Minu juunikuu tööks on keraamiline alus küpsistele.
Savi on tellitud loovuspoest, värvidena on kasutatud kõrgkuumusvärve kollane suveaster ja raudkivi. Savi on rullitud 0,5cm paksuseks, siis on sisse vajutatud heegelmotiiv ja jutriie, mis annavad toreda mustri, seejärel on servad üles painutatud. Alus kuivas umbes nädala, seejärel 900`C küpsema, jahtuma, glasuurimisele ja taas ahju 1060`C juures. Saviga mätsimine mulle meeldib.



Keraamilise aluse alt piilub imeväike ja imepeenest niidist tehtus süstikpitsist linik. See on mul tehnikumi ajal valminud töö, mil süstikpits oli üks minu lemmiktehnikaid. Tollal sai palju töid ära müüdud ja kingitud, see on üks vähestest, mis omale jäi. Oli teine selline katsetus imepeene niidiga. Et linik on tõesti väike, siis teisel pildil panin ta oma käe peale. Liniku läbimõõt tipust tippu on 15cm.

Võlast vabaks. Juuni on olnud kiire kuu ja järgnevad neli plokki õmblesin viimasel kahel päeval.

14. plokk: täht

Sellised tähtede motiivid on mulle lapitöös alati meeldinud, aga varem ei ole ma seda enne proovinud. Õpetus oli kõik kena ja arusaadav, aga minul õnnestus vaid kaks nurka ilma niiti katkestamata õmmelda- ikka kippus millimeter üle või puudu jääma ja ei saanud nurk nii, nagu oleksin tahtnud. Eks siis katkestasin niidi ja töö jätkus. Vajab kõvasti harjutamist, aga tulemusega olen rahul.



15. plokk: karukäpp

Esmamulje oli, et oi kui põnev ja kui palju lõikamist... Õmmelda oli minu meelest lihtne ja tulemus kena.



16. plokk: aluspaberi tehnika

No nii! Tundus pähkel: nii palju eeltööd, joonistamist, lõikamist. Õmmelda oli mõnus sinnani, kus 16 ruutu sai valmis. Kokku seadmine oli juba keerukam. Tulemus on ilus ja kui veel suur tekk nii teha...mmmm...

Aluspaberina kasutasin kollast lillede pakkimise paberit, mis oli parajalt õhuke ja lihtne eemaldada.



17. plokk: lapitud tüdrukud ehk Mini-Me

See plokk ei tekitanud alguses mingit tunnet, et tahaks teha, sest need piigad olid tõesti lapikud. Minu jaoks liiga lapikud. Tuli tahtmine enda jaoks midagi muuta. Siis aga leidsin Sunray blogist variandi, mis hakkas mulle väga meeldima ja seal oleva joonise võtsingi kasutusse. Aitäh sulle, Sunray, oma joonist jagamast. Natuke spikerdamist ja selline sai minu variant.



Liikuvad silmad on toredad.

Minu panus suusakuninga teki sisse. Esimene motiiv on pärit kooli heegeldamise õpikust, teise kombineerisin ise esimese põhjal. Lõng Jil, heegelnõel nr 3.







Täna on mu isal 75.sünnipäev! Palju õnne, paps!!!

Lindal oli eile, 17. juunil, põhikooli lõpuaktus. Alles see oli, kui ta läks esimesse klassi ja nüüd... Küllap need mõistavad mind, kellel on laps kooli lõpetanud. Tol aastal oli päev enne mu sõbra ja esimese armastuse pulm, milles me oma väikese perega osalesime. Öösel sõit Tallinna külje alt kodu poole, paar tundi und ja kooliaasta algus...

Mõned aastad tagasi tegi vend mulle ühe mõnusa plaadi eestikeelse muusikaga, kus esimese loona on minuti jagu "Nukitsamehe" filmist armast laulu "Päikeseratas". Ühel aastal kasutasin seda lõpuaktusel lõpetajate sissetulekuks ning sealt maalt ongi see jäänud lõpetajate ja kooli lipu sissetuleku tunnuslooks. See ajab mind alati nutma- see on nii ilus, kui tulevad oma esimesele lõpuaktusele 9.klassi noored: ilusad. rõõmsad, armsad, ja järsku on nende pärast heameel ja kurbus korraga...

