Minu projektitöö, millega alustasin augustis, aga nagu mõni tegemine ikka, jäi seisma. Valmis oli projekti raames juba ammu, ühel näituselgi ära käinud, aga pildi lisamisega tuli vahepeal paus. Hea, et on peres nooremaid, kes tegemata asju meelde tuletavad: nii tuli minu Lindaks, et kas sul see projektitöö on üles pandud? No kus ta siis oli? Aga nüüd õnnelikult oloema. Kasutasin valgeid vikerläikega seemnehelmeid, mida kulus terve pakk (ca 40 grammi); pärlite sees on valged plastikpärlid, tamiil; 18 pärlikapslit. Kokku valmis 27 erineva suurusega pärlimummu.

Aeg läheb... Kuigi vahel on raske, tuleb minna edasi. Ei ole kuidagi sellist minekut kui varem ja mõtted rändavad omasoodu... ja nii mõnigi kaob minu töödesse.

Eile tuli armas titesõnum- üks minu õpilane sai emaks. Kui mina oma praegusele töökohale läksin, siis oli tema kaheksandik ja nüüd... Hästi vahva oli see klass, minu tolleaegsed lemmikud! Palju õnne teile Katrin ja Tanel pisikese Rebekka-Helene sünni puhul. Hoidke ja armastage oma pisipiigat. .

Väljas on nii ilus, lumine, rahulik- ehtne pühadeaja algus. Olen mõnda aega nokitsenud ühe töö kallal, mis võtab suurema osa ajast, aga korraliku isetegijana on koguaeg käsil ka mitu väiksemat tegemist, mõned kindapaarid, mõned kaardid, mõned küünlad.

Oma suure tegemise üht fragmenti jõululina projektist on esimesel advendil päris paslik näidata.

Head isadepäeva!

Meie isadepäevahommik algas kell kümme isade-laste matkaga. Kasvatajad oli organiseerinud vahva väikese hommikuse jalutuskäigu, kus isad said oma pisemate ja suurematega koos olla ning emad (abikasvataja, tema vanem tütar ja mina) küpsetasid sel ajal pirukaid, mis pärast ühiselt ära söödi. Lapsed olid koos kasvatajatega issidele viltinud kirjud villapallid, millest olid võtmehoidjad valmistatud.

Meie põnn oli 80% oma rännakust nautinud issi kukil , aga sellele vaatamata rääkis vapralt, kuidas tema issiga matkamas käis. Arvan, et oluline ei olegi see, kuidas teekond läbiti, vaid see, et sai issiga koos oldud.

Küünlatuli. Vahel rõõmustav, vahel lohutav, vahel rõõmu pakkuv, vahel meenutav... Lähedaste olemasolu on nii iseenesest mõistetav, aga kuidas tulla toime siis, kui neid enam ei ole... Kolm aastat tagasi kirjutasin oma lõputöö surma ja leina teemal, et mõista leinavat inimest ning aidata lähedasetel kaotusega toime tulla. Siis ma ei mõelnud, et tegelikult kirjutan selle ju ka endale. Paljud mõtted sain seda tööd kirjutades juba toona enda jaoks selgemaks mõeldud. Paljudest tunnetest aitas selle töö kirjutamine mul aru saada, paljude mõtetega toime tulla..., aga eile mõistsin, et ma olen ka haavatav ja vajan lohutust ja ei ole üldsegi nii tugev kui arvasin olevat...

Miks sellised mõtted? See on elu... See on surm... Kord kaugel, kord lähedal... Miks kirjutan? Pean selle endast välja saama. Kurb on olla, kui tean, et on keegi, kellega olen harjunud, enam ei ole siin, mis siis, et ta ei ole mulle veresugulane..., aga ta on oluline. Ta oli mulle oluline. Töökuse ja vasutpidavuse sümbol. Ehtne eesti tõug- Siberist tagasi tulnud, vankumatu, vahel käreda ütlemisega, loomult tugev... Usun, et sul on vikerkaaremaal tore, tädi Virve...

Täna täitus meie käsitööringil 15. sünnipäev. Inimese eluringi arvestades on see põhikooli lõpetamise aeg- meil aga ei ole mitte plaaniski lõpetama hakata. 15 aastat koos käimist on päris kena tulemus. Alguse sai see nii, et raamatukogu juhataja Evi hakkas oma ruumidesse kokku koondama inimesi, kes oleksid huvitatud ise millegi loomisest. Esimesed õpetajad leiti oma tegijate hulgast ning nii see algaski. Tehti vitspunutisi, kangakudumist, lilleseadet, lapitööd, tikkimist, silmuskudumist- igaüks leidis oma. Mina liitusin 3. hooajal ja just-just 1998ndal kodumajanduskooli lõpetanuna tulin uute ideede ja värskete mõtetega. Märkamatult läks aeg nii, et üha enam langes minule juhendaja roll ja ma teen seda hea meelega. Üks hooaeg jäi vahepeal vahele, kui ma olin titaga kodus, aga jõulude eel oleme ikka näituse üles pannud ja ma olen rõõmus, et naised tahavad reedeti õhtul kodust välja tulla, et näidata, mis on nädala jooksul tehtud, mis kellegi mõttes ja leiame koos uusi tehnikaid, mida proovida.

Praegu on aktiivseid liikmeid seitse. Aitäh teile Asti, Tiiu, Tiiu, Leelo, Aita, Sirje! Ja mina ka. Sirje tegi täna meile fantastiliselt ilusa ja ülimaitsva sünnipäevatordi. Vald on meie väikese ringi tööd ka toetanud ning tänagi ütles vallavanem Aivar, et tema nägemus on, et oleks rohkem käsitööhuvilisi ning vallapoolsele abile ja toele võime alati loota. See annab hea tunde, et meiega arvestatakse ja me oleme vajalikud. Volikogu esimees Rene tegi meie käsitööringiliikmed eriti rõõmsaks mõna aega tagasi, sest tema kirjutatud projekt sai rahastuse ning eelmisel esmaspäeval tuli meile ka uhke keraamikaahi, mida saavad kasutada kõik, kel on tahtmist oma töid ahjukuumuses viimistleda. See on ju ka omamoodi sünnipäevakink. Aitäh selle jaoks kulutatud vaeva eest.

15. sünnipäeva peame väikese näitusmüügiga, kuhu saavad oma töid tuua ka need valla elanikud, kes ringi tegevuses aktiivselt ei osale. Näitus jääb avatuks veel ka nädalavahetuseks. Ringi juhendajana oli selle üritusega seoses päris palju sebismist. Nüüd aga on ütlemata hea tunne, et see on tehtud. Selleks korraks on kiire möödas. Pildimaterjal tuleb nädalavahetusel.

Tiiu´d on käsitööringi töös olnud väikeste vahedega algusest peale. Näituse sümboolne avamine ei olnud mitte lindi läbi lõikamisega, vaid kaltsulõngast punutud palmiku lahti tõmbamisega.


Pildid näituse väljapanekutest. Ruum on väike ja kitsas ning püüdsime leida võimalusi, et erinevad tehnikad saaks eksponeeritud.




Lindaks tegi pärlikee ja Asti tegi vilditud karbi.


Ühispilt koos külalistega.