Album Aimile, ühele toredale õpetajale, kellele lapsed jäädvustasid igaüks omad mõtteid kas sõnade või joonistatud piltidena. Kuna see õpetaja peab lugu rahvuslikkusest, siis jäi jällegi kaalukausile linane riie ja muhu triibukangas ning veidi puuvillast pitsi.



Esilehele sai foto ajast, mil lapsed astusid esimesse klassi.



Iga lapse pildi juurde sai ka lapse foto. Sellel pildil on Eike.



Sellel pildil on Emma Laureen.



Kui keegi pildil olijatest ei taha, et tema pilt minu blogis on, andku privasse teada, teen muudatuse.

TOP 33.

Minu juunikuu algas õe Tiiu juures kaltsuvaiba kudumisega. Olime teise õega ema-isa juures Pärnumaal ja õhtul läksime teise õe juurde lobisema. Ega siis pikka õhtut saa niisama jutuvadaga raisku lasta- Krista ja Tiiu lasid kääridel käia, mina otsustasin oma kõhuga telgede taha pugeda algul lihtsalt lusti pärast, et kas mahun. Näe endalegi üllatuseks, mahtusin küll ja siis otsustasin kuduma ka hakata. Tiiul seda kudumisekraami ikka on ja ega ta õele kade ka ei olnud. Sain seda materjal, mida oli rohkem ning käiku läks valge ja punane, mis said koos piiritsa peale aetud ja siin on nüüd tulemus. Leppisime kokku, et Tiiu koob siia järgi oma paar vaipa ka veel ära ja Pärnu Hansalaadalt saadab minu vaiba sõlmimata sabadega. Elu teeb aga vahel pöördeid, mis esialgsed plaanid segi paiskavad ja õde jõudis ka juunikuusse vaid ühe vaibaga valmis saada... Õeke, hää tüdruk, sidus sabad ja tegi pildid, millelt ei puudu ka tema ultrakiire kiisupoeg.

Maikuu alguses sain tellimuse, millele ei suutnud ei öelda. Sooviks oli mälestusküünal väikesele vikerkaare-tüdrukule. Tellija sooviks oli meenutustekst ning pisikesed roosad jalajäljed. Kuna sel hetkel olid mul laual vaasis meelespead, siis võtsin riski ja lubasin küünalt kaunistama need väikesed sinised õied. Küünal sai üle antud nii, et endal jäid pildid tegemata, aga tellija oli lahkelt nõus ja saatis need mulle hiljem. Sellist tellimust oli aga emotsionaalselt raske teha ja olen veel praegugi mõttes selle pere juures...

Sõnum, mis on küünlal, leidis ja tõlkis tellija internetiavarustest.

Ka kõige väiksematel jalajälgedel on võime siia ilma jätta igavesti kestvaid jälgi...


Foto: Helen


Foto: Helen

Mõned tellitud rahakaardid, mis on nüüdseks täidetud ja juba edasi kingitud. Seekord sellised.









Materjalina akvarellipaber, pitsi-paela, abiline Manni koos auguraudadega, sinine pärlivärv, distress-tint, värviline kartong, kunstroos.



TOP 35.

Võin vist ennast nimetada kiirreageerijaks kui vaja või siis vähemalt mõtlematuks lubajaks. Igatahes tuli mulle eile hommikul albumi tellimus tänaseks hommikuks. Et mõtlemine on praegu nagu on, ütlesin mõtlematult jah ja täna andsin üle sellise albumi, mis läks kingituseks ühele õpetajale.

Jaapani köites albumi formaat A4, sees 20 akvarellipaberi lehte, köiteks linane ja muhu kollane triibukangas, kaunistuseks kitsas puuvillane pits ning kahe pitsirea ühenduse peitmiseks 0,8cm laiune atlaspael, mida kasutasin ka köite tegemiseks, sisekaanel on kollane paber.

Päevad tulevad, päevad lähevad.

