Sõbranna Karin palus, et ma teeksin tema töökaaslasale ühiselt ostetud pleedi peale midagi, et kingitus oleks saajale armas ja isiklik. Pleed ostetud Maximast.
Kinkijate soov oli, et peale saaks sünnipäevalapse nimi, tehnika vaba. Kasutasin heledat linasesegust riiet ning aplikatsiooni, mida ilmestasin paeltikandi roosidega. Paras väljakutse oli, sest nagu ikka, ei osanud ma öelda "ei" ja töö teostamiseks muude tegemiste kõrvalt oli vaid kaks õhtut. Arvasin, et paar tundi ja asi valmis, aga kulus tegelikult kuus tundi. Ise olin tulemusega rahul ning kinkijad ja kingisaaja samuti.

Jah-sõna ütlesin telefonitsi nii, et ma ei olnud materjali enne näinud. Üks pool oli pleedil sile, teine mõnusalt karvane.

Palju õnne kõikidele isetegijatele- mina liitusin isetegijatega täpselt kaks aastat tagasi! Selleks puhuks võiks ennast ju veidi premeerida.
Minu ühistellimuse pärlipakk, mille Minni ja Derx usinasti olid kokku komplekteerinud. Suured tänud teile mõlemale!!!Tegelikult tellisin mina ainult traadi, ülejäänu sai Lindaks valida- ja oh seda õnne, summa oli ette antud ning sai ise oma äranägemise järgi pärlipoes toimetada. Tema on tubli nädala jagu nendest ka meisterdanud ning osad asjad müüs laupäeval Paunvere laadal juba mahagi.

Tallinnast Isetegijate 5. sünnipäevapeolt rõõmsalt tagasi.
Päev oli tore ja enda jaoks on vaja rahulikult veelkord üle mõelda. Aitäh kõigile, kes korraldamisega seotud olid!
Minu sõidueelne päev hakkas nii, et ega ma veel päris kindel ei olnu, kuidas kohale jõuan, sest meie armas Fordike otsustas selleks ajaks töölepingu ühepoolselt lõpetada. Õepoeg Mairo lubas oma auto ning nii me siis laupäeva hommikul teele läksimegi. Viljandist võtsime Sunray ka peale, Võhmakülas poetasime minu põnnikese õe juurde hoiule ja siis võisime juba naljatleda: "Tallinn, me tuleme!"

Isetegijate nobedate näppude vahelt valminud tööde väljanäituse pisike osa.


Isetegijate sünnipäevatort, mis nägi super-ilus välja ja pakkus uudistamist tükiks ajaks.


Isetegijate Suure lapitekikonkursi tööd: II koht Sunray, I koht Lukumetuku ja klaveri peal minu Jalutuskäik vikerkaarel.


Sunray poseerib oma kauni teki taustal.


Sibulaplix meisterdas Pisihaldja juhendamisel ja teiste lustakate kommentaaride saatel jänest. Tabatud hetk: jänes saab silmad.


Käimas on oksjon.


Mina toetasin oksjonit 10 õnnitluskaardiga, mille omanikuks sai Kristab. Nädal enne käis meie koolis üks kontoritarvete firma müümas paberieid, laste mänguasju, liime, kääre ja muud sellist. Kuna juhendan lastele meisterdamisringi, siis sain seal päris hoolega tuhlata ja loomulikult ei jätnud ma koduseid varusid täiendamata. seal oli väga lahedate tekstuuridega pabereid, mida ma ei olnud enne üldse näinudki. Soetasin endale ka kaks liblikakujulist augurauda, ühe tootjaks Mapet ja teisel Wedo.


Minu kaardid.




















Linda on mul aastaid tegelenud UNICEFi kaartide müümisega ja seal ton järgi jäänud läbipaistvad pakendid, mida sain veidi pabernööriga täiendades kenasti pakendina ära kasutada.


Susa ei varjanud rõõmupisaraid, kui Kikukas talle Aasta Isetegija auhinna andis. Lahe, et on selliseid inimesi, kes on võtnud südameasjaks seda foorumit vedada. Teine Aasta Isetegija oli Sokike.




Meid tuli tervitama ka ajakirja Käsitöö toimetaja Siire Vanaselja.


Ühispilt Isetegijate sõbralikust perest.


Tagasitee kulges Sunrayga muljetades. Viljandist Riidajasse saatis aga meid terve tee selline tore vikerkaar, ilma et me ise oleks ainsatki vihmapiiska saanud.

Minu kott iseendale. Muidu teen ikka teistele, nüüd ka midagi päris isiklikku.

Tegin väikese seebiteo- seekord mahe õliseep šokolaadiga. Retsept on pärit raamatust "Lihtne seebitegu", mille autor on Helen Idarand.



Oo, ja täna alustasin koolis ka meisterdamisringiga. Ma ei ole nii väikestega töötanudki, enamus on esimese-teise klassi juntsud: vahvad, vahetud, täis ootusärevust ja tegutsejad. Esimese tööna tegime komnurkseid kingikarpe.

Minu näidiskarbid said sellised. Suur roosa liblikatega karp läks kohe vanema õe Krista sünnipäevakingi pakkimisel kasutusse.


Siin on karpide voltimine ja kaunistamine täies hoos.


Mõned valmistööd- egas oma töö küljest ei saa näppe kaugemale lubada.


Krista sünipäevakaart sai selline.

'

JESS!!! On 1. septembri hommik, kell on neli ja väljas, mulle tundub, hakkab valgeks minema. See JESS ei ole seal postituse alguses mitte tarkusepäeva hommiku pärast.

Oi, kas teate, armsad käsitöösõbrad, kui väga ma olen täna kibelenud seda postitust tegema. Ega ma sõnadest suurt kaugemale saagi, aga tahan jagada seda hetkeemotsiooni- olen enda jaoks hakkama saanud millegi väga suurega, mida ma veel kahjuks näidata ei saa, kuigi väga tahan. Iga pisimgi detail on hingega tehtud. Tõsiselt. Mul on praegu vist sama tunne kui lapsel, kes on just saanud uue mänguasja või kalamehel, kes on püüdnud oma elu esimese tõeliselt suure kala...
Ühel päeval saan ma selle töö siia üles riputada...

Ilusat tarkusepäeva kõigile, kes on kunagi kooliga seotud olnud või kes saadavad oma lapsi täna esimest või juba mitmendat korda kooli. Minu õel Tiiul (siin Tulihobu) läheb noorim laps kooli: head kooliteed, Rasmus. Minul läheb vanem tütar Linda (siin Lindaks) üheksandasse klassi. Ja mul on nii selgelt meeles, kui üheksa aastat tagasi läksime hommikul kooli poole, mu armas pisike blond piiga, valge pluus, helesinine liblikatega kleidike seljas, astrid käes ja öösel olime tulnud Tallinnast minu sõprade Heldi ja Martini pulmast. Oi, kuidas aeg lendab...