kokku õmblemine. Fotokaga sain ka paremini jutule.
Kummine osa ukse all on end igati õigustanud. .



Aitäh Avastajale, et sellise asjaliku projekti oma hoole alla võttis!

Sõbranna Taanist oli isa juubeli puhul Eestis külas käimas. Nii südantsoojendav, et alati leiab ta aega oma tihedas kavas tuttavate jaoks. Algul arvasin isa 65 saavat, aga kui Vikerraadio õnnesoovisaates nime kuulsin, siis alles taipasin, et hoopis 70! Tahtsin minagi sellele muhedale mehele õnne soovida, aga viia lõikelilli suurel õieajal mehele kel maja ümber kaunis lillerikas aed ning kõik vaasid juubelililli täis... kaunistasin hoopis salvrätitehnikas suure küünla.

Sõbrants on samuti näputööhuviline ja sel teemal jätkub ikka juttu, mis keegi huvitavat teinud ja näinud. Eelmisel aastal ilmus tema külaskäigu ajaks raamat ’Eesti tikand’ ja nüüd nagu tellitud kohe ’Eesti tikand 2’. Nii lihtsalt lahenes kingimure. Ikka tahaks ju midagi endatehtut ka. Sai temagi kaunistatud potsaka küünla maikuiste lilledega



Sõbrantsiga oli juttu, et mind huvitavad scrapbookingu asjad. Neid tarvikuid, mida mul vaja polnud kohe ka Taanis poest võtta, aga sain hoopis sellise üllatuskingi.
Suur kotitäis erinevaid põnevaid paberijääke, lõikematt koos paberlõikenoa ja teradega, vahvad kleepsud ning

Üks huvitav kohver mis sisaldab tarvikuid ja abivahendeid kaartide, ümbrike jms voltimiseks ja dekoreerimiseks.

Paberikotisisuga tegin üsna kiiresti tutvust ja valmis kaart tädi-onutütrele (mõelge milline kokkuhoid mul kui tädi- ja onutütar ühes isikus on )
Täpselt sellised need paberitükid ja –ribad olidki. Lisaks väike pitsiga klaasialus, paberlill ja jupike pitsi.



Olen ikka vahel mõelnud, kui mingist uuest tehnikast vaimustusse satun ja kohe ka materjalid hangin samas teades, et niipea pole asjaga aega tegeleda, kas ikka on mõtet? Aga küll oli ikka hea pühapäeva õhtul võtta oma 3 aastat kinnises pakendis seisnud akrüülvärvid, paar aastat oodanud krakleelakk ning ühe sekkarist hangitud pildiraam ja lõpuks ometi proovida ära krakleetamine. Tulemus polnud just päris see mida ette kujutasin, aga igatahes kõik toimis ning julgustab taas katsetama. Pildiraam läks emale 81. sünnipäevaks tema kodu hubasemaks muutma. Ema on suur fotohuviline kes mässab ka ise fotoprinteriga (millest mina muhvigi ei jaga) Nii et pildiraame ja fotoalbumeid pole tema jaoks kunagi liiga palju. Tegin ka kaardi ja küünla salfakatega.


Karlal käis külas ’ristiema’ oma taksitüdrukutega. Tänu temale mul üldse Karla olemas ongi, sest ega selliseid Karlasid poes ei müüda, neid tuleb otsida ning võõrkeelseid kirju vahetada, lepinguid sõlmida ning veel palju pisi- ja suuremaid asju mida minu arukene poleks osanud unes näha ega välja mõelda. Nüüd oli meil natukenegi võimalus tänada. Yllepi abikaasalt tellisin sallinõela ja siis murdsin pakendi üle pead kuhu ka mitmetuhanderublane šokolaad mahuks. Midagi lõpuks välja mõtlesin.

Tahtsin küll ilusamat Karla pilti peale kuid polnud aimu, et ema printer mälupulka ei tarvita ja nii tuli leppida ühe ema tehtud juhuklõpsust pildiga.

Nüüd said vast vahepealsed tegemised jäädvustatud.
Lapikoolis jään kindlasti suvetööle. Praegu vaja aastaaruandeid teha ja aias toimetada – muidu juhtub nagu mullu, et jaanilaupäeval istusin arvuti taga ja viimased kartulid said maha 20. juunil. Tegelikult sai nendestki õigel ajal täitsa korralik saak.

Toimekat uut töönädalat!
Lotte vanaema posted @ 23:58 - Link - kommentaarid (8)


MAIKUU – SUUR TULBIKUU

Maikuu pole mitte ainult ’suur toomepuu – uhke ja õisi täis’, kuigi täisõites toomingas on üks vapustav nähtus. Maikuu on ka tulbikuu ja neid jätkub juunissegi. Olen alati imetlenud tulpe ja kogu aeg on tiksunud kuklas soov, et tulpe oleks aias nii palju, et raatsiksin suure kimbu vaasi korjata. Tänavu minuga ootamatult nii juhtuski. Loo algus on hoopis sügisel kui ühe kliendi kaasa tegi mulle ootamatu kingituse – olin äkki 150 tulbisibula omanik. Kogu kaup pidi täitsa praak olema, sest hulgilaos oli mingi hallitus sisse pugenud. Kati teadis, et meil ka palju maad käes ja tõi mullegi osa saagist. Kuna mu aiandus juba mitu aastat tänu pikaajalisele kaevetöödele õues täitsa hukas (ära siia midagi pane, siia tuleb varsti kaevik jne....), siis ainuke mõeldav ja haritud koht oli vastvabanenud kartulivaod. Tõmbasin kartulimaa rehaga vähe siledamaks ja asusin tulbisibulaid maha panema. Et tegu olin nn segupakkidega, siis üritasin värvi järgi sibulaid sorteerida. Nagu nüüd selgus, siis oli see päris hästi õnnestunud ettevõtmine. Eriti helekollaste ja roosade hulgas olid mõned üksikud vahetusse läinud. Väikesed kohavahetused kui õied juba värvi näitasid ja nüüd kenasti igal värvil oma koht.
Seevastu fuksiapunastel tulpidel olid palju petekama värviga sibulad ja neid jagus näpuga nii kollaste,

roosade

kui punakollaste hulka,


aga et neid arvuliselt kõige vähem oli, siis otsustasin nad üldse teiste hulgast väja korjata ja eraldi peenrasse panna. Ega selline õitsemiseaegne istutamine hea ega õige pole, siis lõikasin sibula elujõu säästmiseks, küll suure kahjutundega, õied ära ja nüüd siis on mul vaasis 25 tulbiõit mis on rõõmustanud mind juba kaua.

Vaasiks on aasta tagasi kaasale juubeliks tehtud kohvikruus, mis kukkus välja korraliku toobi mõõdus – 700ml ja nii tuli tema sihtotstarvet muuta. Kruus oli minu mullune ’Käsitöö läbi aastaaegade’ roosa-roheline kevadtöö ja valmistatud Raasiku Kunstikeldris
Tulpe maha pannes leidsin tõesti mõne pisikese hallituse täpi, kuid viimne kui üks sibul tärkas ja mõnel on rohkem kui üks õis. Olen ikka poest väikepakendis osteski saanud hallitusega sibulaid. Oli aeg kus aed sile ja korras ning kevadel õitses kaugelt üle 30 erineva sordi tulpe, aga ikka 5-10 kaupa – just nii nagu poes pakis oli, sest ega need sibulad odavad pole kunagi olnud. Seetõttu pole ma nendest tõesti raatsinud ühtki õit vaasi võtta, isegi oma emale emade- ega sünnipäevaks mitte. Mäletan senini üht kurvaks tegevat arusaamatust tuttava meesinimesega, kes emadepäeval tuli mu peenralt oma emale tulpe küsima ja kui ma keeldusin, siis oli üsna pahase olemisega sõnades, et sul on ju neid niiii palju.... Oma kaasa oli samuti pahane, et heale tuttavale ära ütlesin.... lõpuks sai aru kui seletasin, et Ok üks asi on see, et kui sibula hinna + minu töö järgi võtta, siis lillepoes oleks tulbiõis poole odavam osta, aga kui ma viiest õiest kolm ära võtan, siis mis nägu peenrale jääb.... auk ja veel imelikum olnuks anda teisele kui oma emalegi ei raatsi neid õisi võtta...
Sügisel hakkasin siis meenutama kus kandis mu kallikesed kuskil mullahunniku all peidus võiksid olla ja midagi ikka leidsin üles ka. Lisasin kartulimaale oma leidudest mõned read veel, et kevadel on näha kellega tegu.

Kõik sibulakottide värvilised pildid olen alles hoidnud, nüüd on hea sorte tuvastada. Kevadel olen väljakaevamistega jätkanud. Paraku paljusid sibulaid, millele liiga suur mullakiht peale aetud, siiski enam kätte ei saa. Eks nad siis õitsevad kuni jaksavad ja mullapind nad oma sügavusse imeb. Õnneks on alles jäänud ka paar vanaaegsemat punase topelt ja tumeroosakas-punase lihtõielise tulbi sibulat – noh need mis 30-40 aastat tagasi igas aias nii tavalised olid.
Siin mõned mu taasleitutest....
Greuze

Apricot Beauty

Blue Diamond

Helmar

Kas tõesti ühel sordil nii erinevad õied???

