Ilusat vabariigi 93. sünnipäeva!

Tänane rahvuslik postitus on igati sünnipäevaks sobilik.



Soetasin emaga kahepeale raamatu "Meite Muhu mustrid". Jõulust saati oli raamat ema juures vaatamiseks, nüüd juba paar nädalat minu töölaual. Ema ütles raamatut sirvides, et ta tahaks ühe muhu mütsi kududa. Ma otustasin teda ennetada ja ostsin lõnga ning hakkasin esmaspäeva õhtul kuduma. Kudumist jätkus kolmeks õhtuks, täna lõpetasin ja viimistlesin. Mul oli koguaeg see mõte, et koon ühe rahvusliku mütsi, kellele, seda veel ei teadnud. Täna hommikul tekkis aga mõte, et mul kaasal homme sünnipäev, paras see talle teha. Talle see mõte meeldis, kuigi ta seda veel ei tea, et see on osa kingitusest.

Lõngad: oranž Titan Wool, must Helen ja lumivalge Jil; vardad nr 2 ning silmuste arv 156. Tööjuhend on raamatust "Meite Muhu mustrid"



Eile oli selline ilus päikeseloojang uhke päikesesambaga. Kui väljas on miinuskraadid, taevas veidi pilvine ning meil sadas ka lumekübemeid, siis tekib vahel selline peegeldus ja vaatepilt oli kaunis.

Täna ehin oma blogi junsu käsitööga. Ma sain nii armsa paki! Juba lõuna ajal sain teada, et mulle on pakk tulnud, aga ma ei teadnud veel, kas SEE pakk. No muidugi oli SEE.

Paki avamisel oli mul koguaeg neli kätepaari "abiks" ja mul ei jäänud muud üle, kui korrata: "Ära kisu! See on minu!" Ja mis te avate, et see kedagi eemale ajas või? Linda oli vaid pildistamise hetkel eemal.



Hoolega kinnitatud teipimise avasin terariistadega.



Midagi juba paistab... ja peale minu tegutses 20 sõrme kohe usinasti.



Selline oli minu pakk: heegeldatud krae ja kätised, imearmas 3D kaart, roosa lõng, roosidega salvrätid, mis olid kinnitatud heegeldatud hoidjaga, paeltikandiga kaunistatud nõelapadi, riputatav küünlaalus koos väikese küünlaga ning kolme sorti valget pitsi. Oi, ma armastan pitsi! Aitäh Sulle, junsu, selle armsa ja südamesoojusega tehtud paki eest.

Mina ledsin sellise toreda konkursi nimega Köites kokku. See, kuidas ma selle konkursi leidsin, oli omaette tore lugu. Oli jaanuari keskpaik ning imetlesin järjekordseid õmbluseta köitmise töid. Mees tuli vaatas ka neid ja ütles, et ilma õmbluseta ei ole võimalik köita. Mina seepeale vastu, et no kuidas ei ole, kui siin on tööd ja on kirjas, et ilma õmbluseta köide. Näitasin veel Vikikese pesa ka ja tema ajab aga oma joru, et ei ole võimalik. Ma sain juba tigedaks, et no on ikka küll, kui siin on tööd tehtud ja samas uurisin valminud albumeid ja ei saanud veel aru, kuidas need ilma õmbluseta tehtud on. Siis käis korra ahha-effekt ja sain asjale pihta. Mehel käis ka oma ahhaa ja tõi mulle näitamiseks vana fotoalbumi. Mul oli hea meel, et olin oma peaga enne asja ära jaganud. Siis leidsingi konkursi, vaatasin, et aega on piisavalt, et töö teha ja otsustasin, et osalen. Samal õhtul alustasin kavandamist (mõttes said paika ka teise ja kolmanda töö kavandid) ja tikkimist- neli pikka õhtut, mis venisid ka öödesse ning oligi tikand valmis. Sellest, kuidas minu õmbluseta albumiköide valmib, kirjutan järgmise töö juures.

