Olen sel nädalal olnud päris tõsiselt haige, täna on teist päeva juba natuke inimese tunne. Laulupeol sain natuke külma, millele lisandus nädal tagasi veel vihma kätte jäämine. Köha ei tahtnud ega tahtnud kaduda ja esmaspäevane röntgenpilt näitas kopsupõletikku. Jama. Sellise haigusega mul varasem kogemus puudus.

Kurb oli selle asja juures veel see, et võtsin laupäeval õelapsed enda juurde, et teha üks nädal käsitöö- ja kunstilaagrit. Vot sulle siis laagrit. Paar esimest päeva olin nii soss, et ega suurt voodist tõusta ei tahtnud, aga sellele vaatamata ajasin end vahepeal voodist välja ja püüdsin vapralt õpetajat mängida. Hakkama sain ja midagi oleme ikka valmis ka meisterdanud.

Katsetasime veidi salvrätitehnikat ja tegime mõned kaardid.





Esimesi päevi haigevoodis vedeledes sirvisin uuesti suvist ajakirja Käsitöö ja leidsin sealt armsad unenäopüüdjad. Arvasin, et esimese ja kolmanda klassi lõpetanud lapsed peaksid sellega hakkama saama. Vajasid väikest juhendamist, sest juba pajuokste toomisega oli meil selline ooper, et naera puruks.

Esimesel korral ei leidnud nad pargist mitte ühtegi puud, millelt oleks üldse saanud oksa võtta.

Teisel korral said oksad lõigatud, aga kui nad mul köögi uksest sisse marssisid ja teatasid, et nad lõikasid oksad küll, aga need vist kadusid ratta korvist ära ja nad ei tea, kuhu, ajas see juba naerma.

Saatsin lapsed taas pargivahele, juhatasin, kus on punase oksaga paju ja et on vaja viis (väike varu ka) paju tipuoksa. Ja mis nad mulle tõid- võtsid ühe oksa ja lõikasid selle äärmise täpsusega nõutud pikkusele viieks. See kordus ka teist korda.

Siis tegin joonise, kus üks paju on lähemal. Läks tükk aega, kui Sander (8aastane) tuli kiiruga tagasi (parki oli viie minuti tee) ja ütles, et tal tuli pissihäda peale ja ta tuli tagasi. Aga mina, va jonnakas tädi, saatsin nad uuesti okste järele. No lõpuks lahenes asi nii, et mul läksid mees ja ämmake autoga sinnapoole ja juhatasid lastele õige koha kätte ning töö sai alata.


Lõpptulemus on siin:
Sandri unenäopüüdja


Liisa unenäopüüdja


Minu oma ka


... ja kõik koos


Minu arvates on need hästi armsad asjakesed. Ei tea isegi, miks, aga üle pika aja oli mul selle töö valmides kuidagi eriliselt hea tunne. Võibolla selle tegemise loo pärast, võibolla uskusin ma lastele selle eseme muistsetest juurtest ja päritolust rääkides ise nii tugevasti unenäopüüdja jõusse...

Proovisin minagi siin juba mitmes blogis näidatud juukseklambri kaunistamist. Paar tükki läksid juba uutele omanikele, et ei jõudnud piltigi teha.





Kaks nädalat olen korteriomanik. Ostutehingu eelõhtul avastas minu kaheaastane, et rahakotis on kaks krooni. Just nii ta ütleski.

Selline oli minu panus TKVle Rõõmsad lapsed.

Rotibori 9aastane poeg Ranno on suur autode fänn. Leidsin Roosi ärist sellise salvräti ja kohe oli idee olemas: autodega kell, puupärlitega kaelakee, kaart ja natuke magusat.





Selline oli pakk enne postipoisile andmist.




Meisterdaja 4aastasele tütrele Katriinile tegin tema soovikohaselt roosa paki: õmblesin roosidega kaunistatud kleidikese, väiksele printsessile samast riidest vajamineva nipskotikese, juurde kaart ja natuke magusat. Loodan, et pisipiiga tunneb rõõmu, kui saab peole minna pikas kleidis.







Enne postipoisile andmist.

Täna õppisin Tõrvas geomeetrilist vitraaži. Selle tehnika autoriks on kunstnik Ahto Hindov, kes töötas selle välja juba 1972.aastal ja tegi siis oma kunstiõpingute lõputöö geomeetrilist vitraaži kasutades. Tallinnas on Kullo aken tema kaunistatud.

