No kuni eelmise nädala lõpuni eil olnud minul mingit ideeraasugi, kui korraga hakkas midagi kujunema. Kaart ja seal peal origami liblikas. Esmalt seda origami-liblika voltimise õpetust vaadates tundus, et no mis see voltimine siis ka ära ei ole. Siin peitubki konks. Esimesed murdmised ei olnudki midagi keerulist, aga mida edasi, seda väiksemaks jäi paberitükk ja seda keerulisemaks muutus video jälgimine. Mingi liblika ma ikka sain ja püüdsin veidi ka sädelusega kaunistada. Lõpptulemuseks selline karp.kaart.

Minu jaanuari töö sai selliste märksõnadega: jahmatavalt valge, jaburalt keeruline, jaapanipäraselt võõras, jooneline-triibuline.





Vend käis täna oma pisiperega külas. Selleks puhuks tegin torti ka. Selle aasta teine. Kui siin lõpetan, siis hommikuks vaja kaks torti veel teha. Vot nii.



TOP 29.

Õel oli sünnipäev oktoobri lõpus ja kingitus sai ka siis tehtud ja üle antud, aga siia jõuan alles nüüd.

Sünnipäevakingitus Helenile... ja nagu vahel juhtub, et pilt jääb õigel hetkel tegemata ja siis postitamine muudkui lükkub ja lükkub edasi. Randmel on kasutatud Kihnu kinda mustrit, mustriosa on raamatust "Suur kindaraamat" (täpsustan hiljem). Helen küll ütles, et ta kindakandja ei ole, aga loodan, et sel talvel ta ikka mõne korra kindad kätte ka sai.





Tort kuulus ka muidugi kingi juurde.



See on selline hetk, et kindad olid veel poolikud, istusin teise õe töö juures ja lõpetasin, kui Helen helistas, et millal jõuate. Tahtsin talle tookord nii öelda, et siis, kui kingituse valmis saan. No mis teha, ei jõudnud varem.



Samal päeval käisime isa juures ka ja ega sinnagi tordita minna saanud.

Joosep sai täna kuuekuuseks. Aeg läheb imeruttu ja see rõõmurull muudkui kasvab ja avastab iga päev maailma.

Vaikselt hakkame lisatoitu maitsma.







Tänaseks päevaks küpsetasin Britta koogi, retsepti napsasin Nami-Nami lehelt. Kook lihtne, rammus, mõnus...



Jõulueelne meisterdamine, mis rändas jõuluvana kingikotti. Kaunistasin küünlaid, kasutasin salvrätitehnikat.



Postitus vahepeal juhtunust muudkui lükkus edasi, aga 7. jaanuaril algas Marta haiglasaaga vol-2. Käisime 7. jaanuaril järelkontrollis. Marta oli kuidagi kahtlase olemisega ning röntgenpilt kinnitas seda. Kuigi perearst lubas meid peale röntgenit koju, et ta võtab meiega ise ühendust, kui pilt on temani jõudnud, ütles pilti teinud arst, et minge perearsti juurde tagasi, et tõenäoliselt saadetakse teid uuesti haiglasse. EIIIII!!! oli minu mõttes, ainult mitte seda, aga mõistusega võttes teadsin, et teen nii, nagu arst ütleb. Ja nii oligi, et järgmise päeva lõuna ajal sõitsime haigla poole. Nüüd juba Tartusse. Perearst suhtles vahepeal Tartu arstidega ja otsus oli, et pakime asjad ja läheme nii ruttu kui võimalik.

Martal on siin juba kaks doosi käes, olemine parem, aga me olime infektsiooniosakonnas, millest koridori kõndima ei lubatud. Martale toodi plaadimängija, plaate sai korraks minna ise valima. Mina olin nagu puhkekodus: tuba oli soe (ülearugi, sest Joosep oli koguaeg lühikese body väe, koguaeg hoidsin palati rõduust lahti ning väljas oli -18 kraadi), söök toodi ette, nõud viidi ära, tuba tehti korda, mulle haiget ei tehtud...kõik oli ok.


9. jaanuar oli minu sünnipäev. Seekord haiglas. Nii ei olegi ma varem sünnipäeva pidanud, aga õetütar MErilin tuli lilled ja tordiga, Marta tegi kaardi ja oligi selline teistmoodi sünnipäev.



Joosep oli kõigega rahul.






Ühel õhtul pildistasin salaja Joosepi varbaid. Olid teised sellised armsakesed.



Marta pidi palju jooma ja üks viis teda jooma saada, oli lasta tal vedelikku tarbida läbi süstla. Kolm sellist suurt süstlatäit ravimit mingi seguga manustati talle kolm korda päeva. Lisaks veel väiksete annustega suukaudset ravimit.

Kokkuvõtvalt oli Marta seisukord haiglasse saabudes väga tõsine: parempoolses kopsus oli vedelik 1,5cm ulatuses. Seda sain teada kohe haiglasse mineku päeval, kui ultraheli tehti. Olen äärmisel tänulik Arstidele, kes meigea tegutsesid nii Valgas kui Tartus. Võibolla lasti meid Valgast veidi liiga vara välja, aga oluline on see, et haigus allus ravile ja kõik on hästi. Mulle sellest haiglakogemusest piisa. Tükiks ajaks piisab.

Koju. Omade tegemiste ja asjade juurde.

Ükspäev olid õed külla tulemas ja tegin lihtsalt niisama kaks torti maiustamiseks- sai kohapeal söödud ja kaasagi pakitud. Biskviitpõhi, mille vahel on sügavkülmast mustsõstramoos, peal vahukoore-kohupiimakreem ja ohtralt sügavkülmast marju: kirsse, astelpajumarju, musti sõstraid, mustikaid. Nämma!

Elu on üks imeline nähtus. Tal on oma lugu. Elulugu. Mulle meeldivad asjad, esemed, juhtumid, tegemised, millel on oma lugu. Mõni lugu on lühike, mõni on pikk, mõni läheb meelest ja varsti enam ei mäletagi, mõni ei taha aga kohe kuidagi ununeda, mõnest ei taha lahti lasta, mõnda tahaks hoida kaua-kaua... Minu jaoks on ka eelmisel aastal oma lugu. Aasta elulugu, milles oli nii palju ilusat ja nii palju kurba, nii palju ootamist ja emotsioone. Oodata on tore ja nii on ka igas ootamises oma lugu. Vot sellised mõtted eilsest õhtust tänasesse, sellesse uude aastasse.

Nüüd on aga selline lugu, et oma selle aasta esimeseks tööks näitan kaarti, mille tellis kolleeg oma tütrepoja sünni puhul. Ka minul on sellest oma lugu, sest see piiga oli teises klassis, kui mina oma praegusesse elukohta sattusin. Aeg on teinud oma ringi, et lapsed, keda olen õpetanud, on ise juba nii suured, et neil on lapsed. Seetõttu on koolis tore töötada- kasvamine toimub iga päev oma silme all ja iga lapsega jääb meelde selline omamoodi lugu.

Pisikese Geroni vanematele soovin armastust, kannatust ja teine-teise mõistmist pisipoja kasvatamisel.