Selle konkursi jaoks köitsin külalisteraamatu, mis läheb minu valmivasse käsitöötuppa. Külalisteraamatu mõõdud on 24 x 21, 5 cm, sees on 80 valget printeri paberi lehte, millest tiitelleht ja 9 vahelehte on kaunistatud mulgi mustritega, joonistamisel kasutasin kuldset tindipliiatsit.



Sise- ja tagakaane katteks on valge akvarellipaber. Köiteks on kasutatud taaskasutuslikku materjali. Ostsin teise ringi poest kreemika beeži ja roosa varjundiga kleidi. Kuna kangas oli sobilik pilutamiseks, siis algne eesmärk oli kleit kasutada kooliõpilastele pilutamise tööproovideks. Taaskasutusena on ka kõitmisel kasutatud kaanepapp, mis on neljakordse kihina kokku liimitud Moment SuperFixiga. See liim meeldib mulle selle poolest, et ta ei lõhna ja liimib kiiresti. Külalisteraamat on kaunistatud mulgi puusapõlle stiliseeritud motiividega, tikand on tehtud peenvillaste lõngadega, köide on õmmeldud pruunikas-kuldse 0,8cm laiuse atlaspaelaga. Töö valmimise orienteeruv ajakulu oli ca 25 tundi.

Minu

loosi tahtel läks kellyysele. Natuke uurimist, esialgsed plaanid, nandega on nagu alati- plaanin üht, aga tegemiseks läheb teine. Pool mõtetest sain teostada nii nagu plaanisin, teine pool selgus siis, kui oli teada, kellele paki teen. Mõned lisandid tulid spontaanselt tegemise käigus.

Arva ära, mis siin on! Panin kingituse kahe punasest riidest õmmeldud ja pitsiga kaunistatud kotti. Öko.



Selline sai paki sisu: roosa paeltikandiga kaunistatud rätik; punase sitsiriidega (sama, millest pakkekotidki) kaetud karp, mis sai kaunistuseks rätikuga sarnase paeltikandi, pitsi ja roosa atlaspaela; kaks käsitööseepi- üks mee-šokolaadi-kitsepiima ning teine tsitruse-jogurti seep; heegelniit; ja omavalmistatud kolme erinevat sorti trühvlid: kreemjad šokolaaditrühvlid, marmelaadi-martsipani täidisega ning martsipani ja röstitud india pähkli täidisega. Ja orhideeõis. See plaan tekkis mul kohe, kuigi algul plaanisin küll roosiõie panna, aga kuna mu orhidee lõi nagu tellitult oma õied lahti, siis tegin talle märja teipimise ja hoidsin hinge kinni, et ta selle -30 kraadise pakasega ikka värskena kohale jõuaks. Õnneks oli pakk käes vähem kui 24 tunniga. Siinkohal au ja kiitus Eesti Postile. Lisaks veel ka südametega kaart. Tellisin vahvaid auguraudu, nende seas üks ka südametega.











Suure saladuskatte all panen siia ka oma kreemja trühvlikommi retsepri.

100 g Bitteri šokolaadi
100 g Annekese šokolaadi
50 g taluvõid
50 g piima

Sulata šokolaad vesivannil, tõsta pliidilt ja lisa või. Kui või on sulanud, lisa piim ja sega ühtlaseks. Jahuta. Kui segu on tahenenud, võta lusikaga sobiv suurus, veereta kakaopulbris (mina kasutan Oboy`d) ja vormi kätega. Need on tõeliselt suus sulavad...mmmmmm

Minu

Jõuluvaheajal sai käidud ema juures ja ega seal ei saa tervet kaunist talvepäeva niisama jorutada (loe: ema ei lase niisama jorutada) ja kolksutasin hoolega kangaspuid. Kuna meil ema juures mitmes toas teljed, siis oli korraga mitu erinevat kangast käimas. Muidugi ei saanud ma oma toredat tegu kaasa võtta, sest ega minu lina pärast hakata ju kohe kangast lahti lõikama. Eelmisel nädalavahetusel käisime ema-isa juures ja sain oma imeteo kätte, et sabad ära sõlmida.