Kuna Tõrvas on sel nädalavahetusel geomeetrilise vitraaži klubiliikmete laager, siis õnnestus meilgi seda tehnikat ühel päeval proovida. Meid õpetas Tuuliki Vuks, kes on selle tehnikaga tegelenud juba 11 aastat. Aitäh veelkord õpetajale, ja tema vahvale abikaasale Raivole, kes meid kogu aeg klaasiribadega varustas.

Vajaminevateks vahenditeks on: topeltklaasitud raam, klaasinuga, läbipaistva aknaklaasi ribad, klaasikillud, klaaspärlid jms, mis läbi paistab. Praegu vahetatakse väga paljudes kodudes aknaid ja see vana aknaklaas on selle tehika jaoks ideaalne.

Kuhu seda pärast kasutada? Vitraaži suurus on 30x30 cm ja selle võib panna lihtsalt aknale, teha sellest ukse või akna klaas, panna vaheseinale, kus valguse efektid mõjule pääsevad. Õpetaja näitas meile pilti, kus oli terve aken, mis asub ühes suvilas Viljandimaal, selles tehnikas tehtud- väga huvitav värvide ja valguse mäng tekib.

Huvitav oli see, terve pika päeva lõikasime, murdsime ja purustasime klaasi, aga keegi ei läinud ära plaasterdatud näppudega.

Peale töö kavandamist on esimesed talad paigas.



Siin on juba natuke ehtud. Ülemine on lehviku tehnika, mis on päris raske ja mida õpetaja ei soovitanud, aga jonnaka isetegijana tahtsin ma seda proovida ja olen oma tulemusega väga rahul. Tõsi, väike aps juhtus ka, kunaklaasi ribasid tuli tugevasti ja tihedalt suruda, siis andis üks tala järgi. Õpetaja tubli abikaasa abiga sai lisatud väike tugi ja töö läks edasi.



Anu...


... ja mina... täitsa tööhoos.


Selle töö autor oli 11aastane tüdruk, kes lõpetas oma töö esimesena.




Minu töö.





Veel kursuse käigus valminud töid.







Anu töö.

Sellised kotid tegin enne laulupidu endale ja sõbrannale koori rahvusliku rõivakomplekti juurde. Lastetelgedel kudusin käepärastest lõngadest triibukanga. Kotti mahub kenasti kõik, mis on vaja pikemaks päevaks välja minnes kaasa võtta.



Triibustik lähemalt.

Laupäeval, 18. juulil, tähistas kodukant vallapäevi ja siis on tavaks ka käsitöölaata korraldada. Ühtlasi oli sel korral päev eriline, sest avati mälestuskivi saksa soost luuletajale Schillerile, kellel on seos ka Helme vallaga. Kuna meil on Tulihobuga ühised juured, siis võtsime plaani enda, ema ja laste tehtud käsitöö kokku pakkida ning laadamelust müüjatena osa võtta.

Selline nägi välja meie laadapesa:







Keset laadamelu märkasin eemal tuttavlikku mütsipuud. Enne, kui hakkasin kaupa uurima, lõin tutvust isetegijate parooli kasutades ja Janne35 pööras naeratades ümber isetegijate märk rinnas.

Veidi eemal toimetas oma käsitööga ka Kellu.





Naabriks oli Helme naiste käsitööringi juhendaja Laine Vettik, kelle käe all ka mina oma esmaspäeva lõunaid veedan. Lainel on puusal helme rahvariiete juurde kuuluv puusapõll ning laual ees paremal on viimase ajakirja Käsitöö kotivõistluse võidutöö.



Korjasin oma pärlikraami laadale minnes kaasa ja juhtus sedagi, et paar tööd valmis otse laadalaua taga toimetades tellimustöödena.

Minu väikesel Martal on täna 2. sünnipäev. Pisike asjaosaline on juba igati vahva ja asjalik tegelane.



Minu Linda sai Kairi 384lt sellise armsa paki: väike ehtekarp, milles oli pakike pärleid; motiividest käekott ja natuke magusat. Mulle väga meeldis!
Nüüd siis lisan juurde ka Linda esimesed emotsioonid: "Jumala kift!!! Ja lilla!!! Hullult nunnu ju!!!" . Aitäh Sulle, Kairi 384, nii ilusa paki eest!!!

Suvi nii soe, asfalt sulas linnas, kavatsus oli mul minna nädalaks puhkama Pärnusse...

...no mida paremat vee tahta.

Olen sel nädalal 13.- 17. juulini Pärnus käsitöö- ja kunstiõpetajate suvekursustel Nooruse Majas. Päevad on olnud vahvad ning nii mõnedki huvitavad mõtted keerlevad peas. Nüüd näitan ka, mida nägin- tegin. Kursustel on alati olnud võimalik teha endale meelepärased valikud, mina valisin kalligraafia, portselanmaali, indiaani stiilis pärlitöö, millest oli artikkel ka reedeses Pärnu Postimehes ning valevitraaži. Alati on olnud üks päev selline, kus on tehtus väljasõit. Seekord käisime Pootsi vaibakojas ja taimedega ravitseja Mercedes Merimaa kodus.