Kahjuks segas vihm õues pildistamise, kuid vastse vilistlase emotsioon on sellele vaatamata rõõmus...


... ilma lilledeta aga tõsisem.


Jäädvustan siia ka kleidi valmimise loo, mis on pikk ja minu jaoks emotsionaalne.

14. mai- läheme Pärnumaale minu ema-isa juurde, aga põikame läbi ka Heimtali käsitöölaadalt. Lindal on juba pikka aega olnud unistuseks helesinine lõpukleit. Mis te arvate, kas poes on sellist kleiti saada, mis talle meeldib ja sobib? Loomulikult ei ole. Ma olin nõus, et läheme ja laseme õmmelda. Arvasin tõemeeli, et enda peale ma selle õmblemist ei võta, sest mul ei ole aega. Otsisime riiet, aga ei olnud sobiv sinine. Kuigi käisin iga kolmapäev Tartus loengutes, ei riskinud ma riiet ise ära osta ja kui juhtusin midagi sinisemat nägema, andsin aga jälle infot, aga ei sobinud neist kirjelduse põhjal ükski. Rääkisin kokku ka tuttava õmblejaga, kes oli nõus hiljemalt mai alguseks kleidi õmblemise ette võtma. Sobiva riide leidmine osutus aga veel keerulisemaks kui valmis kleidi leidmine.

Käisime Heimtali laadal ringi ja seal oli üks linase kanga müüja. "Emps, see on just see sinine, mida ma tahan...kas sa õmbled mulle lõpukleidi... pliiiiiiis...." Sealkohal ma sulasingi. Jälle ma ei osanud ei öelda. Kuidas ma oleksingi seda saanud oma lapsele teha ja mingil määral olin ka üllatunud, et ta ikkagi tahab minu õmmeldud kleidiga oma lõpupeole minna. See on ühtlasi ka suur usaldus.

Ostsin 5 meetrit riiet ja tema oli juba hullu õnnelik. Siis hakkas trall sobiva lõike otsimiseks, sest konstrueerima ma ei olnud nõus. Linda käis ise mööda raamatukogusid ja lõpuks leidis sobiva variandi kodus olevast Burdast. Võtsin kohe ka mõõdud ja lõikasin lõiked. Lõigete ajamine on minu jaoks kõige tüütum tegevus, seega tuleb see ruttu teoks teha. Kui saab käärid juba kangasse lüüa, siis on põnev. Mõni õhtu oli ta juba paanikas, et ma ei tegutsenud. Mina tõin muidugi vabanduseks kiire koolilõpuperioodi, sest maikuu kaks viimast nädalat on teadagi koolis kiireim aeg.

2. juuni. Lindal on tutipidu ja õhtul otsustab ta esimese tikandi kasuks, mis osutub aga lõike jaoks liialt suureks. Vaja mustrit veidi vähendada, mida ma kuidagi teha ei tahtnud- see on tüütu tegevus. Palun tal "Eesti tikandite" raamatu veel ühe korra läbi sirvida. Linda keeras paar lehte edasi ja leidis sobiva variandi Põhja-Eesti tikanditest, mis oli kavandatud seelikule ja mustvalgena. Kasutasin paljunusaparaadi vähendamise võimalust ja saime mustri sobivaks.

3.juuni- ajan mustri õhtul kangale. Alustuseks tagumisele tükil, et kätt harjutada, Linda seda ei teadnud.

6. juuni- Lindal on eesti keele ja kirjanduse eksam, mina alustan eksamil tikkimist. Ei saa ju seda kolme tundi väärtuslikku aega, mis eksam kestab, niisama tühja lasta lennata. Omas peas teen arvestuse, et kui iga päev tikin ühe lillekese, siis peaks lõpupäevaks ikka valmis saama. Eksami hinne "4" Ootasin küll paremat tulemust, aga tegelikult võin ju rahul olla. Õppisin oma noortelt sõna "normaalne" tähenduse: minu arvates oli eksam normaalne.



