Oi, kus täna oli kiire ja tegus päev. Jah, siinkohal esitan endale küsimuse, et millal mul ei ole kiire? Uhkusega võin öelda, et minul on piparkoogimaja valmis. Mässasin terve kauni laupäevase päeva piparkoogitaignaga. Eelmisel aastal tuli abikaasal mõte, et tee järgmisel aastal palkidest piparkoogimaja. No võtsingi selle hullu tegemise ette. Mõtlete, et mis neid vorstikesi siis kokku veeretada ei ole. Ega veeretada ei olegi midagi erilist, aga pange pärast küpsetamist need palgid kokku ka. Vot see oli super ettevõtmine, et nurgad jääksid nagu palkmajal tappidega. Selle tükiga sain ma hakkama ja maja sai kaunistatud ning tulemus uhke, kuigi Linda kordas mulle mitu korda, et "Emps, on sinuga ikka kõik korras???"
Ah,et miks ma piparkoogimaja nii vara tegin. Tõrvas oli täna esimese advendi puhul piparkoogimajade valmistamise konkurss. Hommikul viisin maja kenasti kohale, siis ruttu koju ja veidi aja pärast panin jälle kodust minema. Täna oli meie valla matk Pikasillast Riidajasse. Ei saa ju oma valla tegemisi tegemata jätta. Kui sealt koju sain, oli juba varsti aeg taas suund Tõrva poole võtta ja majale järgi minna. Pidulikul kuuse avamisel teatati ka võitjad ning mul oli hea meel, et minu palkmaja-ponnistust peeti tubli teise koha vääriliseks. Kaks aastat tagasi sain konstruktsioonilise eripreemia.
Minu "Jõuluvana päriskodu".

Täna kaunistasime küünlaid. Uskumatu, kui palju ilusaid ja põnevaid jõuluteemalisi salvrätte oli kasutuses. Nii vahva, et naised on hoos, vaatamata praegusele segasele majanduslikule olukorrale- ikka leitakse jupike materjali siit ja teine sealt ning ollakse valmis oma tagavarasid teistega lahkelt jagama või vahetama. Pidasime tõsisemat näituse-plaani ka ja eks näitan meie ringi tegemisi edaspidi natuke ka siin veergudel.

Minu esimene mummukott, mis rändas vahetusprojektiga Pärnumaale Avastajale. Kasutasin tumesinist akrüüllõnga, mida kulus veidi üle 200 grammi, sees on vooder ja tõmblukk.



Eile tegin esimese portsu piparkoogitaigent ka ja ajaviiteks küpsetasin esimesed plaaditäied seda jõulumaiust krõbistamiseks. Mõtted on juba piparkoogimaja tegemise juures. Ja tegemiseks läheb, see on kindlamast kindlam.

Minu kaltsunukumaraton saab väärika punkti. Projekt, mida olen teinud erilise hooga. Selle nuku lõike ja suure nuku tegemise nipid õpetas mulle Ulve Kangro, kes oli kunagi mu nukuteemalise lõputöö juhendajaks.

Sel korral sai meisterdatud suur poissnukk, pikkusega ca 60cm. Nuku kehaosa on valgest sitsiriidest, jäsemed ja pea roosast trikotaažist. Frakk on õmmeldud mustast sametist ja selle all on kootud pluusike. Juuksed on tehtud jämedast villasegusest lõngast. Juuste kinnitamisel kasutasin abimaterjalina merditsiinilist võrguriiet, mida kasutavad arstid sideme fikseerimiseks- siis ei pea kõiki juukseid pea külge õmblema-siduma, vaid saab kinnnitada võrgu külge. Keha ja pea toestamiseks on nuku sees vooderdatud puupulk ning jäsemeidki on toetamas nn riidest luustik. Silmad on eraldi valmistatud ja veidi peasse sisse tõmmatud, et tekiks näost reljeefne mulje.

Mõned aastad tagasi müüsin ühe sellises tehnikas nukupiiga maha. Imelik, aga selle nuku peale mõtlen ikka veel nagu oleks oma lapse ära müünud.

Tiia Toometi "Nukuraamatus" on nukkude ajaloo kohta selline väide, et iga 100 tüdruknuku kohta on 14 poissnukku. Omal ajal, kui lõputööd tegin, meisterdasin kõik nukud paarikaupa, poisi ja tüdruku, et minu töö järel ei jääks poiste osakaal väiksemaks. Selle projekti ajal sai aga suhe lausa 2:5 poiste kasuks.

Oma väikestele õetütardele, kes on saanud aastaseks, tegin ka sellised tüdruknukud. Need kestavad veel praegugi ja on ilma mureta masinas pestavad.




