Käsitööpilte ei ole. Juttu tuleb, aga homme.

Tulime teatrist. Käisime Valgas vaatamas Vana Baskini teatri etendust "Hilinenud pulmaöö". Vahva tükk oli. Ei saa küll koguaeg kõht kõveras naerda, aga mõnusaid muigamise kohti ja toredat äratundmist jagus küllaga. Oi, kudas mulle meeldivad Kadri Adamson ja Guido Kangur! Mõnusad olid ka Ene Järvis ja Meelis Sarv.

Kaart, kodusest varudest. Materjal: akvarellipaber, portelt lõigatud pilt, valge leht on lõigatud seneksist, roosid ning seneksist lõigatud liblikad, mis on kaunistatud hõbedase glitterliimiga.

Telliti küünal ja kaart 50ks sünnipäevaks meesterahvale. Kaardiga oli lihtne- teen selle tasku ja kraega kaardi. Sobrasin oma salvrätivarudes ja jäin pidama sellisele variandile, et roosidega salvräti pildi panin allapoole ja kena natüürmordi veini, pokaali ja juustuga ülespoole. Tellija jäi rahule.





Marta otsustas saiaviilu juustuga ära kaunistada. Sellest sai pikk fotosessioon ja lõbusad minutid, kui Linda juurde tuli, sest ega need juustud seal saial hästi püsida ei tahtnud.

Kaia blogi järjekordne väljakutse

Sketš #8: inspiratsioon pildist



Käisin külas ühel armsal memmel Pärjal ja talle oli keegi toonud kenakese tüki sellise pildiga portet, mille omanikuks ma sain: "Sa vast oskad sellest midagi teha." Olin terve nädala mõelnud, kuidas selle nädala sketši lahendada- nüüd tuli lahendus iseenesest. See paber on nii armsate motiividega, kus vaheldumisi on lopsakas lillebukett ja loodusvaade. Lisasin vaid pitsi, paar roosiõit, pärleid ja seneksist lõigatud liblikad, mis ma hõbedase glitterliimiga veidi üle tuunisin. Kaardi alumisse serva liimisin valge paberi ääre, mille lõikasin kaardi servast.

Mina sain pildist aru selliselt, et seal on erinevaid vorme ja kujundeid: ovaal, ristkülik, erinevad suunad liikumises, natuke romantikat, roosid. Lahendus on oma looming ja mängumaa. See kaardiasjandus vajab veel palju õppimist, aga samas on nii palju võimalusi andev.

Jaanuari valgeks sai Annise sall. Lõng selline tore valge, millel on pisikesed litrikesed küljes. Kui ma seda lõnga tokis vaatasin, ei tekkinud mingit emotsiooni, kui aga sall valmis sai, siis nüüd olen lummatud nendest väikestest sädelevatest täpikestest. Kudusin vardaga nr 3.

Lõnga andmed: Alize Abiye, varras 2-4, 410-448m, 5% läikiv niit, 5% litrid, 10% polüester, 80% akrüül.



Modelliks vanem õde Krista, kelle talveaias püüdsin salli pildile saada.

Eilne ja tänane tegemine Kaia blogi sketš #7 trips-traps-trull järgi.
Võtsin eesmärgiks selle, et teen kogu mängu kaasa, seega valmis kaheksa kaarti. Kaasa mängimiseks panen ühe kaardi. Need armsad mõmmidega pildid sain meie käsitööringi juhendajalt Lainelt, kelle neid toodi, kuna olid praagid. Niisama vaadates praagid jah, sest masin on kaardi lõiganud ebasobiva koha pealt, scrapbookinguks aga ideaalsed.



Silt-pits-pilt...


...pael-poolpärl-silt...


...ripats-poolpärl-pilt...


...ripats-nööp-pael... Nööp on savist ise tehtud, värvitud helesinise kraklee-glasuuriga.


...ripats-glitter-silt...


...glitter-poolpärl-lill... pärlina kasutasin poolikut klaaspärlit...