10. juuni- matemaatika eksam. Linda teeb eksamit, mina olen tööl, mõtlen oma lapse peale... tulemuseks "4" ... võinuks ju jällegi parem olla... ja õhtul tikin, kaua-kaua tikin... ööd on jäänud minu jaoks väga lühikeseks...



Elu möödubki Linda eksmite pärast närveerides ja tikkides: bussi oodates, külas olles, lauluproovis olles... Me ei ole hooaega veel lõpetanud, sest 8.-9. juuli on Tõrva linna päevad. Sel korral on seal peateemaks mulgi pulm. Osalen küll proovides, sest laulud on vaja edaspidiseks selgeks saada, aga 9. juulil olen mina teises pulmas. Vend võtab sel päeval naise ja saab pidusse... ja seoses sellega on mul omad tegemised: osad juba tehtud, osad tegemisel...

Linda esitab õhtul "ultimaatumi", et kleit peab enne kolmapäeva (15. juunit valmis olema).

11. juuni- kingaralli. Läksime hommikul Tartusse Lindale lõpukingi ostma. Külastasime ennelõunal Deivi ja Kaido pisi-Johannest ning siis kingapoodidesse. Mida me aga ei saanud, olid kingad: ühed olid liialt kallid, teised nõmedad (täistaldadega), kolmandad liialt kõrga kontsaga, neljandad ei sobi kleidiga (muidu on meeldivad), viiendad on suured, kuuendatel ei sobi värv, seitsmendatel tegumood... ja ma ei tea enam, mitut kingapaari ta proovis. Põhimõtteliselt andsin Lindale vabad käed, et kingad peavad talle endale ka meeldima ja linase juurde sobima.

14. juuni- kõige muu kõrval olen tikandi valmis saanud ning õhtul lõikasin kleid detailid välja. Oo, kuidas see linane mulle meeldib... oo, kuidas see tikand mulle meeldib... Kooriproovis tikkides viskan nalja, et see on tütre lõpukleit ja lõpetamine on reedel... Nüüd viskan siinkohal veel naljs: leia pildilt üks erinevus. Mina avastasin selle enne aktusele minekut, kui hommikul kleiti triikisin.





Panen huvi pärast kleidi esimes ja tagumise osa nõeltega kokku, et Linda saaks mingi ülevaate ja kindlustuned enne eksamit, et kleit ikkagi valmib... Kirjutan kirjakese ka ja lähen ära koolimajja, tema tuleb hiljem...

15. juuni- Linda teeb geograafia eksamit... ja stabiilselt "4". Selgub, et minu kirjakest ta ei lugenud, aga kleidi väljanägemisega on ta rahul...

Korra käib mõtetest jõnks läbi, et äkki ma ei saagi kleiti valmis... õhtul on kingaralli Viljandisse. Seal laabub asi kiiresti. Esimene peatus Anttila: Marta leiab endale Hello Kitty talvemütsi, Linda leiab kohe sobivad kingad (hind, välimus, kontsa kõrgus, tegumood) ja lisaks veel ka tennised ning tuulejope, Jaan leidis sobivad tossud, mina jope ja mammake teiset poest Lindale armsa lõpukingituse. Uskumatu, aga kõik on rahul. Teen sisseostud lõpupeo afterparty jaoks- kõik toimib, kõik laabub... öösel õmblen nii kella kaheni.

Kleidi tagumine pool. Korra õmblesin detailid ka valepidi- kell oli uues päevas, olin väsinud ja tagumine pool näeb esimese poolega väga sarnane...





16. juuni- Linda 16.sünnipäev- oi, kui palju emotsioone (need on 16.juuni postituses).

Hommikul tööle minnes küsivad kolleegid esimese asjana, kas kleit on valmis. No kus ta siis on!!! Ei ole!!! Mingil ajal meenub mulle Linda ütelus, et "Emps, ole rahulik, sa oled kõik oma tööd lõpuks õigeks ajaks valmis saanud!" See oli lohutav. Järelikult Linda usub minusse. Ma ei saa ju teda alt vedada. Kolleegidele viskan nalja, et kui valmis ei saa, siis tuleb lõpupeole roosade retuusidega.