Linast materjali olen ma kaua armastanud. Ma isegi ei tea enam kui kaua, aga ikka väga kaua. Omal ajal sai ema, ma ei tea kuskohast, mitmes jämeduses linast lõnga ja sellest sai palju linikuid kootud ning heegeldatud, hiljem sai rahvariidevööle lõimeks pandud ja mõned kotid ka heegeldatud. Linase lõnga saunalinade jaoks muretses ema aastate eest Pärnus tegutsenud linakombinaadi poest, kus müüdi kilohinnaga poolipõhju. Oi, kui tüütu oli see kerimine. Veelgi tüütum oli kerida selliseid linaseid põhju, mis olid pooli pealt maha jooksnud, aga värvilt väga ilusad. Nii meie talveõhtud möödusid, et ema harutas lõnga ja meid rakendati kerima. See kerimine oli aga omaette tegu, sest katsu sa telekast tuleva tolleaegse mitte midagi ütleva saate kõrvalt kerida lõnga nii, et lõnga ei sikutaks ja lotendama ei jätaks. Nii mõnigi kord sai ema pahaseks, et me ei jälginud lõnga, aga rohkem oli neid kordi, kus sai südameasju ära rääkida, sest lõngakera otsast pääsu ei olnud ning varem või hiljem me hakkasime rääkima. Tegelikult olid need väga toredad ajad, mil sai emaga lihtsalt rääkida.

Viimased varud said mõned aastad tagasi soetatud Kilingi-Nõmme linavabriku laost. Linavabrik ise on tegevuse juba ammu lõpetanud, aga linase-kraami telgedel kudumiseks on seal arvatavasti veel praegugi.

Mäletan ka seda, et olin algklassides, oli samuti talvine aeg, kui ema pani üles esimesed teljed ja tema ema, meie vanaema, tuli meie emale kanga niide panekut ja siduse tegemist õpetama. Sellest ajast oleme me kõik, kes rohkem, kes vähem ninapidi telgede all ja taga olnud.

Paistab, et see imeline suhe kangastelgedega on ka minu lastel juba veres: Linda ei olnud veel aastanegi, kui ukerdas telgede all ja mängis kaltsukeradega. Nüüd juba koob ka ise vaipa ja julgeb katsetada muidki materjale. Ja ega Martagi saa õest alla jääda- värvilisi lõngapalle on temagi juba omajagu lahti harutanud ning esimesed katsetused suure õe abiga temalgi tehtud.







Midagi hingele ka. See imeilus, talveunest uimane tegelane jäi eile minu fotosilma ette, kui ämmake tõi väliskoridorist, kus on külma sama palju kui õues, tuppa oma talvekasuka. Pööras rõivatüki pahupidi, et see kiiremini soojenema hakkaks ning käisest ilmus välja selline õrn olevus. Peale jäädvustamist peitsin ta järgmise mantli käisesse, aga tahtsin ka teiega seda hetke jagada. Minul tuleb kirju suvi, kui seda liblikate nägemise järgi ennustada- jagan seda kirjut suve teiega. Kuigi väljas on praegu -23 ja tõotab tulla külm öö, annab selle kirjutiivalise nägemine teada, et varsti, õige varsti tuleb kevad, ta on juba kusagil olemas...

Ilusat sõbrapäeva!

Minu sõbrapäevapostitus on südameterohke. Ühel õhtul läksid Linda ja Marta ühe südamekujulise padja pärast, mis Lindale kingiti paar aastat tagasi, vaidlema, kumma oma see on. Suuremal oli õigus, aga väike ajas omajagu kangust taga. Pidasin peenikest naeru, et kui lähen Tartusse, siis ostan sealt kangast ja teen mõlemale sõbrapäevaks padja. Eelmisel kolmapäeval hakkas sess ja külastasin loomulikult ka Abakhani (nii palju jääb loengute vahelt ikka aega ) ja leidsin sealt sobiva kanga. Täna lõin söögi tegemise vahelt käärid kangasse, veidi vuristamist ja jõudsingi valmis tiba enne, kui Linda muusikakoolist koju jõudis. Muidu oli tore ja rõõmu laialt, aga siis arvas Linda, et emme, meil tuleb nüüd ju kolme padja pärast võidelda.