...nööp-poolpärl-pits...


...pael-lill-pilt...

Täna selline postitus.
Kuu tagasi päästsime keldrist nahkhiire, kes oli end sinna mõnusasti sisse seadnud, aga õnnetuseks veeämbrisse kukkunud. Kuivatasime ja panime lambanahkse kasuka sisse sooja. Loodan, et ta leidis omale parema pesa, sest järgmisel päeval me teda kasukast enam ei leidnud. oi, kui vastikut häält see pisike loom tegi, kui ma teda kuivatada üritasin.



Täna sai aga hoopis iseäralik lugu oma natuke kurva lõpu. Laupäeval avastas ämmake, et miskine loom on kanalas käinud ja paar kana on kuidagi imelikult otsa saanud. Üks oli veetud vanasse virtsatorusse. Jaan siis vooderdas ja kindlustas pühapäeval selle kahtlase ava. Ega me ju ei teadnud, mis loomaga seal tegu oli. Arvasime kohe, et tõhk, aga siis mõtlesime, et kui see olnuks tõhk, oleks kanala tühi olnud. Ma veel naersin, et nüüd vooderdasid augu kinni ja see kahtlane loomake elab kanalas. Jaan muidugi arvas, et ei usu. Täna aga selgus, et kanalas jälle üks kana otsa saanud ja Jaan läks sinna madistama. Ei olnud kaua aega vaja laudas tegutsedagi, kui selgus tõsiasi, et see loom ongi kanalas. Tõhk elas neli päeva meil rõõmsalt kanakarja hulgas, toit koguaeg kõrval, tuba soe.

Lugu sai oma ootuspärase lõpu kanade kasuks. Laudas oligi tõhk.



Tommi kontrollis veel olukorra üle. Küll see loom ajas paha haisu... kasukas oli aga teisel päris ilus.

Teine katsetus veel Kaia sketši #6 järgi.
Akvarellipaber, dekoratiivne paber sädelevate täpikestega, liblikakujuline auguraud, atlaspael, metallist võtmeke. Servad lõigatud Hobby Placest ostetud lõikuriga. Kaart on kolmepoolne.

Selle kaardiga soovin tänasel taliharjapäeval õnne sünnipäevaks Railile, Piiale ja Ingridilie, ükskõik, kus maailma eripaigus te praegu ka ei oleks!!! Kui te peaksite minu blogisse sattuma, andke märku!

Esimene teadlik katsetus teha scrapbookingu stiilis kaarti väljakutse #6 järgi.
See on selle aasta ja uue eluaasta esimene kaarditegu.

Aluspaberiks on akvarellipaber, pruun jõupaber, roosa fimoroos, väike atlaspaelast lipsuke ja selle all metallist lipsuke. Diagonaalnurkades need väikesed kõverused on augurauaga lõigatud ja seejäerl liimitud. Servad lõigatud Hobby Placest ostetud lõikuriga. Kaart on kolmepoolne.

Meenutus.

Mul on igal aastal kahju nendest kuuskedest, mis metsast koju tuuakse. Lihtsalt on. Vanematekodus on meil ümber maja kuusehekk, mida on oi kui palju meetreid. Mäletan, kui isa oli noorem, siis ta pügas heki ilusti madalaks. Nüüd ei ole seda enam aastaid tehtud ja nii on ka hea kodu lähedalt tuua ja puu jääb edasi oma elu elama. Aastaid viisime sealt kuuse ka naabrimemmele, kes oli meile kui vanaema. Ta oligi meie armas väike vanaema. Nii me tede ikka hellitavalt kutsusime. Oi, kui häid pannkooke ta tegi ja tal oli alati meie jaoks kummutinurgas kommipurk ja ta teadis alati nii palju vahvaid lugusid ja tal oli suur aed, kus oli nii palju lilli. Tänu temale teame me kõik õdede-vennaga oma lapsepõlvest toredaid seiku. Tema juurde jooksime ikka vahel ka vanemate teadmata. Tema juurest äratulek venis oi kui pikaks, sest ta tuli meid alati väravale saatma ja nii mee muudkui aga rääkisime ja rääkisime...