Lähen peale lõunat poodi ja ostan šampuse, et kui kleit on valmis (seee juhtub minu arvestuse järgi paari tunni pärast), siis teen joogi lahti. Linda paneb selle sügavkülma, et pärast hea jahe võtta.

Töö on täies hoos, aga juba hakkab midagi looma...





Kleit valmis õhtul enne üheksat, sügavkülmajook oli jäätunud... kuni see sulas, värvisin ämmakesel juukseid... Linda on rahul: "Emps see on nii ilus!" Mina olen rahul, kuigi mõned tenhnilised võtted olid tõenäoliselt vales järjekorras ja pidin palju ise nuputama. Omaette kogemus.

17. juuni- päev on minu jaoks ärev. Linda võtab asja rajulikult. Mina lähen hommikul kooli ja esimes asjana küsivad kolleegid, kas Linda kleit on valmis. Mudugi valmis. Hakkan saali kaunistama, teen tühjas saalis lauluproovi (pabistan kõige rohkem selle pärast, et ma aktuse ajal laulusõnu segi ei ajaks...) ja nutma ajab. Eile ei olnud viga, sest ma ei teadnud, kus Linda istub- täna tean, et ta tuleb koos lipuga ning tean, kus ta istub. Kavandan oma laulu esituse ülesehituse ümber. Ikkagi nutan. Üksi. Tühjas saalis. Muusika mängib ja laulda ei saa. Mõttes vannun, miks ma pean nii paganama vesine olema... Lähen koju ja küsin ämmakeselt palderjani tablette. Igaks juhuks. Ma ju ei tea, kuidas neen mõjuvad, aga ma ei saa laulda, kui emotsioonid keevad...

Olen graafikus. 12.00 kodus tagasi, triigin-viigin. 14. 30 Linda juuksurisse soengut tegema. Õnneks saab ta juba pool tundi varem. 15. 30 mina soengusse (ka pool tundi varem). Koju. Riidesse. Kooli. Need palderjanitabletid lasin käiku. Aeg läheb...

19.00 aktus hakkab ja ma suudan olla peaaegu rahulik... ja nad tulevad... "Päikeseratas, päikeseratas..." ... ja ma saan hakkama... lastevanemate esindajana võtan sõna... ja laulusõnu ei ajagi sassi...jesss. Enesekriitikat tehes, kohati kiirustan, järelikult mingi ärevus minus ikkagi toimib... tore. Linda ütles pärast tunnustavalt. "Enne sind on aktustel lastevanemate esindajad kõne paberilt lugenud, aga sina panid peast!" Panin jah peast, olin kõik enne läbi mõelnud ja see, mida ma ütlesin, tuli südamest... need noored on mulle väga kallid...

18. juuni- lähen kooli, et võimendus kultuurimajja tagasi viia. Üksi majas olles jõuab kõik kohale... ja ongi kõik...Linda on vilistlane... ja mul hakkab puhkus... juuni, juuli, august... ma armastan oma tööd...

Aitäh kõikidele kallitele, kes olid aktusel!!!

Minu Lindakesel on täna 16. sünnipäev! Emotsioone on palju. Lindal on 17. juunil põhikooli lõpupidu.
16.juuni emotsioonid:

00.00- õnnitlen oma kallikest, olles esimene... ja õmblen edasi... ja nii juba eelmisest esmaspäevast, mil alustasin tikandit. Kleidi lugu lisandub hiljem.

00.45- Linda saadab ära oma külalised Sirle ja Karoliina.

00.55- panen Napoleoni koogile keedukreemi vahele. See tuli mul läbi aegade parim keedukreem, seega ka parim Napoleon...mmmm...