Angelique – seda sorti müüdi tunamullu Anttila poes suure säästupakina. Olen ennegi kasvatanud. Vot siit sai küll sel aastal mu emale sünnipäevaks kimp korjatud ning vaasis aina kenamaks läksid

Artist

Marilyn – liiliaõielised tulbid on ühed mu lemmikutest. Õitsevad hiljem kui teised, on uhkelt kõrged ja vaatamata pikale varrele seisavad ise kindlalt püsti.

Loodan et järgmisel kevadel on pilt õitest palju rikkam ning mõned kadunukesed veel välja ilmunud.
Et tulbisordid omavahel ridades segi ei läheks panin vaheldumisi nartsissidega. No ei saanud sügisel poes mööda minna sellisest iludusest - Prestige

Alati on mind lummanud oma lõhna ja lihtsa iluga poeedinartsissid. Emal oli kunagi kirjasõber Karpaatidest ja ta saatis imelise fotoraamatu sealse looduse neljast aastaajast. Üks kevadepilt oli tohutust looduslikust nartsissiväljast. Vaatasin seda suu ammuli ikka ja jälle....

Minu lapsepõlvelilled – lõhnavad topeltnartsissid. Meil olid nad peenras tumepunaseruudulise õiega kirju püvilillega (mida hiina laternaks kutsuti miskipärast) ja see on senini meelesolev võrratu kooslus. Olin väga õnnelik kui siit taluaiast need nartsissid eest leidsin. Meil siin ’põhjapoolusel’ õitsevad nad poole juunini ja alati äratan imestust kui siis kellelegi kimbu kingiks viin, et kas säilitad keldris neid.....

Kuurisein on ka õitsema hakanud – alpi elulõng

Aniisimaitseline mesiputk on sügisel end hoolega külvanud – kel soovi võiks poegi saada.

Oma tütar sai küll emadepäevaks sarnase ülesande nagu vaeslaps kel võõrasema käskis jõuluks maasikaid tuua. Küsis kingivihjet ja ma kohe näitasin ajakirjasabas raamatureklaami. Kui ta emadepäeval lõhnaküünlaga saabus püüdsin mitte väga imestunud olla, aga siis küsiti, et kas võib tõsi olla, et see raamat pole veel ilmunud. No ega ma eriti ju reklaami ei süvenenud...:oops Tuligi nii välja, et vaja veel paar nädalat oodata, aga ootamine tasus ära ja nüüd mul kodus Reet Palusalu raamat Taluaia taimed.
Eks ma olen oma aiatöödega järjekordselt jännis : maa külmand-kärss kärnas, aga tore, et abilised olemas. Lotte on kindlasti Eesti stiileima maakaevamistehnikaga taks, aga Karla ikka paras ’õpilane Kiir’ – mis sa linnavurlest (Gorodskaja stiljaga) ikka tahad... Erilise entusiasmiga sel alal seni silma ei paista


.... ja arvab, et ’on nii peen kui töö juures möllu ma teen, möllu ma teen...

No lilli võib ju nuusutada ja hambaga katsuda

Lillepeenar on ideaalne ka kiiruskatseteks

Aitab mindki töö juures

Ilus päev saab alguse ikka väikesest hommikumusist.

Toredat nädalavahetust!



Lotte vanaema posted @ 00:42 - Link - kommentaarid (12)

08 Mai 2011
HEAD EMADEPÄEVA!

Uskumatu, et viimasest postitusest on pea kuu aega möödunud.... ja mitu püha.
Ühtki muna ma sel aastal ei värvinud. Pole me eriti munasöödikud ja väiksesi lapsi pole ja siis kipub see kombetäitmine rohkem munade raiskamiseks muutuma. Aga üks triibuline ’pühademuna’ tuli meie majja nädal enne pühi ja nüüd on Lotte vanaemast saanud Karla ’emme’. Karla ehk Carlos (ralli maailmameistri Carlos Sainz’i auks) passinimega Batasch Gorodskoj Stiljaga on minu kauaigatsetud tiigrikarva kääbustaksipoiss.


Nüüd on mu susside modell siis elusalt kodus.


Karla sündis Minskis 11.01.11. Järel käisime koos kaasaga autoga.
Teekonda alustasime 15. aprillil 9.50. Häädemeeste tanklas tegime söögi- ja tankimise pausi ning Läti piiripunkti, kuhu meie õuelt 217 km, ületasime 13.15. Uh millised teed Lätis. Üsna varsti hakkas selle peale sumbutaja kolisema. Riia linna piirini tuli maad kodunt 415km ja kell näitas 15.45. Edasi ikka lõuna poole. Ilm oli ilus soe ja Leedus oli loodus tol hetkel ikka meist paar nädalat ees. Noh see aeg kui paiselehed kraavikaldal ja teeveeres õitsema hakkavad. Kiirtee ääres tegime taaskord väikese pissi-söögipeatuse ja valasime viimase bensu autosse ning edasi Valgevene piiri poole. Sinna jõudsime 18.55. Kilomeetreid oli läbitud 650. Natuke oli aimu mis toimuma hakkab, aga tegelik elu on ikka muu. Kui kaasale oli see reis paras nostalgialaks. Minskis käis viimati 18a tagasi. Lätis-Leedus käimisestki päris mitu aega möödas. Mina polnud seevastu eluski näinud neid pikki rekkade järjekordi piiril, ainult kuulnud. Lisaks nüüd veel transiitnumbritega sõidukad, mida praegu Leedust Valgevenesse viiakse, sest mingine tollimaks pidi varsti 10x minema. Õnneks selgus, et ka selles sabas me ei pea seisma, aga ikkagi läks oma tunnike, enne kui piirist üle saime, sest vahtkonna vahetus toimus. Valgevene tsoonis läks asi huvitavaks. Kõigepealt anti ’Migratsionnaja kartotška’ täitmiseks ja üks talontšik kuhu allkirju/pitsateid korjata erinevatest putkadest (passikontroll, sõiduk, toll) ja kindlasti õiges järjekorras. Putkad ise polnud sugugi kindlas järjekorras vaid segi-läbi. Täita tuli auto ajutise sisseveo deklaratsioon ja tollideklar. Ilm juba pimenes ja need deklarid olid sellised A5 formaadis õhukesel karedal kollakal nn tarbepaberil vene keeles. Mina ei saanud suurt aru ja kaasa ei näinud lugeda mis taheti. Viisad, reisikindlustus (kindlasti Belgosstrah!) oli meil olemas. Roheline kaart autole ka. Tollitädi oli karm ja kukkus riidlema, et miks meil pole kirjas ulitsa ja nomer doma. Kui seletasime, et meil hoopis selo ja hutor, siis me kukkusime ikka tema silmis täitsa alamasse klassi. Auto vaatas üle. Loksutas veepudelit, klaasipesu jm kanistreid ja vaatas kahtlaselt tühja puuri. Lõpuks olid kõik allkirjad-pitsatid käes. Kuna mul polnud ühtki Valgevene rublat, siis läksin tollipunkti kassasse vahetama. 1 USD eest sain 3110 BYR. Andsin kuldkihvadega kassaprouale 50USD ja olin 155 500BYR omanik.