Portselanmaalis olid seekord teemaks õunapuuõied ja õunad, õpetajaks Pärnu Lüsteri eestvedaja Mai Kolossova. Portselanmaali juures on huvitav see, et kui ei oska ka joonistada, siis tegelikult tehakse seal väga palju ära konkreetseid tehnikaid kasutades.





Kuna teisel päeval jäi värve veidi üle, siis saime veel proovida ka näpuga värvimise tehnikat.



Pootsi vaibakoda tegutse juba veidi üle 15 aasta. Need, kes ei olnud varem kudunud, said telgede taga seda tööd proovida, teised said seeaeg paelu punuda.

Sellise värvigammaga kudumist ootav kaltsukapp teeb igaühe kadedaks.







Lõunat sõime kaunis Maria talus, mis pakub nii toitlustust kui ka öömaja. Sinna oli tore tagasi minna, sest mõned poistitused tagasi, kus ma kirjutasin pruutkleidist ja pulmapeost, siis see toimus samuti Maria talus, mis on väga kauni ümbrusega.







Õhtupoolik möödus Mercedes Merimaa juures. See käik oli väga muljetavaldav ja huvitav- hämmastav, millised elukogemused ja teadmised on sellel naisel. Mõtlemisainet tükiks ajaks.



Valevitraaži valmistamiseks on vaja joonist; klaasi; klaasivärve ja tinateipi, mis lõigatakse sobiva laiusega ja surutakse klaasile. Meile anti ette suur A3 klaas. Mulle meeldis, et anti ette erinevaid jooniseid ja, et õpetajal oli meie jaoks aega, sest me tegime tõesti viimase minutini ja kaks tundi peale ka (viimane päev ja keegi ei raatsinud pooliku tööga ära minna). Aitäh veelkord Eva-Lotale! Nüüd on jälle üks "uus armastus".



Sellised olid tööd enne ja peale värvimist värvimist:

Evemari





Siiri




Anu




Anne




Leena tööst ei saanud valmiskujul pilti teha, sest tema lõpetas sel hetkel, kui me olime kõik oma töödele riputustraate liimimas ja pidime oma töid "kümne küünega" kinni hoidma.


Kui õigesti mäletan, oli see Maarika töö. Nimedega oli meil seal omaette tore lugu, aga see on ainult sealolijatele:

Olin jälle kaartide tegemise lainel.











See kaart läks õetütre klassijuhatajale.

Laulupeol käidud. Ilus oli! Seda on vast vähe öeldud. Võimas oli! Käisime kolmandat tantsupeokontserti ka vaatamas- see andis kustumatu mulje ja mõtlen selle etenduse sisule vist veel pikalt- maismaal purjepaat üles ehitada, merele seilama panna ja siis nii ehedalt ja tõetruult põhja lasta- see oli tõeline elamus!
Kui viimasel laulupeokontserdi päeval ülevalt nõlvalt laulukaare alla üritasin jõuda, siis mõtlesin küll korraks, et no oli mul vaja siia ronida- rahvast oli nii palju, et liikumine oli kohati võimatu. Aga miks ma siis ikka iga kord tahan sinna peoli minna juba 1984. aastast peale- ma armastan koorimuusikat, ma tahan tunda seda fiilingut laulukaare all teistega koos seista ja end hingetuks laulda, ma armastan eesti rahvariideid, tahan kõndida koos teistega rongkäigus, mulle meeldib olla üks osake meie kultuuripärandi edasikandjast. Sellepärast ma sinna kipungi.
Kui neljapäeva õhtul kooriproovist koju tulin, hakkasin veel riiete juurde endale ja sõbrannale kotikest õmblema ja siis pakkima, et hommikuks kõik olemas oleks. Pildid lisan hiljem.

Kuigi oli pruut minult kingituse juba kätte saanud, ei tahtnud ma pulma siiski tühjade kätega minna. See salvrätitehnikas ümbrik läks kingituseks noorpaarile, mille sisse ma pakkisin spetsiaalselt neile valmistatud kella- kutse peal oli, et kingitused palutakse ümbrikus, nii ma siis meisterdasingi esmalt ümbriku. Kui ma märtsis Roosi ärist selle salvräti leidsin, teadsin kohe, mida ma sellega teen.





Kaardile tegin ka tüllist lilled, mille servad kaunistasin sädelevate glittervärvidega.