Kevadel mõtlesin, et tahan oma kõhubeebile kojutoomiseks teha pisikese sinistes, lillades ja valgetes toonides lapiteki. Plaanisin teha teki väikestest ruutudest. Kuna mul aga endal nii palju erinevaid sitsikangaid ei olnud, siis palusin oma armsatel Helme käsitööringi memmedel vaadata kangajääkide varusid ning kui keegi leiab sealt midagi, siis olen tänulik ka kõige väiksema jupi eest. Lootsin, et nii saan oma tekikese veidi põnevamate ja erinevamate mustrite ning toonidega. Nii armas oli, kui järjest hakkasid tulema kangajupikesed. Nii palju erinevaid mustreid. Ruudukesed lõikasin Manni juurde ostetud lõiketeraga, mille küljed on 6,2x6,2cm ja ruudu suurus peale õmblemist on 4x4cm. Kuigi veidi kangast läheb servadest kaduma, on lõikamine selle teraga väga hõlbus- saab korraga mitu kihti sobiva suurusega ruudukesi.

Kokku kogunes 30 erineva mustriga kangatükki ja õmblemine võis alata. Lappide lõikamist alustasin 8. juunil- see tundus olevat juba viimane aeg, sest mine tea, millal see pisike otsustab tulema hakata.



Marta oli muidugi õmblemise juures abiks ja tema sättis mulle lapikesi kahekaupa kokku.





Vahepeal läks asi vallatuks ja siis pani ta juba paarid mulle neljakaupa valmis. Oh seda rõõmu, sest nii sai ka tema beebiteki valmimisel kaasa aidata.



10.juuniks oli teki alus juba nii kaugel, et ruudukesed olid kokku õmmeldud ja sain natukest ka meie käsitööringi aastalõpupeol näidata. Õhtul lisasin särtsu mõttes kollast muhu triibukangast, mis andis tekile ka suurust juurde. Vahel on mahuline vatiin ning voodriks helesinine valgete täppidega puuvillane kangas. Ruudukesi sai kokku 16x16, seega 256 tükikest. Iga kahe ruudu tagant teppisin pealisriide vatiini ja voodriga kinni. Serv sai äärestatud valge kandipaleaga, mille ühe poole õmblesin masinaga, teise käsitsi. Siis aga tuli paus, kus nii mõnelgi õhtul sundisin end natuke kanti kinnitama... 17.juuni õhtuks oli tekike kokku õmmeldud ja valmis oma väikest omanikku ootama.

Ma ei tea, kas keegi veel on oma pisibeebi lapitekis koju toonud, aga minul on selleks täiesti kindel plaan.

Nii palju on selle nädalaga minu ja minu pere jaoks muutunud. Nii palju mõtlemist, kurvastamist, rääkimist, arutlemist. Püüan siin seda kuigipalju endast välja jagada ja tean, et on neid, keda minu viimased postitused väga kurvastavad. See on paratamatus. Kurbuse väljalaskmine ja jagamine on oluline, seda tean oma kahe lõputöö kirjutamisest väga hästi ning olen väga tänulik nende kirjade ja sõnumite eest siin psotituste lõpus ja postkastis.

Täna aga võtsime õdede ja vennaga ette koju sõidu: kuigi ema meil seal kodus enam ei ole, aga isa on olemas ja temal on täna 77. sünnipäev. See on nagu saatuse nöök või paradoks, et kõik, mis juhtus, juhtus just nüüd ja praegu. Tore oli täna koos olla. Viisime papsile lilled, õetütar tegi napoleoni koogi, jõime veidi šampust, rääkisime igaüks oma mälestustest emaga seoses. Põnev oli kuulda isa meenutusi küüditamise ajast, kuidas tema oma ema, kasuisa, vanaisa ja vanaemaga peidus olles märtsiküüditamisest pääses ja mida sõjajärgne aeg nendega tegi.

Oleme nende päevade jooksul palju autoga sõitnud ja kuna meie teekonda on saatnud raadiost tulev muusika, siis nii mõnigi neist lauludest on juba varemgi seondunud erinevate inimestega. Oma emaga seonduvat laulu mul ei olnud. Nüüd on neid aga tekkinud mitmeid, mis meenutavad mulle seda kallist inimest. Laulud aitavad mälestusi hoida neist kallitest, kes on kusagil kaugel, keda enam hoida ei saa, kuid kes on koguaeg hinges ja südame ligi olemas...