Kell 22.40 olime lõpuks Valgevene pinnal. Esimesed kilomeetrid palistas teeserva jällegi rekkaderivi. Teed olid ikka tunduvalt paremad kui Lätis. 180km ja natuke üle kahe tunni sõitu ning olimegi veidi enne kella 1 öösel Minskis. Minski ringteel peatas kohalik miilits ja kontrollis dokumente. Väike kesköine söömaaeg Karla kasvataja poolt ja pugesime magama. Hommikul sai natuke juttu aetud, ostu-müügidokumendid vormistatud ning kell 12 päeval asusime tagasiteele. Enne piirile jõudmist käisime tankimas oma rublade eest. 150 000 BYR eest saime 40l bensiini. Hind tuli ca 0,86 EUR/L. Ülejäänud 5550 rubla eest ostsin 3 väikest šokolaadi 1640 rbl/tk ning ühe 330 rublase pisikese vahvlibatooni. Kotis on veel mälestuseks 250 rbl mille eest ei saa tikutopsigi. Põldudel käisid kevadtööd. Põllud olid kõik kenasti haritud. Tee ääred puhtad. Näha oli hulgaliselt oranžides vestides inimesi koristamas.
Karla sõitis mul muidu süles ja oli vait ning rahulik. Veidi enne piirile jõudmist panin ta puuri, et ehk saab nii, et pole vaha kutsi ette näidata. Veterinaar tõendid-passid küll olemas, aga mine sa tea, mis ametnikud arvavad või leiavad. No siis läks totaalne seakisa lahti, et arvasime taolise ’ salakaubaga’ mitte saavat niisama piiri ületatud. No õnneks ta jäi vait ja magama. Aga piiril läks ikka jälle kõvasi aega. Selgus, et uuesti tuli tollideklar täita, aga blankett oli teine ja täitsin valesti ja siis sai veel paar korda harjutatud ja ikka uuesti sabas seista. Autosid kontrolliti ikka päris põhjalikult ja olime tea-milleks veel valmis. Selleks ajaks kui meie lõpuks paberid korda saime oli ametnik juba kaugemal ja kui kaasa kutsuma läks, siis arvas, ’võ naverna tšestnõje ljudi’ ja pani pitsati ’propuskile’ ära. Kuts oli vait ja puur tähelepanu väga ei äratanud. Kui ametnik kaugemale läks, siis kähku autosse ja minema. Aega läks Valgevene piiril kokku 2t ja 40 minutit. Leedu poolel läks pool tundi. Uuriti ka autosid. Puur äratas tähelepanu. Küsimuse peal ’Što tam u vas?’ Vastasime ’Sobaka’ – Pokažite- näitasime – oligi ’sobaka’ ’A dokumentõ jest’- näitasin eesmalt dokumentõ-sid. Lasti minna. Uhh – lõpuks ometi kodus EL-s! Natuke piiripunktist eemal andsime kutsile süüa ja üritasime teeserva mineerida. Siis teele ja järgmine peatus oli Lätis. Ilm oli eelmisest päevast oluliselt jahedam ning tibas vihmagi. Kell 10 õhtul jõudsime Riiga. Kaasa arvas, et sõidame läbi linna, sest ringteel oli remont.. Kui ta 15a tagasi käis umbes 7 korda 6 päeva jooksul Riias, siis nüüd selgus et tema viimasest käigust oli hulga vett merre voolanud ning palju linnas muutunud. Saime siis ekskursiooni pimedas linnas. Lõpuks leidsime õige teeotsa ja ikka kodupoole. Väike mineerimispeatus jälle. Igal juhul paar minutit enne südaööd olime Eesti pinnal. Veelkord jalasirutus Häädemeestel. Oma koduõuele jõudsime kolmveerand kolm öösel.
Hommikul algas siis minu titemamma elu. Kell 6 äratus pissile, sööma. Sain kastivabrikust 2 nädalat puhkust ja hakkasime harjutama uut režiimi, et töölemineku ajaks saaks elukorralduse paika. Karla läheb õhtuti ilusti kell 23 peale sööki oma puuri tuttu ja ei protsessigi. Hommikul saame vahel ka 7-ni magatud. Algul ma ikka hommikuti tukkusin laua taga istudes. Pole ju harjunud nii range režiimiga. Ülakorrusele minna ei saa, sest siis on kohe viuksumine lahti ja tahab järgi tulla, aga meie trepivärk on selline lahtine ja piireteta ning ohtlik. Eesti keele oleme selgeks saanud. Õues ollakse mõnuga. Koolis käime ka. Waldorfkoolis muidugi minuga tööl kaasas. Sinna läheme tavaliselt lõunaks ja siis tulebki tuduaeg laua all pleedil.
Lottega saavad ka hakkama, aga eks silm tuleb peal hoida. Karla ja Lotte omavaheliset integreerimisest seekord pajatama ei hakka, aga teinekord kindlasti. Ehk kulub kogemus kellelegi ära.
Enne reisule minekut läksid meilgi ilmad soojemaks ja mu roosa villane müts oli liiast. Hirm oli aga palja peaga külmetada, sest tõbisena reisimine ei ahvatlenud kuidagi. Otsisin oma laoseisust puuvillasemaid lõngu. Lõpuks osutus valituks valituks lõng Pinguin Calipso - 50g-85m. Alustasin 60 silmusega varrastega nr5 kaks lõnga kõrvuti. Peale sooniku tegemist ja esimest labase koe rida taipasin õnneks pool nr jämedamad vardad võtta. Kuna lõng selline kirju froteene-aasuline, siis ei plaaninudki mingit koekirja. Kaunistust ikka tahtsin. Lõpuks leidsin paelavarudest ühe träpsu tooni atlaspaela ning heegeldasin iseenesetarkusest lillekese. Pika otsimise peale jäi näppu ka sobiv helmes südamikuks. Tahtsin ikka suuremat või rohkem, aga ei sobinud mitte. Lõnga jäi veelgi järele ja plaanisin algul kaelasoojendajat. Hakkasin jälle omast-peast lehte kuduma ja jätkasin reisi peal, aga siis arvasin, et tühja kah. Kautan kogu lõnga ära ja teen salli. Umbes poole peal katkestasin töö ja hakkasin teise lehe poolt vastu kuduma. Silmamõõt poole osas oligi suht täpne – paari reaga panin mööda, aga harutama ka ei hakanud. Keskel kudusin kaks poolt kokku. Olin kellegi blogis näinud kuid täpselt polnud meeles kuidas käis. Noh tuli minumoodi kokkukudu. Väga hull ei jäänudki. . Rena käest ostetud lühikeste ringvarrastega on tõesti juba hea kududa mütsi. Nüüd ma saan aru kuidas mõnel tuleb mütse nagu Vändrast saelaudu.

Võtsin ikka reisile mitu lõnga kaasa, et nii palju tunde, aga sall sai valmis esimesel päeval Leetu jõudes ja alustasin ka teist mütsi, kuid ei saanud asja. Tagasiteel ka mitte. Üritasin mustrit kududa, kuid selline froteene lõng ei taha mingeid vigureid. Kaasa pahandas teepeal kui mulle Lätist-Leedust rääkis, et minuga on mõttetu reisida - üldse ei vaata mis teeservas on. Parem võin istuda kodus padjahunniku otsas ja kududa. No kui teeservas sama võpsik mis meilgi, siis pole see mingi vaatamisväärsus.
Avastasin, et üks märtsikuine kaarditegu esitlemata. Sai kaasa sõbrale rahakaart sünnipäevaks tehtud. Toorikuna kasutasin üht reklaami, mis nägi välja nagu rahakott.

Peale ’voodrivahetust’ tulemus selline:



Lillepotile sai ümber natuke paberit kortsutatud. Lisaks pitsi, paela, lepatriinu.

Minu liblikaprojekt


Päikest Teile, tundke ennast mõnusalt ja....
HEAD EMADEPÄEVA!
Lotte vanaema posted @ 10:01 - Link - kommentaarid (25)

10 Aprill 2011
Linnutee

Sain Linnutee ploki valmis. Täitsa mõõtu tuli ja polnud raske ka. Väikesed ebatäpsused ridade ühendamisel tulid, aga pole hullu. Ülejäänud nurgad õmblesid enne lahti lõikamist ka ruutudeks kokku ja panin kommikarpi ootele.


P-PARTEI Lisa1

Sirgeldasin diagonaalriidest põlle lõikeskeemi. Arvutis seda teha ei oska, ehk paistab huvilistele põhimõte ja orienteeruvad mõõdud ka fotolt. Põlle pikkus sõltub kanga laiusest. Alla 80 cm laiast kangast kipub põll natuke napiks jääma, aga väiksemale inimesele kindlasti piisav. Kui laiem kangas saab ka maksipõlle teha.

Lotte vanaema posted @ 18:49 - Link - kommentaarid (12)