Ühtlasi läheb see padjategu minu
projekti veebruaritööks.


Teemakohased kaardid ka. Ostsin endale sellised vahva mustriga augurauad.





Mõned ideed nokkisin siit lehelt.







Laupäeval käisime ema ja õemehe sünnipäevadel ka. Tegin söögid kaasa, et sünnipäevalastel sebimist vähem oleks. Seekord olime öö õe pere juures ja sidusime mõnusa olemise käsitööga. Võtsin kaasa oma tagasihoidliku auguraudade varu ning kaartide paberite kaunistamine läks lahti. Meie sünnipäevalauda saad piiluda Tulihobu blogist.

Täna tegime ringilastega sõbrapäevakaarte. Sel korral püüdsin näidata võimalikult lihtsate vahenditega, vähese materjalikuluga ja diagonaalis liikumisega kaarti. Paraku tunni ettevalmistamine võtab kordi rohkem aega, kui tunni läbiviimine. Eile valmistasin ette papist südamete šabloonid ning tegin auguraudadega südamekujukesi.

Minu näidiskaart.



Laste tööd. Esimene kaart minu õpetuse järgi, järgmised valmisid juba laste loomingust lähtuvalt.



Väike grupipilt ka- leia pildilt 10 õpilast.
PS! Kui keegi pildil olijate lähedastest leiab, et ei soovi oma lapse pilti näha minu blogis, andku privas teada. Lapsed, kes on pildil, olid foto avaldamisega nõus.

Olen nüüdseks enam-vähem paika pannud oma stipendiumi, mille jaanuari esimesel päeval sain. Mõtlesin, et lisaks muule, kulutan natuke ka käsitöö jaoks ja tellisen endale mõned toredad augurauad. Sõbrapäevale mõeldes said mõned otse loomulikult valitud südamekujulised. Kaart, mis valmis, sai puna-valge-südamlik.



Sel ajal, kui mina mässasin südametega, käis teises toanurgas vilgas liblikajaht. Martale ostsin Rimist sellised vahvad värvilised paberid, kus oli sees kaheksa erinevat värvi lehte, mis on kleebitavad. Tema hakkas hoolega liblikaid vormima. Suur õde tuli ka appi.



Marta esimene kaart- tema augustas liblikaid, mina aitasin paberil tagumise osa eemaldada ja tema kleepis liblikad paika.


Vahel võib ka nii juhtuda, et liblikad muutuvad vallatuks. Palun liblika-asjatundjate abi liigi määramisel.


Midagi on valmis ja rõõm sellest on suur.




Siin on Marta kätetöö. Mina ei ole oma sõrmi siia juurde pannud rohkem, kui eemaldasin liblikatelt tagumist paberit. Muu on kõik tema nägemus ja paigutus.


Osa oma stipist kulutasin ka oma ja õdede lastele: käisime laupäeval Tartus bowlingus ja pärast Püssirohu keldris söömas. Seal oli Martaga vahva lugu. Loen tirtsule igal õhtul ning raamatule lisaks jutustan alati ka "Punamütsikese" ning "Kolm karu". Tema tahtis pannkooke ja seal oli kirjas, et need on Punamütsikese pannkoogid. Selle peale teatas Marta, et tema tahab hundi liha ka.

Leidsin päikesekiire blogist vahva kingipaki roseti tegemise õpetuse. Kuna oli käepärast kingituse pakkimise paela, siis proovisin kohe tegemise ära ka.

Vajaminevad vahendid: pael või paber (sobib ka korduvkasutuslik materjal, kataloogid), klambrilööja, käärid, joonlaud, pliiats, soovi korral ka liim.