Need viimased päevad on mu mõtted koguaeg juhtunu ümber ja olen kurb, et mõtted minu kõhubeebist jäävad vahepeal tagaplaanile. Õed siis täna lohutasidki, et ole mureta, tema annab endast ju koguaeg märku ja muudkui müksib sind, et ta on olemas. Nii ongi. Loodan nüüd, et saan temaga veel mõned päevad ühes tükis jalutada ning õige peatselt kohtuda.

See raske päev on nüüd möödas. Nüüd jäävad omad mõtted, mälestused, mõtete vahetamised, lilled, küünlatuli ja vaikus... Tänane ilm hoidis meie ema sõna otseses mõttes:oli päikesepaisteline ja vahepeal pilvine, oli kõuekõminat, lubatud vihm jõudis meieni tseremoonia viimastel, minutitel, oli rahet, oli vihma, oli äikest, oli vikerkaar, oli sirelite lõhn koduõuel, olid maasikad... mida veel tahta.

Elu ja surm käivad käsikäes ja nii jõudis meieni veel ühe pisikese hingekese algus, kellest ema veel kuulis ja nii on meid, ootajaid, nüüd kolm, mis on ütlemata armas.

Minu pisike pidas päeva kenasti vastu ja püüan oma kurvastuse kõrval neid viimaseid ootamise päevi veel nautida. Kotid on nüüdseks kenasti koos ja suurem osa tegemisi on tema tulekuks valmis. Käsitöö. Natuke ehk leian aega ka selle jaoks. Ehk viib mõtteid vahepeal mujale.

Rõõm ja kurbus käivad käsikäes.

Ei ole ühte teiseta, ikka üks valu ja vaev ja siis jälle midagi ilusat, et oskaksime juhtunut hinnata, mõista, tunda. Täna 18 aastat tagasi oli mul suur rõõmupäev, kui sündis mu esimene tütar Linda. Vaatamata üleeilsele kurvale sündmusele peame ka tütre täisealiseks saamist tordi, rääkimiste-meenutuste ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ema oleks soovinud, et elu läheb edasi. Ta ei oleks tahtnud, et tänane päev Lindale pidamata jäänuks. Linda sündimise päeval oli ilm samasugune nagu täna: pilve, vihma ja päikest. Eelmisel õhtul oli mul väike lotoõnn: võitsin keno-lotoga 500 krooni, mis oli tol ajal suur raha. Mõtlesin, et hommikul lähen rahamasinat tühjendama, aga Linda pööras öösel minu plaanid teise suunda- Pärnusse.

Palju õnne 18. sünnipäevaks, tütreke!



Siin on Linda (vasakul) oma ühe parima sõbranna Birgitiga.

Täna on selline päev, millele olen palju kordi mõelnud ja lootnud, et see jääb kaugemale, kaugemale, kaugemale... teades ometi, et ükskord see tuleb. Tean, kuidas sellega toime tulla, aga kui hetk on käes, on see paganama raske. Olen kaks suurt uurimustööd kirjutanud sellest, kuidas toime tulla lähedase kaotuse korral, nüüd on vist aeg neid kirjutatud lehekülgi hakata uuesti lugema ja enda jaoks selgeks mõtlema. Kirjutasin ju need tööd ka endale.

Kui juhtub nii, et ema läheb ära
ja teda hoida enam me ei saa...
jääb tühjaks tuba, päike kaotab sära,
kuid mälestustes elama jääb ta.

Vahel pildistan käsi ja käed on minu arvates väga huvitavad jäädvustamaks erinevaid olukordi kas mingi töö tegemise juures või lihtsalt niisama kalleid hoidmas... Selle köidetud kaardi tegin emale eelmisel aastal sünnipäevaks. Hoidke oma kalleid, hoolige neist ja öelge neile, et hoolite.