09 Aprill 2011
P-PARTEI

P-tähega võib vastavalt oma rikutuse tasemele eesti keeles igasugu sõnu seostada. Kui mina 1. klassi läksin sain kollase kaanega aabitsa millel suur punane A täht ning sisekaanel terve tähestik kus iga tähe juures pilt sõnast mis algab selle tähega. B juures oli banaan. Tol ajal täiesti tundmatu vili ja seostus vast ahvidega mis mõnes lasteraamatu pildil nähtud. Ü juures oli ülane, aga P-tähe pilti ma üldse ei mäleta.
Praegu seostub P minu jaoks põllega ja P-partei järelikult Põllekandjate partei. (No mida teie siis arvasite? ) Kui ma muidu olen selline parteitu bolševik ja pole kavatsust ennast parteiliselt identifitseerida, sest pole leidnud endale meelepärase platvormiga minu tõekspidamistega sobivat parteid. Kuna inimesele üldjuhul meeldib kuuluda kellegi hulka ja mina olen veendunud põllekandja, siis ma ootangi valmis kirjutatud avaldus sahtlis, et kohe partei loomisel selle ridadesse astuda. Partei loomiseks vajalikud 1000 hinge peaks ikka meie maal leiduma.
Põllekandja olen ma varasest beebieast peale. Seda küll sunniviisiliselt. Teadlik põllekandja olen aga viimased 45 aastat. Minu ideeline juht selles osa oli mu kallis vanaema. Tema oli põllekandja juba esimese ilmasõja ajast saati, sest ta sünniaasta 1914. Ei mäleta, et vanaema oleks kunagi kodus ilma põlleta toimetanud. Pearättki alati peas. Põllesid oli vanaemal palju ja ta ütles, et ta õmbleb hea meelega põlle, sest see selline lihtne tegemine. Mulle meeldis hirmsasti vanaema põllesid vaadata ja tahtsin endalegi sellist seljalt risti paeltega põlle. Kui vanaema mulle esimese põlle õmbles olin ikka täitsa solvunud ta peale, sest tegi suurele 4-aastasele tüdrukule titepõlle. Noh sellise nagu ilma käisteta kleit oleks tagant lahti lõigatud ja kukla taga paelad millega siduda ning tasku kõhu peal.
Eriti tuli see tite-põlle asi meelde kui oma tütrele sama suguse õmblesin, et kas nüüd sai äkki kättemaksuks tehtud või nii. Tegelikult on see mudilase riideid kaitsmaks väga hea riietusese ja minu laps üldse ei protsessinud põllekandmise vastu ega pole ka hiljem esitanud pretensioone temale psühhotrauma tekitamise pärast.
Hilisemas elus oli juba vastupidi. Vanaemale mingi vahva mustriga põlleriide kinkimine oli alati kindlapeale mineks ja siis tuli aeg kui ütles, et vot õmbled mulle ise põlle ka sellest valmis. Seda tegin hääl meelel, sest vanaema Singeri-masin mida väiksena oli nii sama mõnus ringi ajada tegi tegelikult õmmeldes sellist mahedat häält ja õmbles ka hästi. Sellel masinal sai ikka päris palju õmmeldud nii endale kui memmelegi. Vanaema põllede hulgas meeldis mulle eriti valge pitsservaga põll mida olin näinud piltidel tal ees kui ta külapeal pidudel kokkamas käis. Sellel põlles kaelapaela/trakse polnud, sest see kinnitati sõlega kas teise tumeda põlle või kleidi peale. Selle põlle pärandas memme juba oma eluajal mulle. Vanaema juures, kui sünnipäevadel tädidega köögis toimetama hakkasime, jaga ta alati kõigile esimese asjana põlled välja. Põllesahtlist oli mille hulgast meelepärane valida.
Ma võin pidada tulihingelisi vaidlusi ja kihutuskõnesid põlle kandmise poolt. Mina ei käi küll hommikust õhtuni põllega kuid köögis tunnen ennast nagu alasti kui põlle ees pole ja kui mõne korra olen mõelnud, et kõigest paar liigutust teha – ei hakka ette panema, siis kohe ei millestki juhtub miski katastrofale ja riided igaveseks rikutud. No plekilisi riideid ei kannata ma silmaotsaski. Välja arvatud mullatööd aias või omaaegne laudatöö. Aga sealgi oli kittel muu rõiva kaitseks. Mõnedki korrad sai iseend kiidetud, et viitsisin põlle ette panna kui korteris, kus meil kunagi kraan niisama ei turtsunud, oli keegi püstiku vee vahepeal kinni pannud ja peale seda juhtusin kraani alla kruusi pesema sain sealt korraliku kohvipaksu+pruuni sopavee laengu vastu kõhtu. Nüüd juba tean millega riskin kui jätan põlle ette panemata.... Külapeal köögis olen täitsa hädas kui peres pole põllekandmise kommet. Katsun siis käterätti ette toppida kuidagi.
Põlle tegumoe suhtes olen suht pirts. Seljalt risti traksidega põll on küll hirmus armas ja romantiline, kui kiireks kasutamiseks, kui vaja päeva jooksul kümneid kordi on/off liigutust teha, on kaelatagant paelaga põll mugavam. Olen pika inimese lühikereline variant ning standardmudelite puhul jäävad sidumise paelad mulle kuskile poole puusa peale ripakile. Uh – see on nii jube tunne nagu kukuks kogu aeg midagi seljast ära. Vahel aitab, et natuke kaelapaela lühemaks kohendada, aga siis tekib uus häda, et pea ei mahu läbi või rinnaesine lapp jääb liiga kurgu alla. Ei meeldi ka need põlled mille rinnalapp on liiga lai ja jääb lötakile. Mõnikord aitab siingi väike sissevõte keskjoonel. Vööpõllele eelistan kindlasti täispõlle.
Praegune Teeme koos – Põll projekt oli kohe väga meelepärane ja nüüd sai paar lõpetamata asja lõpetatud.
Punane täppidega põll oli juba paar aastat peaaegu valmis – ainult rinnaesise ülemine serv teha ja kaelapael kinnitada. See servamine/kantimine paneb mu viitsimise enamasti proovile. Paelu saab ka mõnest valmismaterjalist teha, aga kante peab ikka eraldi lõikama ja sättima. See põll on minu lemmiklõike järgi tehtud. Snitti võtsin ühel tädilt kingiks saadud põllelt. Põll on diagonaalriidest välja lõigatud. Põhimõte sama kui poolratasklošš seelikulgi – sätin kangaruudu kolmnurkselt kokku ja alumise serva jaoks mõõdan ülanurgast punktid – st kui kangas on 90 cm lai, siis on punktid 90 cm kaugusel. Siis mõõdan rinnalapi ülaserva laiuse ja lõikan sealt maalt ülemise kolmnurga sirgelt maha. Edasi mõõdan välja pikkuse ülaservast taljejooneni ja joonistan kaare. Nii tuleb hästi istuv, mugav ja lihtne põll
Paari aastaga on mu pitsi ja paela tagavarad tublisti täienenud ning peale mõningast põlletooriku jõllitamist kus juba pidin ta panipaika tagasi panema tuligi idee ülaservhoopis broderiipitsiga kantida. Pitsi tikandki oli üsna ühe täpi värvi. Siis läksin hoogu ja pitsistasin ka allääre. Põll sai nii tükk maad armsama näo.

Selle tegumoe puhul on ka küljed hästi kaitstud

Lepatriinudega põllgi sai alguse möödunud suvel kui Abakhanis jäid restiribad näppu. Kangas meeldis niivõrd, et kohe koju jõudes tuli tahtmine ribadest põll vormistada. Välja sai lõigatud just nii nagu kangas võimaldas, aga jälle servad.... Diagonaalkangast kaari saab ka niisama tagasi keerata, (ega ta niiväga kena pole küll, aga ajab asja ära) kuid sirgest ei kuku kuidagi välja. Võtsin taas põlletükid kätte ning püüdsin mõttes igati moodi oma viitsimise piiri kompida.... kuniks jõudis minu kätte armas maheroheline broderiipits. Tahtsin kangesti seda kasutada ning sättisin nii ja naa põllele; sättisin ikka kaarele ka kuniks tuli mõte natuke pitsi voltida.... ja edasi tuli mõte, et äkki saab kohe ühes tükis kaelapaela ka. No välja mõtlesin ja ise olen oma väljamõeldisega rahul. Minumeelest nii nummi kukkus välja.


Põllede ülaservad....

....ja põllesabad.

Romantilist ja rõõmsat kevadet Teile!
Kasutage ikka isiklikke kaitsevaendeid: näiteks põlle, turvavööd (ka tagaistmel) jne ning Teie elus jäävad paljud ebameeldivused olemata.
Lotte vanaema posted @ 23:14 - Link - kommentaarid (19)

04 Aprill 2011
NÕELAKUNINGANNA KROONIMINE.

Kuidagi ei saa aru kuidas aeg nii megakiirusel läheb... Tükk tegu, et kõike meenutada mis viimase 2 nädala jooksul toimunud ja kui nüüd kohe kirja ei pane, siis pole varsti enam aru ega otsa mis oli kaks nädalat – mis kaks aastat tagasi...
Üks mõisakooli töökaaslane sai taksiusku pööratud. Minu lõputud Lotte-jutud avaldasid igal juhul mõju ja nii küsitigi, tütrel sünnipäev tulemas ja pereisa ka nõus, et üks taksikutsu võiks majja tulla, et ega ma ei tea kas kuskil oleks kutsikas kohe saada. Peale väikest mõttehetke meenus, et kennelis Jäljekütt parajas eas toredad täpilised taksikutsid. Pealegi meie Lotte sugulased Kuna mina julgesin tulevasi kutsaomanikke soovitada ja vastupidi kutsikaid ka, siis sattusingi vahendaja rolli. Tüdrukute õpetajast emal hakkas Tartus sess ja ta palus mul kaasa minna. Nii me koolivaheaja alguse pühapäeval kolme õega Keava poole teele asusime. Just keskmise piiga sünnipäeval. Et eks siis vaadake, kas mõni kuts sobib ja kui sobib, siis tooge ära. Ehheeee, ma mitte ei kahelnudki, et kutsikaga tagasi tuleme. Milline laps, kes aastaid endale kutsikat soovinud, loobuks. Eriti kui jalgade ümber sebib mituteist lühi- ja karmikarvalise taksikutsikat ning bassetititte.
Mina võtsin ettenägelikult kutsikakoti kaasa. Sama millega Lotte omal ajal koju sai toodud. Kui koti välja kraamisin, siis arvas Lotte, et nüüd temal kuskile minek ja ronis kotti.

Küll oli ootamine pikk ja vahepeal tuli peale tukk.

Paraku tuli Lottel seekord pettuda ning koju jääda ja pärast oli tükk nuuskimist, et kõik sõnumid vanaema pealt ära lugeda.
Tüdrukute väljavalituks osutus pisike lapiline taksipoiss, kes ümbritsevast möllust väljagi ei teinud ja puuris põõnas. Sülle ta võeti ja sinna ta jäi.

Ostu-müügipaberid said vormistatud ja sõit läks tagasi kodupoole. Kotti vaja polnudki, sest taksipõnn pistis nina oma perenaise kaenla alla ja terve tee möödus tasaselt nohisedes. Ei niuksumist ega nihelemist. Nüüd on kogu pere Jäljekütt Alexise käpa ümber keeratud ja südamed tõelisest taksipilgust murtud.
Et kenneli perenaisel Hellel oli just mõni päev enne meie külaskäiku sünnipäev olnud, tegin talle taksiteemalise poekoti. Aplikatsioonid kinnitasin enne kile abil kotile ja õmblesin sik-sak’iga üle. Polnudki enne midagi sellist teinud ja päris 100% ka ei õnnestunud kõik pöörangu kohad. Silmadeks said Tiimarist pärist kleebitavad liikuvad silmad.


