Ah, kuidas ootasin, aga see ootamine oli seda väärt. Reedel, kui õhtul Karksi-Nuiast koju jõudsin, leidsin muu posti hulgast pakiteate: minu jõulurõõm oli kenasti 9. detsembril posti pandud ja ootas mind juba 13. detsembrist postkontorist. Mina aga ootasin postitöötajat, kes pakikese toob... ei tulnud selle pealegi, et peaks vahest postkasti ka piilumas käima. Olin nii kurb ja õnnetu, sest ees oli pikk nädalavahetus ja ei teadnud veel ka, kuidas esmaspäeval üldse aega saan, meil side vaid kolm tundi avatud.

Ära tõin. Kuna mul oli teine tund vaba, siis käisin sides ära. Läksin paki järgi mõttega, et on sellise suuruses, et panen teise käekotti, aga võta sa näpust. Pakk oli niiiiiiiiii suur ja peal veel silt, et õrnalt kohelda. Kuna saadetis oli sellises suuruses, siis otsustasin ta koju viia ja siis töö juurde tagasi tormata. Avamise jätin õhtuks. Mmmm..., kes kunagi on midagi oodanud, see teab, kui mõnus on ootusärevus...

Töölt tulles sebisin muid tegemisi, lõpetasin osa armsast tellimustööst ning jätsin oma jõulurõõmu avamise ikka päris õhtu peale. Oi, kas teate, ma arvan, et ma olen saanud kõikse ilusama, armsama, toredama, lahedama ja ma ei tea, mis kõik veel jõulurõõmu. Endiselt hoidsin aga õrnalt, sest pakendil oli nii kirjas. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma sealt midagi nii imeõrna välja võtan, et ei oska jutus kirjeldada...

Suurt pakki avades selgus, et sees on kolm väiksemat. Peaavaja muidugi kõige tähtsam.


Esmalt leidsin armsa kaardikese, millel minu uudishimulik pilk luges Buffini nime. Aitäh, kallis Buffin! See, mille ma kohe teie ees avan, on imearmas... Marta muidugi rõõmustas eriti, sest korraga sai juures olla lausa kolme kingipaki avamisel ja tema arvas, et jõuluvana saatis talle šokolaadi, mida ta rõõmsale meiega jagas.


Selle imearmsa paki sisu hakkab ehtima meie jõulukuuske veel mitmel-mitmel aastal.
Ühest pakikesest tuli välja selline vildist piparkookidega jõulupärg, teisest väike šokolaad, vildist piparkoogikujuline nõelaraamat ja piparkoogimehike le ja kolmandast kuus valget kootud jõulukuulerit ja kuus heegeldatud lumehelbekest.


No on ju kõige-kõige ilusam jõulurõõm!!!


Noh ja selline armas piparkoogihõnguline ja jõulumeelne pakike ajas ju otsekohe piparkookide küpsetamise isu peale. Nii me Martaga siis küpsetama läksimegi. Laupäeva õhtul tegin 4,6 kg tainast, mis tänaseks on läbi: natuke õele, natuke Lindale, natuke täna sponsorluse korras lasteaeda (eks nad homme kõpsetavad), natuke kolleegile ja natuke sai ise ka küpsetatud.
Ega see piparkookide tegu pole miskitsorti naljategu.


Aga ega ta siis nii tõsine tegu ka ei ole.


Nüüd lähen aga oma jõulurõõmsate mõtetega voodisse padjaga nõu pidama ja Buffinile mõtlema! Aitäh sulle, kullake, veelkord!!!