See imeline päev ongi käes! Selle lause palusin siia kirjutada oma suurel tütrel, kui õige hetk saabub, sest ise olin ma juba selleks ajaks mõneks päevaks internetiühendusest eemal.

Siin ma veel ootan.



Fotograafiks oli Linda ja pilt on tehtud 10. juunil. Ootus oli juba selles staadiumis, et veel veidi... ja veel veidi... ja nii iga päev. Minu jaanipäevabeebist sai aga juulikuu beebi. Vot nii kaua lasi oodata... ja hea, et ootas...

Vaatamata arstide kolmepäevasele meelitamisele võeti 4. juuli hommikul 8.15 käiku plaan B ja sünnitegevust hakati tilgutiga stimuleerima sest selleks ajaks oli pisike oma mõnusat olemist nautinud 42+3. Ja mis te arvate, mida teeb isetegija ajal, mil sünnitaja ühendatakse vooluvõrku (st, et tilguti on elektroonikaga ja kuna olin kõige kaugemas palatis, toodi mind kohe sünnitustuppa) tilk muudkui tilgub ja ämmaemand ütles, et võin vajalikud asjad kaasa võtta, näiteks telefoni. Küsimus: mille võtab isetegija kaasa teise asjana. No kuna eelmine kord läks palju pikemalt, mõtlesin ma, et ei saa ju ometi aega raisata ja hommikumantli teise taskus oli heegeldustöö, selline pisike. Siin on naerukoht: sünnitaja istub sünnituslaual, tilguti küljes ja heegeldab. Ootab. Aega on nüüd ju tema arvates küll, aga ... 8.30 toimus oli esimene selline tunne, et nüüd panen heegelduse ära...

12.12 olin koos Jaani, arsti, ämmaemanda, kahe õe ning sanitari tublide õpetussõnade, toe ja abiga omadega ühelpool ning õnnelik beebipoisi emme.

Saage tuttavaks: Joosep, 3545g, 49cm.



Juba ühepäevane.




Väga hea emotsiooni kogu selle ootamise juures annab veel ka Valga haigla personal: nii palju sõbralikkust, hoolivust, tähelepanu, heatahtlikkust ka kõige pisema tegevuse juures. Aitäh kõigile, kes aitasid minuga koos seda ilmakodanikku oodata.