Järgmisel nädalavahetusel sai koos kolhoosiaegsete töökaaslastega aeg maha võetud Stockholmi kruiisil. Endine ülemus töötab nüüd Tallinkis ja ta utsitab meid mõned korrad aastas ikka kaasa reisima. Detsembris tuli mul tänu tuiskudele ja tõbele loobuda, aga nüüd sobis nagu kõik. Tavaliselt oleme käinud veebruari alguses tema sünnipäeva ajal, aga seekord siis läksime vaatama kuidas kevad Rootsimaale tuleb. Reisisime Baltic Queen’iga. Laeva jõudes tegime reisikaaslastega väikese taaskohtumis/sünnipäeva kajutipeo maalt kaasa võetud õhtusöögi ja vahuveiniga. Et sünnipäevalaps ei peaks kingituse tarimisega vaeva nägema, sai see mahutatud kaardi vahele. Kasutasin täpilist salfakat ja punast pitsilist koogi aluspaberit. Peal natuke broderiipaela.


Vahuveiniga tuju tõstetud käisime laevapoes parfüüme testimas ja suundusime edasi show-baari kus sai kuubakate latino-rütmide saatel naistega tantsu vihutud. Loomulikult viimse looni välja. Sel aastal on ikka päris kuubakad ja ansambel ning eeskava kordades parem kui mullu, mil oli kokkuklopsitud trupp kus ainult üks päris kuubalanna. Eelmisel aastal oli mu meelest täitsa puu-jukud.
Hommikusöögil esitas üks sõbrantsidest tehtud kodutööd ja tutvustas meile kuhu minna – mida teha. Teised kõik minust rohkem käinud ja nii mina ei hakanud arvamust avaldama – võtsin teiste kiiluvette ja lülitasin isikliku arvamuse ja mõtlemise välja – jube mugav. Kolmekesi olime ühel meelel, et poodepidi ei jookse vaid külastame muuseume. Võtsime suuna Djurgardenile. Ilm oli kena ja päikeseline, kuid jahe. Lund peaaegu polnud. Inimesed kraapisid aedades mullust kulu kokku. Oleks tahtnud ka küsida reha ja paar kraapsu tõmmata. Vaatasime üle Liljevalchs Konsthall’is kunstnike kevadnäituse ning Nordiska Museet’is rõivaajaloo väljapaneku Power of Fashion. Samuti tutvusime püsiekspositsiooniga, milleks küll jäi aega väheseks. Sadama kõrvalt toidupoest sai kodustele kostiks kaasa ostetud sügavkülmutatud martsipanitort mis pühapäeva hommikul koju jõudes oli ilusti mõnusalt üles sulanud.
Laeva tagasi jõudes pesime-leilitasime saunas linnaväsimuse maha ja oligi aeg õhtusöögile minna. Seekord õhtustasime rootsi lauas ja teadagi millega see lõpeb. Ilmselge ülesöömisega. Aga tahtmine oli erinevaid kuuba-päraseid roogi maitsta ja nii ta läks, et kindlasti kolme kõhutäie jagu sai head paremat manustatud. Egas midagi väike hingetõmbe ja jutupaus kajutis kuhu häid lambaid ikka palju mahub ja taas tantsima ja eeskava vaatama. Latino värk on ikka nii lahe kuidagi ei suuda paigal istuda ja ega saagi teistele alla jääda – ma ju kõige noorem seltskonnas. Seekordki sai ansambel magama tantsitud.
See Stocholmi kruiis on hea lühike suts millega saab ennast orav-rattast välja lülitada. Ei mingid töö ega kodu asjad saa segada ega kätte ja ainuke koht kus ei tule selle pealegi, et siin võiks käsitööd teha. Nii palju on kogu aeg ringi sehkendamist – hea kui magama jõuab.
Aga kõik toredad asjad saavad otsa ja jälle tagasi argiellu. Hea, et sai jahutada juhtmeid mis vahepeal tahtsid tööjuures tänu arvutijamadele täitsa kokku joosta. Audiitor käis kastivabrikus ära ja vaatas mu eelmise aasta töö üle. Nüüd võin kergemalt hingata ja hakata elama aastas 2011 ning ainurahaühikuks euro.
Lapitamisega jõudsin ka pühapäevaõhtuks graafikusse. Ruut ruudus lapid lõikasin juba nädala alguses välja, aga ju olid mu omad silmad juba ka ruutus ja aju umbes lõputust arvutitööst, et ei suutnud päris õigeid kangaid valida ning 0,25 mm täpsusega lappide mõõtmine ei kukkunud ka väga välja. Tagatipuks põles õmblusmasina pirn kah veel läbi. Nii need kolmnurgad laagerdusid pühapäeva lõunani. Õmblemine polnud ise midagi hullu, aga täpsust väljalõikamisel tahab seegi plokk. Nii ise lõigates-õmmeldes saabki kõigeparemini sotti mida jälgida ja mis millest sõltub.

Eelmine kikilipsu plokkki esitlemata. Kui asja põhimõttele pihta sai, siis läks kiiresti ja lihtsalt. Esimesena tegin kirju lipsuga osa ja kinnitasin nööpnõelaga ka keskelt. Lips moodustus justkui iseemesest. Helesinise lipsu puhul keskelt ei kinnitanud ja materjal ka teine ning sõlmele jäid inetud jutid. Väga hea võrrelda nüüd kuidas kanga muster ja materjal tulemust mõjutab.

Olen ka tasapisi kangaid läbi pesnud. Üks nõukaaegne puuvillane andiski värvi ja nüüd valged lilled lillakad. Tüütu küll see pesemine triikimine, aga aitab tõesti halvad üllatused tulevikus ära hoida. Selles osas ’Tööpõld suur ning lai mind ootab ees.’
Nädalavahetusel tegin veelgi õmblustööd, aga selle presenteerimise aeg on alles ees. Samas sai selgeks, et ilma nõelapadjata ma küll enam päevagi ei ole nõus elama ja pühapäeva viimastel tundidel tegin Rootsi reisist inspireerituna kuningliku nõelapadja
millega kroonisin ennast oma kuningriigi Nõelakuningannaks. Ma olen ju seda väärt.
Enne seda elasid mu nõelad ühes vildijupikeses ja nööpnõelu oli karbist jube tülikas võtta ja see karp tahtis muudkui maha kukkuda ja ümber minna.

Krooniks on sekkarist saadud metallist küünlaalus, padjaks vill ja sametkleidi saba ning kroonijuveelideks Tiimarist pärit südamekesed ning kroonijuveelitippudeks modisti nööpnõelad, mida harva vaja läheb ja mis värvilt täpipealt südametega sobisid. Idee oli juba ammu ja seisis selle taga, et polnud õigeid juveele leidnud. Vähemasti asi mis ei karda maha kukkumist. Nõelapadi lähem minu Hubase kodu projekti VVV e Väikesed Vajalikud Vidinad arvestusse.

Proovisin küll välguga ja välguta pilte teha, aga ei ühtki normaalset tulnud...
Eelmisel nädalal tuli veel paks lumi maha, et kahtlus tekkis jälle tööle saamises, aga siiski laupäeval oli esimene paljas mullalapike näha ja pühapäevaks, oh imet, sulasid lume alt välja juba lumikellukesed.


Nüüd pole küll kahtlust enam – kevad tuleb!
Lotte vanaema posted @ 22:46 - Link - kommentaarid (24)

22 Märts 2011
VVV

ehk Väikesed Vajalikud Vidinad saab minu hubase kodu projekti slõuganiks. Otsustasin, et teen väikesi tarvilikke asjakesi millele ammu mõelnud olen ja mille puudumine sageli närveeriliseks muudab. Laudlinad ja muud iluasjad on toredad, aga meelde tulevad paar korda aastas. Seevastu lendlevad kilekotipusad, olematu nõelapadi, ajast halliks läinud pesulõksud, pindu ajavad riidepuud või muu selline olmevärk tuletab end meelde iga päev.
Esimese lapiploki teost jäi järgi ribasid ja neist saigi parasjagu sellise geniaalse leiutise nagu kilekotikodu. Tegelikult oleks neid isegi mitut majapidamisse vaja.
Kasutatud sai üks Nine Patch plokk ja ümber veel lisaks ribasid õmmeldud kuni mõõt paras.

Vahepeal olen ka lapikoolis teistest maha jäänud. Hea, et kasutajanimi nii pikk, et nimekirjas ei paista mahajäämus väga silma. Tegin hollandlase pusle ja preerialille ploki valmis. Hollandlase pusle puhul jooksis juhe täitsa kokku, sest see tarkus, et teen igaks juhuks lapid suuremad ajas asja üldse vussi ja üks plokitäis lappe jääb nüüd ootama kas neid saab kuidagi kasutada. Lõpuks lõikasin paberist ja süvenesin mõõtude tuletamisse. Siis sai kõik kenasti arusaadavaks. Täitsa mõnus plokk teha, aga minu oma tuli liiga suur. Preerialillega ei hakanud enam iseenesetarkusest tegema. Lõikasin lapid täitsa etteantud mõõtude järgi, sest sain aru, et mõõtude täpsuses ongi point – hiljem pole kuskilt miskit parajaks mõõta. See ongi mu esimene päris õiges mõõdus plokk. Algul tundus, et preerialill ei meeldi, aga tulemusega jäin rahule. Lappide lõikamine võttis hullu aja, aga õmblemine läks ruttu ja ruudud klappisid omavahel. Tänan kõiki, kes mu esimeste plokkide juurde nõuandeid jagasid – neist oli abi ja sain kindlust juurde. Suur tänu selle vahva ettevõtmise algatajale ja õpetajatele. Tarkusi ja kogemusi lisandub iga päevaga.


