Eile sai valmis ka konkursi köites kokku kolmas töö, mis oli fantaasiavoor.
esimene töö- külalisteraamat
teine töö- fotoalbum

Siinkohal võiks omamoodi refereerida kirjandusklassikuid, et kui teised oma töid juba esitlema hakkasid, oli minu töö alles väga alguses..., kuid vaatamata emotsiooniderohkele nädalale, sain töö siiski valmis ja viimastel minutitel ka saadetud. Siinkohal muidugi moraal ka: kõik, mida olen plaaninud teha kiiremini, võtab tegelikkuses oluliselt rohkem aega.











„Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled,
mul on valmis juba pliiatsid ja suled...“

Konkursi väljakuulutamise hetkel tekkisid mul kõigi kolme töö ideed nagu iseenesest. Selle kolmandaga olen aga kõige rohkem vaeva näinud ja kõige rohkem aega kulutanud nii kavandamise kui ka teostusega, aga tulemus on seda väärt, et võin rahul olla. Paralleelselt esimeste tööde teostamisega, oli mul koguaeg kolmanda töö kavand oma peas ja paberil kaasas ning täienes pidevalt.

Fantaasiatöö pani mõtte liikuma, et ma ei taha kasutada paberit. Mis on see materjal, mis on köitmisel ebatraditsiooniline? Võtsin nõuks proovida kätt kanga köitmisel, kuid tahtsin, et tööl oleks ka mingi eesmärk. Siis tuli mu tirtsuke, kes on just tähtede ja sõnade maailma avastamisega ametis, klapid peas ning Entel – tenteli plaat mängimas selle vahva lauluga, mis on minu kolmanda töö motoks. Sealt hakkas idee arenema ja otsustasin talle teha täheraamatu- Marta täheraamatu.

Materjal: linase ja puuvillase kanga segu, õmblusjäägid, värvilised niidid, 0,8mm atlaspael.
Suurus: 20x20cm, raamatul on 9 lehte.
Teostamise tehnika: aplikatsioon. Palju aplikatsiooni ning coptic binding, mida tegin natuke omamoodi. Õpetuse videod leidsin youtubest. Naljaks oli see, et neid videosid vaatasin viimastena just keele pärast.
1. video
2. video
3. video

Ajakulu: arvan, et tublisti üle 100 tunni.






















Pikk paus, aga tegutsenud olen koguaeg. Enamalt jaolt küll muusika ja õpingutega, aga ega käsitöö ka tegemata pole jäänud. 9. aprill oli Otepääl Valgamaa Laululaps 2011, kus minu Marta astus teisena lavale. Oma "Hiiretipsuga" sai vahvalt hakkama- esimene salm oli nii nagu vaja, aga teise salmiga tegi improvisatsiooni kahest salmist kokku ning mina püüdsin aimata, mis ta edasi teeb ja saime kenasti hakkama. Ise ta ei pilgutanud silmagi, et oleks midagi olnud sellist, mida ei pidanuks olema. Sellises vanuses lapsed on aga laval eriti armsad.



Nädal on olnud tõsiselt emotsiooniderohke: nädala alguses sain sõbrannalt titeuudiseid, siis laupäeval juubelilkäik ja pulmakutse ning pühapäeval olid mehe onu matused. Eile oligi selle kõigega nii palju mõtteid ja seoseid, et ühelt poolt elu algab ja teiselt poolt lõpeb... kõike jagub ning see paneb mõtlema, et minu ümber on inimesed ja hetked, keda/mida tahan hoida ja meenutada ning on neid, kellele tahan midagi ilusat öelda, et ühel päeval ei oleks tunnet, et olen hiljaks jäänud. Hoidke ja armastage oma lähedasi ja rääkige nendega!