Mõnda aega tagasi tellis üks isa minult oma tütrele pulmapäevaks kaardi. Meil oli mõnus kirjavahetus ja sellest õhkus suurt soovi oma tütrele saada kaart, mida ei ole võimalik osta kauplusest. Otsisin erinevaid ideid internetist ning püüdsin üht-teist paberile vormida. Kokku tegin kuus varianti.

Kaardile taheti natuke valget ning lilli ja liblikaid, aga lubati vabalt tegutseda. Et protsess oli pikk, siis mõnda kaarti olen siin juba ka näidanud. Välja valiti selle postituse esimene kaart, mis valmis ka Kaia Scrapbooking Fairy Tale sketš 20 järgi ja nimetati disainerite tiimi poolt parimaks. Seda ütlesin peale lõplikku otsust, et see kaart on selliselt tunnustatud, mille üle oli ka tellijal hea meel, et ju siis oli sarnane maitse.

See kaart rändas Londonisse, kus eile, 29. juunil, pidasid oma pulmi Taisi ja Justin. Palju õnne teile, noored!


Selle kaardi soovis Linda oma 17. sünnipäevaks, mis oli 16. juunil. Palju õnne, minu kullake!








Seegi kaart on rännanud oma teed ning peidab samuti tervitussõnu pulmapäevaks noorpaarile, kes pidasid oma pulmi 22. juunil Hiiumaal. Külli ja Paul, õnne pulmapäevaks, õnne kogu eluks!



TOP 41.

Kaia`s scrapbooking Fairy Tale #29

Materjal: valge akvarellipaber, scrapbookingu paberid, värviline kartong, litrid ning Manni.


TOP 42.

Umbes kuu tagasi soovis Avastaja minult mõned kaardid koole lõpetavate laste poolt õpetajatele kinkimiseks. Nüüd alles mõistan, et see töö, mis tegin mina, oli väike, võrreldes sellega, millise meistriteosega tema hakkama sai. Tellimustööd on hea teha, kui on antud vabad käed.
Minu lemmikuks on käsitsi kirjutatud noodipaber minu õpetaja käekirjaga, mida aegajalt paljundan.
Kasutatud materjal: valge akvarellipaber; Hobby Place vormid ja pressid ning Manni; Tartus Annelinnas on tore firma Lendliis, mis müüb igasugu põnevat kunsti- ja käsitöökraami ning mänguasju; poolpärlid on pärit Kriibus Kraabuselt.






Üheks sooviks oli kaart maasikatega. Kes pakub, kuskohast on pärit need maasikad?


Ilusaid pabereid olen ostnud erinevatest kontoritarvete poodidest, Tiimarist, Kriibus Kraabusest.

Meie peres on sel aastal olnud mitmeid lõpetamisi: õetütar Lisandra lõpetas lasteaia; Linda muusikakooli klaveri eriala; minul magistriõppe lõpetamine Tartu Ülikoolis ja õetütar Agne lõpetas eile Tartus Jaan Poska nimelise Gümnaasiumi. Sellest ka väike ülevaade siin.

Kollase kleidi lugu.
See oli vist talvel, kui andsin mõtlematult lubaduse, et kui vaja, õmblen Agnele lõpukleidi. Omas peas lasin mõtte läbi, et selleks ajaks peaks mul oma suur töö valmis olema ja siis on aega küll. Ma ju ei teadnud siis ei materjalist ega tegumoest midagi. Agne ka ei teadnud. Tema peas kerkis aga millalgi väga selge teadmine, millist kleiti ta tahab. Mina ütlesin, et otsi lõige, ilma ma ei tee. Konstrueerimist sai küll õpitud, aga see võtab päris palju aega, kui sellega koguaeg ei tegele.

10. juunil viisime ema tagasi Pärnumaale ning Agne tuli meiega Tõrvasse, et siis saan kleidiga peale hakata. Tagasiteel nägin autos riiet ja tegumoodi vaatasin, kui olime kohale jõudnud. Tegumoega oli see, et kahest lõikest pidi saama kleit. Mis seal ikka, teeme ära. Materjaliks oli aga ilus kollane sifoon, millele tuli alla panna valge taft. Esimesel päeval polnud viga, kuniks võtsin lõikeid ja hakkasin kokku õmblema. Kuna ülemist osa aga pidin veel ka lõikest ümber kohendama, siis see oli koht, kus jäin jänni. Teisipäeva, 12. juuni õhtuks oli mul see tunne, et ma ei õmble sifoonist enam mitte kunagi mittel kellelegi mitte midagi mitte mingitel tingimustel. Õmblesin ja harutasin ja vandusin ... Millalgi aga suhtlesin metsamoor2 Eviga ja sellest kirjavahetusest tärkas mul jälle õmblustuhin: ma ei olnud enne mõelnud, et see kleit läheb mul ju ka juunikuu kollasesse nagu rusikas silmaauku. Teisipäeva õhtuks tegime otsuse, et kleidi ülemine osa tuleb nagu lõikes on antud. Agne jäi nõusse. Vahepeal käis veel ka külalisi, kellega oli mul juba ammu kokku lepitud.