Reedel käisin Tallinnas – ikka asja pärast, aga teele jäid ka Kangadžungel, Karnaluks ja Abakhan. No ei ole mulle veel kangapoe keeldu pandud – ei tea millega see lõpeb. Eraisiku pankrotiga vist. Karnaluksist ostsin lõikurile varuterad ja teravahetus mõjus. Küll ei tea kuidas nii lühikese aja ja vähese töö juures olin selle ära nürinud. Nüüd on lõikamine hoopis teine tera. Lisaks ostsin veel ühe ruudukujulise ja väikese joonlaua ja nüüd vanad lapitajad hoidke kõhtu kinni kui naer tuleb. Vaatasin juba netipoes, et osa joonlaudu läbipaistvad ja osa pruunid. Kui netist tellisin siis suur joonlaud oli ka pruun ja väiksem ning kolmnurk läbipistvad. Poes kohapeal ka samamoodi ning osa suuri mõlemat moodi. Ise arvasin, et pruun paber selleks all, et joonlaud kangal liialt ei libiseks. Nüüd oli poes aga see ruudukujuline kõrgel lae all ja kui müüjat palusin appi, siis ütles mulle seda ulatades, et võtke kilest välja ja see pruun jõupaber alt ära.... No tuli küll totaka tunne. Tea – ma oleks võibolla kunagi hakanud sedasi suurt läbipaistvat joonlauda ostma, sest läbi paberi passimine tüütas juba ära.
Täitsa Tädi Maali.

Ilusat kevadet Teile!

Lotte vanaema posted @ 21:05 - Link - kommentaarid (14)

15 Märts 2011
MIS ON PAREM KUI TAKS?
Vastus: 2 taksi
Selline on üks Taksiklubi mõistatus-vanasõna.
Ja veel parem pidi olema 3 taksi, oskavad teadlikuimad klubilased omadest kogemustest öelda.
Lotte vanaemal esialgu pole üldse oma taksi. Lotte on mu ’lapselaps’ st ametlikult mu tütre taks, keda ta 13 aastat ootas, sest ma polnud nõus korteris koera pidama. Korteris saab koera pidada küll, aga minusugune nii laisk inime igatahes mitte. Ei kujuta mina, et hommikul vara ja õhtul hilja peab koeraga pissile minema ja muidu ka jalutama. See, et lastakse koer trepikoja uksest välja ja vaatab ise kus ja kuidas oma asjad aetud saab ajab mul ikka tugevalt kopsu üle maksa. Meil oli ikka korterielu ajal sõber taks ka. Leks oli meie loomatohtrist sõbra taksu. Minu jaoks tõeline taksi etalon. Kuigi ta päris puhtatõuline polnud, aga väga mõnus tegelane. Sellepärast ka Lotte on must piirdega ja siledakarvaline. Vajadusel käisime ikka Leksi kantseldamas st pissile laskmas ja söötmas. Külla minnes avaldas ta alati meeletut rõõmu minu isiku üle. Kui mingi koosistumine oli siis Leks ronis alati mu sülle või jalgade peale magama. Leks oli 1,5 kuune meie esmakordsel kohtumisel ja mahtus 2 peopesale ära. Tegin Leksu katsikuks taksikujulise kringli. Oli pime novembrikuu. Tütrel oli loomulikult hirmus tahtmine temaga jalutama minna, aga et musta koera pimedas ei näe, siis tegime minu kleidivööst kaelarihma ja riputasime kellukese külge. Vähemalt oli kuulda kus ta on. Lottega nüüd sama, telefoninumbriga kondikujuline ripats ja kiibi medaljon kolisevad kaelas. Lotte sai jõuluks plinkivate tuledega kaelarihma ka. Leks elas päris auväärsesse taksiikka – 14 aastaseks.
Pea 4 aastat tagasi, päriselt maale kolides, oli kohe ruttu lapsel, kes oli vahepeal 19.aastaseks saanud, oma taksi vaja. Minu poolt oli nõue, et paberitega, must, siledakarvaline ja emane. Ülejäänud otsingutöö tegi tütar. Ega me valida osanud, kuigi mul peaks nagu haridustki selle koha pealt olema. Koerandus ikka hoopis midagi muud. Nii Lotte tuligi meile. Ei taibanud me kohe teda õpetama hakata ega midagi. Nüüd kus Taksiklubi foorumist silmaringi avardatud ja tarkusi kogutud õhkan nagu 40-ndates ’noor ema’, et selle lapsega saab kõik teistmoodi olema kui esimes(t)ega. Loodan minagi, et ükspäev päris oma taksitite saan ja siis teen kõik teistmoodi, aga Lotte on ikka esimene ja eriline. Ta ongi nagu lapselaps. Kui Lotte aastane oli ja ühel meie õpetajal poeg ka aastane, siis avastasime, et nad teevad täiesti ühesuguseid asju. Kombivad su piire, kõike tuleb kä(pa)e ja hambaga katsuda, igale poole ronida ja nina pista. Sina muudkui räägid-keelad-õpetad.
Et mu taksiootus lootusetult pikk ei oleks viltisin endale taksisussid. Põhjus ikka selles, et talv ei taandunud ja jalad külmetasid hullupööra. Õigemini tahtsin teha tiigertaksisussid, aga läksid kranziks kätte. Tiigrikarva ehk red brindle värvusega taksu on mu ammune unistus. Jälle oli laiskus mul külas. No ei viitsinud oma jalanumbriga šablooni teha ja olemasolev oli liiast suur. Nüüd kannas tühimik. Taldadega sama lugu. Liiga vabakäe lõige sai. Kuigi ole aru saanud, et viltsuss ei tohigi liiga paras olla, aga nuh nende susside pealt paistab mu laiskus ikka igast kandist välja. Polnud vist õige päev tegemiseks. Oma jalasoojendamise ülesannet täidavad nad siiski väga ausalt.
Taksudel on päikesejänku külas.

Mis mul viga taksikõrvu teha. Panin Lotte kõrva paberile ja joonistasin selle järgi. Ainult nii pikki ei saanud sussidele panna – oleks talla alla jäänud.


Ilusat uut päeva Teile! Tehke oma loomadele pai ja lastele kalli!
Lotte vanaema posted @ 22:42 - Link - kommentaarid (32)

14 Märts 2011
KIIRE LÕPPMÄNG.

Nii umbes kolmapäeval jõudis mulle pärale, et tütrel esmaspäeval 23. sünnipäev ja mul pole kinki. No mingid ’diilid’ meil muidugi on olnud mis nagu peaks sünnipäevakingi ette ka käima, aga tahaks ikka päris päeval päris kingi ka anda. Vanaema kunagi kootud villane rätt, mida iga päev salli asemel kantakse, oli tal ka aastatega õnnetuks muutunud ja plaanisin siis uue teha. Läksin oma ’pealattu’ lõngajahile. Kõigepealt jäi näppu hoopis poolik töö, mida olin hakanud kuduma siis kui tütar poole noorem oli ja veerandi võrra väiksem. Tahtsin tookord teha valgest akrüüllõngast lehemustrilist džemprit, aga jõudsin ringselt kududes käeaukudeni ja sinnapaika jäi. Vardad olid vahepeal ka juba uue tööotsa leidnud. Pidin taas selle lõngakotti tagasi panema, aga järsku tuli idee, et sest torust saaks ju taolise kaeluse mida saab ka pähe tõmmata. Kuna lõng selline pisut karvakas, polnud isegi silmused jooksma hakanud. Võtsin heegelnõela ja lõpetasin kohe selle kudumise ära. Pesin puhtaks ja venitasin pikemaks – kitsamaks. Üles harutada polnud mõtet, sest seda lõnga küll veel mul. Küll sai kiiresti asi valmis!

Räti tegemist hakkasin juba neljapäeva õhtul proovima. Ikka iseenese tarkusest teooriaga, et kasvatada tuleb kummastki servast 1 ja keskelt 2 silmust. Mõtlesin ise mustrit, algus tuli päris kabe, aga polnud nagu see. Laupäeva hommikul polnud mul ikkagi midagi. Hakkasin siis lihtsat rombilist augumustrit proovima, aga ikka oli mingi kriuka ja ei õnnestunud. Üritasin mustrit paberile märkida, aga tulemus sama. Pole ma ju peale Revontuli muid mustreid kudunud, aga see hoopis teisest ooperist. Noh sain aru juba kus kala sees kui meenus, et olen tegelikult seda mustrit näinud ja vaatasin oma salvestatud rätiskeeme. Tuli välja, et Ullaneule Fifi III oli see jalgratas juba leiutatud. Laupäeval keskpäeval sain kuduma ja südaööks oli pisukesi vaheaegu pidades valmis. Viimaseid ridu kududes oli tunne, et sees kergelt keerab. Mulle meeldib kududa, aga ma ikka imetlen neid käsitöölisi kellel tuleb rätte nagu Vändrast saelaudu. Lõng oli mingi tundmatu, põletades tuvastasin, et villakärsahaisu tuli. Natuke karvane on ka. Vardad nr 6. Muster oli küll kõige lihtsam mis olla saab, aga ikka tuli 4 rida tagasi harutada ja mõned vead lipsasid ka sisse. Äärepitsi/ lõpetamist hästi mõistus enam ei võtnud. Väiksem oleks samuti võinud olla. Öösel sai rätt pestud ning enam-vähem venitatud, et veel suuremaks ei läheks ja hommikul oli üleandmiseks valmis. Lubasin asjaosalisel kingitud hobusele nii suhu kui saba alla vaadata, et kui värv ei sobi (no pole selline roosa-armastaja tüdruk) või kui on liiga suur/paks või kratsib, siis ei pea head nägu tegema, et pärast seisma jääb. Läks siiski hästi - pandi kohe kaela ja vanake loovutati mulle pessu.
Mõned hädised kiirpildid ka sellest kiirtööst. Vähemalt üks täitsa valmis asi.