01.10-istume köögis laua taga ja meenutan talle õhtut enne tema sündi ja päeva, mil ta sündis... elasin siis Tootsis... 15.juuni õhtul võitsime Keno Lotoga 500.-, mis oli sel ajal suur raha... teadmine oli, et homme läheme rahamasinat tühjendama..., aga öösel ärkasin imeliku tundega, aga aega oli veel ju kolm päeva, tõusin püsti ja... issi luges Mats Traadi "Üksi rändan" ning vaatas mind sellise näoga, et suur inimene ja pissib püksi. Enne, kui ta jõudis midagi öelda, ütlesin, et piss see küll ei olnud. Temal hakkas kiire, sest töökaaslane, kellega oli Pärnu sõidu osas ööpäevaringne kokkulepe, magas ja ei avanud ust, telefoni meil sel ajal ei olnud. 12.25 sündis Linda. Ta oligi kohe Linda, sest see oli nii minu vanaema kui ka issi ema nimi ja see oli meil juba ootamise ajal tüdruku nimeks. Poisi nime me isegi ei arutanud... Pärnus sündis sel päeval kuus titat. Mäletan selgelt, kuidas mind ärritasid mõned ajad-seigad: palati ukse kohal oli helesinine graafiline pilt puudlikoeras- see sinine värv ajas mind oksele ja voodipesul oli venekeelne sõna mindsdravd, mis mind ka ärritas... ja muudkui lugesin seda sõna...

01.25- õmblen, aga tunnen, et enam ei jaksa, sest olen vahelduva eduga tikkinud, eksamite komisjonis olnud, organiseerinud... Transpordin Marta üles tuppa, väike pesu ja läheme magama.

07.30- ärkan väikese musiga... Jaan hakkab tööle minema ja ärkan, et koos kohvi juua... ja hakkan taas õmblema.

07.45- õmblen... Linda toimetab ja ootab oma kingitust. Annan selle üle orhidee juurde peidetuna- hõbedast kaelakee ja käevõru. Noored armastavad hõbedat.



9.05- helistan sõbrannale, kes lubas täna mulle oma 3kuuse Johannesega külla tulla. Saan üle anda teise osa katsikukingitusest... ja vaatan muudkui kella, sest nii palju on täna veel teha...ja Johannes on nii nunnu, et raske on teda sülest ära panna...tunne taas, et ma tahan ka...

10.30- lukk on ees ja siis selgub, et Linda on kahe nädalaga veidi (mitte nii väga veidi) alla võtnud ja kleit on lai... hakkan lukku harutama ja külgi kokku võtma... ja olen sisemiselt enda peale vihane, et ei mõõtnud piigat üle... terve tund tööd raisus...vahepeal helistatakse koolist, et võtaksin laualina kaasa, aga see sai mul veekindla marketiga kaunistatud ja ei kannata aktusel kasutada... mõne aja pärast meenub, et mul on ka tutt-uus valge lina, lubasin selle kaasa võtta.

11.30- tulevad Deivi ja pisi-Johannes ning võtan aja maha, et juua kohvi ja süüa hommikust Deivi kinkis Lindale imearmsad öökullidega kõrvarõngad, mida Linda kandis ka oma lõpuaktusel: öökull- tarkuse sümbol. Käisime just mõne päeva tagasi Deivil Tartus külas ja eks ta jättis seal olles meelde, et Lindal oli öökulliga sõrmus. Nüüd sai kokku armas komplekt. Nii mulle kui ka Lindale meeldivad sellised pisikesed tähelepanekud.

Siin on Johannes Linda süles ja Marta katsub tema varbaid. Mõnda aega tagasi avastasin, et käed on väga huvitavad objektid pildistamiseks. Selle ideega on mul oma plaan.



Tegin titale sellise albumi, mille idee on pärit ühe tubli isetegija blogist. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli see Sirtsuk. Teki idee on Kelly26 blogist. Neid kahte asja alustasin tegelikult juba jaanuaris. Album valmis 1. jaanuaril, kui ootasin ärevalt, kas saan stipendiumi või mitte, kõndisin mööda elamist ringi ja otsisin tegevust. 2. jaanuaril tuli Deivi mulle ootamatult külla ja mis te arvate, mida Marta kohe teadustas? "Minu emme tegi sinu titale albumi!" Nii palju siis üllatusest. Tegelikult oli see aga väga armas.