Varbad lähemalt. Sama põhimõttega on õmmeldud ka sõrmed.


Minu väike rõõmurull oma nukusaagiga- ei tea, millist võtta, millist jätta.

Veel üks nukutegu. Nende pikakoivaliste nukkude lõige on pärit ühest vanast käsitööajakirjast Sirje. Nukkude kehaosad on valgest puuvillasest riidest, täidiseks vatiin, juuksed on tehtud kahekordsest peenvillasest lõngast, kaela sisse panin täitmise ajal ka traadijupi, et pea paremini paigal püsiks. Tüdruku lõige on sama suur nagu lõikelehel oli, lisaks 0,5cm õmblusvaru; poisi lõikele lisasin õmblisvaru 1,5cm, et nukk natuke suurem ja mehisem paistaks. Nukkude näod on tikitud.
Kaltsunukkude tegemisel on väga oluline, et juuksed oleksid tugevalt ja korralikult kinnitatud. See on isiklik kogemus. Aastaid tagasi, kui tegin oma vanemale tütrele Lindale esimese kaltsunuku, selline klouni-laadne, villasest lõngast juustega, siis juhtus nii, et kui olin juuksed paika pannud ja lihtsalt kinni õmmelnud, avastas see pooleteiseaastane tegelane õhel päeval, et juukseid on põnev karvade kaupa ära tõmmata. Tegin ühika köögis süüa ja hõikasin tuppa, et kontrollida, mis pisike teeb. Ta vastas mulle kogu aeg oma pudikeeles. Kui ma siis tuppa läksin ja teda maas istumas nägin Aadult juukseid eemaldamas, oli seal tore vaatepilt: laps põrandal, nukk peos ja hunnik villase lõnga juppe tema ümber. Lapse rõõm oli piiritu, kui ta oma saavutust näitas. Peale seda olen kaltsunukkude tegemisel hoolega jälginud, et juuksed oleksid kindlalt paigas. eriti oluline on seda jälgida, kui nukk läheb päris pisikese mängija kätte.
Juuste kinnitamise lihtne moodus: õmble juuksed paika ja sõlmi juuksed omavahel veel pealt umbsõlme.

TKV Rõõmus Sügis pakk Avastajale- mummukott, kodune piparmünt, kodutalust Pärnumaalt linnumagus ja kaart.





Käisin täna jälle ka käsitööringi tegemas. Alustasime eelmisel korral mummukottidega ning esimene oli juba ka valmis. Kohe hea tunne, kui asi edeneb. Täna taas mõnus seltskond koos ja tegutsesime usinalt jõulumõtete ja niisama naistejuttude vaimus.
Eelmisel laupäeval käisime kaasaga kohvik-klubi õhtul ja tuli soov oma tantsusamme veel lihvida. Nii ma siis naersingi, et mul on nädalas veel üks vaba õhtu.

Mina sain paki Miramiselt. Uskumatu, millise kiirusega see Belgiast kohale jõudis- vaid kolme päevaga. Tänapäeva postiteenus on igati kärme. Paki sisu oli selline: kolmnurkne kootud pitsrätik, aroomitee, kõrvarõngad, käekee ja kaart. Aitäh, Sulle veelkord Miramis, selle armsa sügisrõõmu eest.


Kõrvarõngad nuias Linda endale, sest minul ju kõrvas auke pole. Jäid omal ajal tegemata ja nüüd vist jäävadkii tegemata.


Nendele kootud vahtralehtedele pean ma midagi välja mõtlema, et kuhu ma nad paigutan. Marta on neid mitu päeva oma nukunurka ladunud.

Veel üks kalstutitt. Sellist nuku näo tegemist õpetas mulle Ulve Kangro, kes oli mu tehnikumiaegse lõputöö juhendajaks. Töö teema oli "Riidest valmistatud nukud".

Tulin just meie kohalikust käsitööringist ja tahan teiega oma head tunnet jagada- nii palju naisi oli kohal ja mummukoti heegeldamine sai kõigil alustatud- mis võib ühele õpetajale veel rohkem head meelt valmistada kui usinad õpilased. See pani töönädalale hea punkti.Aitäh, tüdrukud, Teiega oli nii mõnus! Pildid tulevad ka, aga mitte täna:

See kaltsutitt on valminud tegelikult juba varem, kui tegin lapsele lapiteki, mis osales ka ajakirja Käsitöö konkursil aasta tagasi teemal "Minu pere ja muud loomad". Teki valmimise lugu on 31. detsembri 2008 postituses.


Et ta on tõesti väike, siis panin võrdluseks tikutopsi kõrvale.


Siin minu kolmikud rõõmsalt koos.