Muidugi oleks kenam olnud vest valmis teha mis ka jõudis käeaukudeni ja seal ta pehmel väljendades kuid seisab, loodan, et mitte aastaid.
Lapitamise nädalatöö on ka veel tegemata, sest sain täna Taksiklubi piknikul värske õhu mürgituse ja olin Lotte kaisus õhtul voodirežiimil mõne aja. Üldse polnud tegelikult viitsimist minna, aga kuna ma selle koha ise ükskord suvepäevadeks välja pakkusin, siis ei saanud vingedama ka hakata. Üritus toimus Voose külaplatsil mis tänu eestvedajate aktiivsele projektikirjutamisele on saanud katusega lava, WC-d, külakiige, seiklusraja ja nüüd veel palkidest katusealuse laudade ja baariletiga.



Täna vist oli takside jumala kord valitseda, sest ilm oli imeilus. Taksiklubi ’ema’ Maire oli Keilast Gnoomi kohvikust toonud suussulavad kringlid ja hoolitses muude vigurite eest. Seiklusrada läbiti aja peale ning mõõdeti kellel kõige pikem kelgusõit tuleb. Parimatele meestele-naistele-veteranidele olid auhinnad. Taksid tegid omavahel tutvust ja traavisid ringi. Kohal olid nii meie pikakoivalised taksid kui ka üks šoti terjer, kelle perenaine leidis, et taksiklubi piknik on tunduvalt rahumeelsem kui šotikate oma.

Meie ratastega taks Lisse oli talveks suusad alla saanud.

Hei kelgule!

Sünnipäevalaps saab autodega tunduvalt paremini hakkama kui kelguga.

Rahvale piknikuplats meeldis ja pidasime plaani kevadel, vast mai algul, teha samas järgmine kokkusaamine. Tulge ka!
Kahju, et ise sellises külas ei ela kus palju põliselanikke vaid hoopis kunagises läbijooksikute sovhoosikülas kus kellelgi juuri alla ja meie-tunnet pole tekkinud. Ainult on harjutud nõudma ja saama.
Rahvamaja juhataja palus teada anda, et kui siinsest rahvast kellelegi huvi pakub sellise platsi kasutamine, siis tutvuge
Voose küla kodulehega ja võtke ühendust.

Head emakeele päeva!







Lotte vanaema posted @ 00:53 - Link - kommentaarid (4)

28 Veebruar 2011
TÄNA 30 AASTAT TAGASI

lõpetasin ma Türi tehnikumi. Külm ja tore pidulik päev oli. Mul oli au ka kooli lippu eskortida aulasse aktuse avamisel. Minu onul, kes oli zootehnikute I lennu lõpetaja, oli ka kohe väga hea meel sellel sündmusel olla. Seal me siis istusime terve kursus rohelisesse riietatud ja võtsime vastu lõpudiplomid. Mina sain punaste kaantega ja selle üle on mul tagantjärgi hää meel rohkem kui tol hetkel. Punane diplom andis õiguse EPA-sse eksamiteta sisse saada. Kasutasin küll aastakese hiljem seda võimalust kaugõppes, aga paraku tehnikumi üldharidus pole ikka keskkooliga võrdne ja ega niiväga tahtmist ka polnud. Hing on kogu aeg rohkem loomaarstinduse poole hoidnud, aga selleks polnud tol ajal südikust rinda pista. Eks kogu aeg on öeldud, et zootehniku elukutse on sotsialismi väljamõeldis ja mujal ilmas sellist ei tunta. Koos sotsialismiga said 10 aasta pärast otsa loomad ja ka amet. Läks veel pea 10 aastat kui see diplom oli taas mulle abiks ja sobis minu ’vanainimese’ keskharidust tõendama (ja väga hästi tõendama, sest oluline oli keskmine hinne) kui astusin Mõdriku Põllumajandustehnikumi raamatupidamist õppima. Läks veel nii hästi, et lõpetasin juba Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli. Olime I kõrghariduse lend.
Türi kursus meil eriti üksmeelne polnud, aga ega me see-eest kakelnud ka. Lihtsalt olime olemas ja kui vaja kursuse eest väljas olla, siis sai kenasti tehtud kõik mis vaja selleks korraks. Peale seda viimast koosistumist lõpuaktusel pole ma kindlasti rohkem kui poolt rahvast näinud, ega kuulnud. Tehnikumi kokkutulekutel, mis iga 5 aasta tagant toimuvad, on ka väga vähesed kohal olnud ja viimasel kahel olemegi olnud mina ja minu Maretid. Meil oli kursusel kaks Maretit. Üks neist oli mu pinginaaber, aga kuna tema oli kohalik tüdruk, siis ühika toanaaber oli teine Maret. Segi ei läinud nad kunagi, sest toanaaber kutsus ennast Maaliks ja teeb seda tänaseni.
Kuidas mina Maaliga ühte tuppa juhtusin isegi ei mäleta. Kunagi II kursusel, kui olime saanud uude ühikasse 2-tesse tubadesse ja mu eelmine toanaaber ära mehele läinud. Saarlastest kõrvaltoanaabrid sokutasid vist. Kõik see sama rahvas aga imestab senini, et kuidas meiesugused nii erinevad inimesed ühes toas hakkama saime. Meie imestame jälle vastu, et ei saa aru mida nemad imestavad. No ei olnud mingisugust probleemi! Kui Sügise film oleks sel ajal linastunud, siis mind oleks vast Juuliks kutsuma hakatud, sest olime nagu õeksed Visplid; mina aeglane blond, pikk nagu taputeivas ja särtsakas Maali maadligi madalam.
Maali on 5-lapselise pere vanim laps ja 3 nooremat hakkasid sel ajal alles kooli minema kui meie tehnikumi lõpetasime. Temal oli kogu lastekantseldamise värk selge ja rääkis aga mulle, et vaat kui tore, kui meil siin toas üks laps ka oleks. Minul kui suurel lapsepelguril tulid sellest jutust hirmujudinad selga. IV kursusel, kui juhtimispraktikalt tulime, avastas Maali, et Paide Lastemaailmas müüakse ilusaid kollaseid froteest beebikomplekte, aga kuna sai 2 kmpl näo peale, siis sundis ta mind ka neid ostma. No vaju või maa alla. Aasta peale lõpetamist, kui Maalil esimene tütar sündis, polnud temal muidugi mingit probleemi titeriietega. Järgmiste lastega ka mitte. Temal olid kõik kleidid, pluusid jm vajalik ilusti suuruse järgi reas ootamas. Maali on üksi kasvatanud kolm last suureks ja tubliks. Ei ole mina temalt mingit hädaldamist kuulnud, et raske, raha vähe, lastele pole süüa ega selga midagi anda. Minul 6 aastat hiljem oli küll hirm, et hakka või ise sipukaid õmblema, aga siis võtsin kohe Maalist õppust ja mis kena rõivast-jalanõud vaatamata suurusele nägin - nii ära ostsin. Tol ajal mood ju ei muutunud kuudega. Aastaid ikka sama ja nii elasin ka mina tütre umbes 10 aastaseks saamiseni vaatamata olematule palgale ja talongivärgile totaalselt rahulikult – tuli ainult silm peal hoida, et mõni asi kapis väikseks ei jääks.
Muljet avaldas ka Maali ema sektsioonkapi sisu kus hulgaliselt vahvaid kangaid, voodipesu, käterätte. Mul käis seni ikka nii, et kangas koju ja otse õmblusmasina alla. Peale kooli lõppu olingi seisus, et onunaine kinkis lõpetamiseks tekikoti ja lina ning tädi ka ning paar käterätti. Oh mis mõistlikud inimesed. Vanaemalt saunalina ja tädidelt kohviserviis ja kogu varandus. Ega kodunt polnudki suurt saada. Ema ja isa maksid kolhoosile majalaenu. Tuli jälle õppust võtta ja kui hakkasid Kreenholmilt kenad käterätid tulema, siis sai ikka igast eksemplar ka endale soetatud. Jagub senini endale ja tütrele kaasavaraks anda. Vahepeal oli aeg kui hakkasid uued mustrid tulema, aga nagu selgus, siis ei nad kuivatanud ja varsti olid kiilakad. Küll on hea kastist minna võtta ja hinnasilti vaadata, et maksis 2 rubla 30 kopikat.
Maali arvas, et meil võiks ikka ühika kõige ilusam tuba olla. Sutsti olid tal ükskord seinad kollaseks värvitud, mina sain kodust ilusad kollase- rohelisega suurelillelised Soome kardinad. Vetsu värvisin mina lateksvärviga millele lisatud templivärvi öösiniseks. Lisaks lilla pirn valgustama ja kollased kuu ning tähed lakke. Maali lasi kodus teha puitriiuli pesuvahendite jaoks. Mina õmblesin prügiämbrile satsiga katte ja riiulile kardina. No oli meil ilus elamine.
Nüüd ajab Maali oma kodukülas asja ja kahel aastal on nende küla võitnud ilusa küla tiitli.
See sama Maali sai veebruari algul 50. Meie kokkusaamised kipuvadki olema, et kas kooli kokkutulek või juubel. Vahel mõnel maakonna kultuuriüritusel ka, kus ta külarahvaga osa võtmas, juhtume kokku. Ometi ei ela teineteisest väga kaugel. Eks külla minek ikka kättevõtmise asi, aga katsu talle pihta saada kui sehkendab pidevalt ringi.
Juubeldavad seal peres kolm põlvkonda koos. Seekord sai isa 75, Maali 50 ja noorim tütar 20. Ja need kolm põlvkonda mahtusid kõik koos korraga pidu pidama, sest selles külas käiakse koos pidudel alates esimestest päevadest peale sündi kuniks veel kepi najal jaksatakse kohale tulla.
Mul oli plaan juubelikink ise teha. Mõt’sin, et ’vanainimesele’ kuluvad viltsussid ära. Elab ta ju vanas talumajas. Vanast ajast oli jalanumbrist mingi aim, et minust nats suurem, aga ajad muutuvad ja meie koos nendega. Helistasin ja küsisin. ... ei hakka ma Sulle midagi ostma ... jaa plaanisin ise teha.... sussid jah... vildist ... kui ikka hakkama saan.... nojah nüüd siis üllatust ei tule küll.....
Aga lõpuks ütles vana hea Maali, et kuule, tee siis ikka veel number suurem, mul paksud sokid jalas, vaja nurga taga kempsus käia, siis hea varba otsast lükata ja tagasi tsusata. Pole midagi, et üllatus pole, isetehtud ikka kõige etem.
Valmis ma need sussid sain teisel katsel. Esimene katsetusel tegin küll uue suurema šablooni mõeldes esimese paari liistule tõmbamise vaevale, kuid panin seekord pikale 2-tunnisele pesule viltima ja tulemus oli veel väiksem toorik. Vat mitte kuidagi ei jagunud enam kanna taha materjali. Saidki juba liistule kannata sussidena. Ei olnud mu hing sellistena nendega rahul, aga kohe ei tahtnud leppida mõttega, et tuleb uusi tegema hakata. Hommikul, kui tütar neid nägi, haaras mu käest ja jalga ning arvas, et just talle parajad ja sellised ilma kannata talle meeldivad. OK . Asi otsusatud. Asusin uusi tegema. Enne lõikasin hoopis pikema ja laiema šablooni. Tütar oma tugeva automehhaaniku käega tegi mõlema paari tallanahkadele augud ka kenasti serva. Kannata sussid tallutasin ära. Pealt kaunistada soovis ta ise. Ju ta üksaasta seda teeb siis ka.