Albumi jaoks kasutasin helesinist linase seguga kangast; valget pitsi; teksariba, millel katsetasin oma uue õmblusmasina kaunistuspisteid ning muud kaunistused heegeldasin. Kui Deivi vanaema aasta alguses suri, siis ta tõi mulle koti tema villaseid lõngu. Kollase päikese heegeldasingi Deivi vanaema villase lõngaga. Mulle on sellised mälestused olulised ja tean, et Deivile ka.
Albumil on 25 lehte ning vahele panin ka kalkalehed, et asi edevam oleks. Vaadates tänapäevaseid pilte, arvan, et neid vahelehti eriti vaja ei ole, sest piltide kvaliteet on parem kui vanasti.







Terve kiongitus koos: album, tita tekk ja kaart. Kasutan lapitöös peamiselt uusi kangaid, mid on õmblustöödest järgi jäänud.


Linda tegi makaronisalatit ja kohvi ja on nii tubli... vahepeal tuleb häire koolist, et millal tulen, nad on võimendusega hädas... annan telefonitsi juhtnööre- kõik toimib, kõik laabub. Sellele vaatamata luban ühe paiku tulla.

13.30- saadan külalised ära koos tomatitaimedega, istun ratta selga ja... koolimajja... annan allkirjad lõputunnistusetele...mõned korralduslikud punktid homseks... ning lähen iseseisvalt proovi tegema. Pean homme lühikese tänukõne lõpetavate laste vanemate poolt ja... laulan... üksi, sest Karin ei saa töölt ära... "Sind otsides"... hullult ilusa sõnumiga laul, mis oli üheksandike soov...

13.45- laulan... mõtlen omi mõtteid, et kuidas seda sõnumit edastan... hinges kriibib...emotsioonid möllavad...ma ei tea, kuidas homme end tagasi hoian...äkki ei peagi tagasi hoidma...

15.10- tulen koolimajast tagasi koju... ja lähen poodi... lastele mahla-jogurtit-kommi ja omale šampus, mille panen sügavkülma, et siis avan, kui kleit valmis... no paar tundi...

15.17- õmblen, vaatan-kuulan seebikat...õmblen... aja tõden, et koolis õpitud õmblustehnoloogia kolmetärnilise kleidiga vajavad tõsist mässamist. Tõenäoliselt olen teinud tehnilises järjestuses mingi vea ja nüüd ragistan iga õmblusega ajusid, et kuidas pean edasi tegema...

17.00- ma enam, ei taha... Jaan tuleb töölt, lohutab mind ja läheb muru niitma...kleidi proov...juba ma-ei-tea-mitmes...Linda kilkab nõelte torgetest ja Marta kiidab endiselt, et Linda, sa oled nii ilus...

17.20- muudkui õmblen-korrigeerin-proovi-pressin-proovin-õmblen-harutan-proovin...

18.00- oo, hakkab looma...tundub, et lõpp paistab...aga ei...proovin...

19.15- ma saan varsti Linda kleidi valmis...olen juba tiba rõõmsam...et varsti...

20.15- ikka õmblen, aga juba on see tunnem, et veidi veel...laulan homset laulu...mõtlen kallitele inimestele...Marta istub juba pikemat aega süles...

20.50- hõikan Lindat, sest kleit sai valmis...Jessssssss... nüüd see sügavkülmajook...mis on ootamisest tüdinenud ja täiesti läbi külmunud...Helen helistab Viljandist... šampus vette sulama...Linda proovib kleiti ja mis selgub- alumise ääre teping-tikand on õige veidi erinev sellest, mis on traksidel, sest lubasin Martal süles olles veidi õmblusmaisnal tähti muuta ja ei kontrollinud enne õmblemist hoolega üle...inimene õpib kogu elu...

20.55- Linda on rahul...mina ka...hakkan ämmakesel juukseid värvima...sügavkülmajook sulab veepotis...

21.00- Marta kiidab, et Linda on ilus...juuksed saavad värvitud...time out... lööme klaase kokku ja õnnitleme sünnipäevalast ning koolilõpetajat Lindat...

22.00- üle kolme päeva saan aega isetegijasse piiluda ja mõne sõbraga suhelda... emotsioonid möllavad homse päeva ootuses... hinges on korraga kurbus ja rõõm ja ärevus...ma armastan oma kalleid...las emotsioonid olla homme vabad...ma tean, et ei suuda pisaraid tagasi hoida, kui need armasd noored "Päikeseratta" saatel sisse tulevad...silmi ei maksa vist värvida...ilus aeg...