Lootsin terve kolmapäeva õmmelda, et siis ehk hakkab looma ..., aga kõik ei läinud mitte nii kiiresti ja kolmapäevast sai neljapäeva varahommik, kui ütlesin, et üks päev läheb veel. Agne muudkui helistas aga jälle emale, et ema tema eest veel ühe päeva tööl oleks.

Neljapäeva keskööks oli kleit valmis. Agne oli rahul. Mina olin rahul. Õlapaelu oli lõike järgi kummalgi õlal üks, siis selles osas tegin väikese muudatuse ja tegin kummalegi poole kolm peenikest õlapaela, et oleks veidi naksikam.
Reede hommikul oli olukord veidi enne bussile tormamist selline.


Õnnelik lõpetaja. Ehetekomplekti, mis koosnes juuksenõeltest, kõrvarõngastest, kaelakeest ja sõrmusest oli abikäeks Agne ema Tiiu, siin Tulihobu.


Peale aktust oli mõnus sõrmi purskkaevu vette loputama minna ning voolava veega võidu joosta.

Minu elus sai üks suur etapp omadega ühele poole: olen tänase seisuga haridusteaduste magister, diplomiga eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

Aitäh kõikidele armsatele, kes seda päeva minuga jagasid.


Minu väike pere: Marta, Linda ja Jaan.


Ehk mõne aasta pärast on situatsioon vastupidine, kus lõputunnistus ja lilled on Linda käes.


Minu sõbralik abiline vend Silver, kes vaatas mu töö vormistusliku poole oma hea pilguga üle ja on maailma parim vend. Tema hoiak näitab ju ise, et tal on ka uhke tunne.


Minu hea bakaaegne ülikoolikaaslane Deivi oma väikse vahva poja Johannesega.


Aitäh kõikidele kaasa elamast ja mind toetamast siis, kui ma ise vahepeal kahtlema hakkasin. Erilised kallid emale-isale, õdedele ja vennale, kasuema Evile, headele kolleegidele, käsitöövanaemadele Helme käsitööringist, laulukoorikaaslastele ja kõikidele mõnusatele sõpradele kaugel ja lähedal.

Linda klass tahtis oma klassijuhatajale teha mälestuseks kingituse, kuna järgmisel aastal liidetakse klasse ja nende praegune klassijuhataja ei jätka enam nendega. Minu rõõmuks soovisid nad albumit ning Linda andis mulle vihje, et linane, muhu tikand ja muhu triibukangas. Selline see album sai. Kuna neid on klassis 19 ja igale lehele soovisid noored panna õpetajale mälestuseks pildi endast, siis sisse sai 10 A4 lehte. Liimisin pildid ja iga pildi alla ka nimesilt.
Tikand on pärit muhu tikandi kodulehelt ja sealt vaba käega joonistatud. Suvine, maasikane. Pildi sain julgelt juba siia postitada, sest album õpetaja Leale anti viimasel koolipäeval juba üle. Mul on südamest hea meel, et klassijuhataja Lea helistas mulle pärast ja tänas ning ütles, et ta oli pisarateni liigutatud oma klassi sellise vahva ja hingemineva idee üle.


Sildid tegin sellised ovaalsed, millele olin eelnevalt printinud nimed, servade toonimiseks kasutasin oma lemmikpoest Hobby Place ostetud rohelist distress tinti


Pilt, mille Linda sinna albumisee pani, on tehtud eelmisel suvel. Pilt nagu pilt ikka, kena noor inimene naeratamas, aga pildi lugu on meie jaoks veidi eriline. Algus on selline: Lindal oli eelmises suvel külas sõbranna Anett, kellega koos käidi õhtul Tõrvas jalutamas ja kuna fotokas kaasas, siis ju ikka ka pildistatakse. No sai seegi pilt lihtsalt emotsioonist klõpsatud. Tore on aga see, et maja, mille taustal see pilt eelmisel suvel jäädvustati, sai kaks nädalat tagasi meie omaks. Päris meie omaks! Seega olgu see siis omamoodi enne või kokkusattumus või veel midagi enamat. Lugu sellest, kuidas kõik alguse sai, lisan ka kunagi. Täna aga tegime Helme korteri tühjaks ning see on juba uue omaniku oma. Natuke kurb oli ka, sest selle korteriga oli meil mitmeid toredaid emotsioone.

Õetütar Liisa muusikaõpetajale, kes kolib ära Saaremaale, valmis selline kaart ning lisaks läks juurde varem valminud savipütt. Keskmine on veel saadaval.