Seekord said vahetaldadeks hoopis ühed fooliumiga sisetallad. Pole olnud juhust sattuda Balti jaama turule, et neid häid vilttaldu saada.

Katse 2011/3 tuli parem välja kui kunagi enne sel aastal.

Algul oli plaan mingi edev kaunistus peale teha, aga ikka päris head ideed ei tulnud ja üksik vildist lõigatud lilleke sai ka armas.



Kaardi ja küünla mõtet haudusin tükk aega ja päris meelepärast tulemust ei saanudki. Ikka polnud justkui päris see....


Tahtsin sussidele ka ise koti õmmelda. Kuna Maali selline kohalik kultuuritegelane, siis oli soov kindlasti triiburiiet kasutada. See tegemine jäi paraku peopäevale ja ega kiirustades üheksa korda mõõtmiseks aega jäänud. Triibukangas oli läbipestud, aga kiivakas ja pärast tasandades tuli kanganappus kätte. Jälle ei leidnud sobivat pitsi. Valge ei sobinud värvilt ja teised olid liiga hõredad. Passisin üht ja teist ja aeg aina läks. Meenus siis ühe voodipesu’projekti’ jaoks soetatud tumepunane broderii. Miskit polnud teha – see osutus sobivaks nii värvilt kui ka servakandiks. Paslik oleks pikkade sangadega kott olnud, aga polnud aega enam mõelda....



Kui lõpuks kingipakkide avamiseks peol läks oli üllatus ikka olemas. Juubilar küsis mitu korda, et sa tegid selle kõik ise ja mulle.
Mul hakkas ikka päris imelik juba kui kõigile teistele näidati susse eraldi. Aga jube hea meel oli ka, üks armas inimene nii siiralt rõõmustab minu tehtu üle.
Jälle sai pikk lugu, aga mis teha – algus oli rohkem kui 30 aastat tagasi ja loodan, et kestab umbes teist samakaua veel.
Lotte vanaema posted @ 00:06 - Link - kommentaarid (21)

26 Veebruar 2011
LIPLAPI KAUGÕPPEKOOL

Liplapi Aia- ja Majapidamiskool töötas Halliste vallas Vana-Kariste lähedal Liplapi talus aastail 1910—1927. See oli esimene niisuguse suunitlusega õppeasutus tervel Tsaari-Venemaal.

Oli kunagi selline kuulus kodumajanduskool, aga moodsal ajal ju käib kõik kaugjuhtimisel. Ning eks meie foorumi meistridki ole üht-teistpidi kuulsusrikastes kodumajanduskoolides käinud esiemade järeltulijad kel hüva nõu jagada.
Avastasin paar päeva tagasi õmblemise-lapitehnika alafoorumis teema ’Õmbleme koos – lapitekk’ Lapivärk on mullegi jupp aega huvi pakkunud. Töövahendidki soetatud ja raamatuid, aga peale hakkamine edasi lükatud määramata tulevikku ’kui rohkem aega on’, sest mitmed asjad segased, loe ja uuri palju tahad tarku raamatuid. Selles teemas leidsin kohe mitmele ajuraginat põhjustanud küsimusele vastuse. Algul otsustasin end järjekordsesse koostegemisse mitte lasta kaasa tõmmata, aga ikka läksin kangaid näppima.... No OK ma niisama proovin projektiväliselt. Hea võimalus kätt harjutada kui kõik puust ja punaselt ära seletatakse.
Esimene üheksa-ruudu plokk pole ju iseenesest üldse keeruline aru saada. Teha ka mitte, aga see kuidas tegemine välja kukub on iseasi. Niipalju tuvastasin, et minu õmblusmasinale sobib ka 0,75 cm õmblusvaru, aga lõpptulemus oli ikka pehmelt öeldes jube. Ruudud kõik suht trapetsid ja ühenduskohad nihkes. Pealegi läks osa mahapressitud õmblusvarusid õmblemise käigus testpidi. Sain aru ka miks - sest masinal on seal kohal paarimillimeetrine aste kus tarvikute kast poolipesa eest ära käib. Hakkad jälgima, et pressitud õmblusvarud krussi ei läheks, siis ei jagu silma enam serva jaoks ja õmblusvarus ongi millimeetrine jonks sees, mis 5cm ruudu juures juba täitsa märgatav. Lisaks kahanes tasandamistega ka plokk kokku. Siin ta õnnetuke on. Oh ja kui tüütu oli 0,5cm täpsusega riba lõigata ja see oli kõigest üks plokk. Imetlus lapitöömeistrite tegemiste suhtes läks aina suuremaks.

Korra juba jõudsin mõelda, et ei hakka rohkem jantima ja edaspidi õmblen ainult suuri selgeid ruute, aga hing ei andnud rahu ja uuesti kangavarude kallale. Siis võtsin juba täitmiseks Pireparmu nõuande mis soovitas:
1. Valige juba praegu teki põhitoon ja sellega sobivaid toone kangast lisaks, siis ei lähe üldpilt liiga kirevaks.

2. Uued kangatükid peske läbi ja just kuuma veega.
Olingi selle üle tükk aega pead murdnud. Mullegi tundus see õigem, liiatigi kui pole plaanis müügiks ega võõrastele kingiks teha midagi.
Peale pesu ja triikimist nägid kangad ikka endiselt head välja.
Täna asusin uuele katsele. Otsustasin kohe ribad natuke laiemad teha, et pärast oleks mida tasandada. Seekord rebisin riiet ja pärast pressisin uuesti vähe lokkiva serva kokku. Tegin ühed ühendusõmblused ära, pressisin õmblusvaru ja kindluse mõttes joonistasin 5cm kohale juti mida mööda õmmelda. No nii ei tehta, aga servaga õmblusvaru ühtlane hoidmises pole ma veel nii kindel. Ühenduskoha kinnitasin nööpnõelaga. Suure lapiga kokkuõmblemisel märkisin mõlemal keskkoha ja sättisin kohakuti. See plokk kukkus jupp maad parem välja.


Arvan, et ikka liitun koostegemisega. Nii kange tahtmine üks tekk ka teha. Ju ongi kaval teha üks prooviplokk ja siis tekiplokk. Tempo ju peaks jõukohane olema. Eks paistab – kas järjel suudan püsida.

Tõin täna ka vanast majast ’pealaost’ oma nööbitagavarad tuppa ja sättisin purkidesse. Vana taara on lausa antiikne – Coca-Cola joogitopsid aastast 1980, kui sellised olid Pirita Regati hotellis olnud CC joogiautomaatides ja mulle mõni aasta hiljem selline väärt kink tehti. Kahtlustan, et 1980 ma poln’d CC-st kuulnudki. Pepsi ja Fanta olid mitte ammu ilmunud alles.

Ilusat pühapäeva!
Lotte vanaema posted @ 23:49 - Link - kommentaarid (9)



161339 visits