22.30- viin oma väikse kallikese tuttu...

22.47- tagasi...võtan fono ette ja laulan...vaikselt...Jaan üritab filmi vaadata...laulan...kell on juba uues päevas...seal on ka minu mõtted...

Võin kooliaasta enda jaoks lõppenuks lugeda. Lõpupidu muidugi ka veel, aga see on juba selline magusam pool. Lindal esimene põhikooli lõpueksam eesti keel ja kirjandus, tulemus "4". Tubli! Kujutan ette, kuidas paljudes koolides kestab tööde parandamine veel keskööni, meil aga oma seitse tibukest kenasti kokku loetud: üks "5", üks "3", keskmine hinne neli, seega võin noortega väga rahul olla.

Kelli-Kaia, Kati, Mirjam, Kristo, Linda, Taivo, Avo- olen teie üle uhke! Tänu teile, armsad üheksandikud, sain selgeks ühe sõna tähenduse- normaalne. Kui keegi minult küsib, et kuidas eksamitöö oli, siis ütlengi, et oli normaalne.

Käsitööjuttu tuleb hiljem. Vihjena ütlen, et alustasin nädalavahetusel ühe suure tööga. Muidugi on väikesmaid mässamisi ka ja hea on, et on ka mõned tellimustööd, mis lähevad kallitele inimestele. Ühe neist viin täna ära. Pilt jäi küll tegemata, aga õnneks läheb see kodu lähedale ja annab võimaluse seda inimest külastada.

Sain albumi tellimuse. Õe piiga kutsuti sünnipäevale ja ta mõtles, et mida kinkida: ei ole tahtmist minna nende kannidega, mida saab poest osta. Kui nägin kutset, siis mul tekkis kohe mõte. Selle mõtte ka teostasin. Kutse oli tehtud fotopaberile, kus oli sünnipäevalapse pilt ning kogu vajalik peoinfo. Õe soov oli, et albumi kaaned oleksid lastepärase kangaga, kaanel oleks aknake, lisanditena mõned lilled ja liblikad.

Tulemus sai selline. Formaat A4, sees 23 lehte, nurgad südamekujulise augurauaga mustriliseks tehtud, kattematerjal on mõmmidega õhuke sitsiriie, kutse all on Abakhanist ostetud käsitsi valmistatud paber, kaunistuseks veel mõned roosad kivikesed ning servades kuldse glittervärviga jooned.

Täna teatas õde, et tahab ühte sellist albumit veel, sest piiga on ka pühapäeval sünnipäevale kutsutud.

Lõpetan enda jaoks pakivahetuse projekti lastele. Loos andis mulle kellyse 6aastase Aroni ja Heily 11aastase Laureeni. Enne registreerumist mõtlesin, et mida võiks teha ja visandasin ka mõned ideed. Loosi tulemusega olin igati rahul.

Käisin Tartus mõlemad Abakhanid mitu korda läbi enne, kui otsuse langetasin. Enda jaoks oli tore see, et üks ese oli kohe kindel: kellysel on väike armas tüdrukutirts, kes jäi mulle tema blogist oma vahvate suurte silmadega hinge ja ma kohe ei raatsinud pisipiigat väikesest kaltsutitest ilma jätta. Tema kingitus sai esimesena valmis.

Juba mõnda aega olid mul telereklaamist silma jäänud kaisupadjad ja kuna leidsin sobivad kangad, siis said mõlemad loosi-lapsed need endale. Ostsin punasekirju ja liivakarva kangad, millest valmisid lepatriinu ning loom. Loom oli algselt mõeldud koerana, aga minu arvates tuli ta välja nagu jänes. Ise viskasime nalja, et see on Pekingi paleekoer. Nii saigi temast loom. Täidiseks ostsin valmispadjad.

Värskelt peale valmimist.








Nii läks pakk teele Laureenile: kaisupadi, veidi punaseid pärleid ja eelpainutatud traati, kaart, lepatriinudega kleepsud ning maiustus


Sellisena läks pakk Aronile: kaisupadi, kaltsutitt Noraliisale, autodega kleepsud, kaart ja autodega šokolaadid.