Rootsist tagasi. Võtsin hullu peaga 26.- 28. detsember ette väikese kruiisireisi Stockholmi. Sõbranna Karin kutsus, et tal töökaaslase tuttavad organiseerivad ja üks koht jäi vabaks, kas tahad tulla. Võtsin kaks tundi mõtlemise aega ja enne, kui olin kõne lõpetanud, olin peaaegu kindel, et ma sõidan. Teatasingi veidi aja pärast oma otsusest, maksin pileti ja kõik oligi tehtud... ja siis kaks päeva hiljem teatab Karin, et ta ei saa tulla, sest tema paariline, kes oli alguses lubanud tööl päeva vahetada, hüppas alt ära. Mul ei olnud enam mingit isu minna. Siis aga lasin oma kaasal töölt küsida, kas ta saaks kaks vaba päeva, et koos oleks tore reisida. Saimegi Karini pileti ümber broneerida ning sättisime minekule. Veidi omal käel vanalinnas käimist ja oligi aeg Victoria pardale tagasi minna.

Väike fotoreportaaž.
Meie reis sai tegelikult alguse 25. detsembril, kui läksime Pärnumaale vanemate juurde. Tore on, kui kogu pere on koos: isa-ema, viis õde-venda oma kaasadega, 13 lapselast neist üks koos noorikuga ning kasulaps- 27 hinge. Hommikul aga oli öine lumetuisk jätnud köögi ja toa akendele mõnusad eesriided.



Ees "paistavad" aiapostid ja tagapool kaevukaas.


Elupuuhekil oli ka kena paks lumetekk peal.


Suur osa teest Pärnumaale nägi välja selline...


... ja kui mõni hull arvas, et on õige koht lumerajarallit korraldada, siis ka selline...


Helenil oli aidaräästas selline vahva lumetuisu riputis.


Räägime masust ka. Meie jõulupuu all olevat kingituste hulka vaadates seda küll öelda ei saa. Kuna meie hulgas on mitmeid ise tegijaid, siis olid ka paljud jõulukingid ise valmistatud ja seega praktilised: kindad-sokid-sallid, telgedel kootud saunalinad, vaibad, küünlad, omavalmistatud kingikotid, kalendrid, lotopiletid ja lastele magusat.


Kõige agaramad salmide lugejad olid muidugi kõige väiksemad- nemad olid nõus salme lugema ka suuremate eest, aga suured, nemad muudkui otsisid võimalusi, et salmi lugemisest millegagi välja vingerdada-vangerdada.



Riikka demonstreerib siin oma uhket salli, mille kasuvanaema, minu ema, kudus.


26.detsembril viis Helen oma kaasaga meid Viljandisse rongile ja meie reis võis alata. Oi, kui ammu me ei olnud rongiga sõitnud. Täielik nostalgia.
Hommik Rootsi rannikul, kus purunenud jää pakkus nauditava vaatepildi.




Hommikul peale üheksat tuleb Rootsi poolt kaks uhket kruiisilaeva. Päris vahva oli neid vaadata, sest nad sõitsid üpris lähedalt mööda, tuledes ja puha.


Hetkeks paistis kajutiaknast punakat valgust. See oli puude vahel ja tundus nagu olnuks punased laternad. Haarasin fotoka ja jooksin tekile. Kaks minutit päikest ja kadunud ta taas hommikupilvedesse oligi.





Kuna liikusime Stochkolmis jala ja aeg üsna piiratud, siis käsitööinimene leiab ka sellise väikesa ajaga midagi käsitööga seonduvat. Minu fotosilma ette jäid mõned vaateaknad.











Vanalinna poole teel.





Teel Stockholmi sadamasse.





Lund aga oli meil rohkem. Kui vanematekodu teeotsast sisse tahtsime keerata, siis tuli enne lumelabidas soojaks ajada.