Suurejõel, vanemate juures.



Natuke nostalgiat. Vanemate juures on palju vanu kuuseehteid erinevatest aegadest. Väike valik.









Riidajas.


Marta .

Paar õhtut enne aastavahetust vaatasime Martaga Youtubest käsitöövideosid ja korraga sattus meile ette selline lihtne meisterdamine. Tõdesin, et ka temasse on käsitööpisik juba nakatunud. Kuigi ma proovisin väita, et ma ei oska seda kuuske teha, jäi tema oma sooviga peale: "Vaatame veel ja näed, võtad paberi, teed nagu see tädi teeb ja ongi ." Selline ta sai.

Oi, kuidas ma armastan linast! Peale selle mulle meeldib, kui asjad saavad kiiresti valmis. Mitte kiiresti selle poolest, et oleks ülemäära lihtne, vaid kiiresti selle poolest, et on aega teha. Tegelikult ega aega ka just niiväga ei ole, aga eile oli selline tore päev, mille saatsin mööda lasteaiakasvatajana. Miks? See on omaette lugu. Kuna teadsin, et lapsi on vähe ja õppetegevust ma tegema ei pea, siis lõikasin üleeile õhtul koti põhitüki välja, töötlesin paksema liimiriidega, joonistasin mustri peale ja sain eile päris palju päeval ära tikkida. Täna veidi lõpetasin, õmblesin voodri, kinnitasin detailud ja lisasin sangad.


Kui ma varem Pireparmu kotte vaatasin, siis tundus see tehniliselt keeruline. Tegelikult ei ole seal miskit rasket, julgustan proovima neidki, kes muidu arvavad, et ei ole õmblemises tugevad või mõtlevad, et ei saa hakkama. Õpetus siin

Muster on Leida Kirst "Muhu tikand", lk 176. Mustri joonistasin maha vaba käega, mõne lehekese ja väädi lisasin juurde. Tikitud kahekordse mulineega.





Sangad said mõnusalt pikad, et saab kotti õlal ka kanda. Sellel pildil seisan, käed vabalt all.



Otse loomulikult on kohe kohal ka poseeriv modell.


Tiba eilsest päevast ka.
Lasteaias olen ma oma elus nüüdseks olnud kaks päeva. Omal ajal oli ema lasteaiakasvataja. Mäletan, et olin viiene, kui kukkusin ema abistades oma vasaku kulmu lõhki nii, et tuli õmblema minna. Ema joonistas lasteaeda stendile leevikesi. Värvis, lõikas, liimis. Meeles on seegi, et leevikest kõhud olid lõigatud tumepunasest sametpaberist. Minuealised mäletavad veel seda materjali ja mõnel on kindlasti seda veel kusagil jupike alleski. Tänapäeval ei ole ma sellist paberit enam poes näinud. No ja ma abivalmis laps, läksin emal toega tooli viima, jalg jäi kaltsuvaiba serva vastu ja nii mu kulm sinna tooli otsa sattuski. Kena mälestus sellest ilutseb kulmul siiamaani. Kui mindi niite välja võtma, siis ema võttis mu arstilt tulles lasteaeda kaasa. Olin venna ja õega sel ajal kodune laps, sest isa oli kodus. Nii ma saingi ühe päeva olla lasteaialaps.

Eile oli tore ka see, et vaatasin lauale jäetud lehekest, kuhu oli kenasti menüü kirjutatud. Mina oma mõttes arvasin, et millalgi tuleb kokk, aga nii kui tore, et menüü mulle sinna ka kirjutatud. Peale kaheksat hakkas tunduma, et kokka vist ei tule ja mul tuleb kööki minna. Kokkamine ei ole mulle võõras, tehnikumi ajal said kokapaberidki tehtud ja olen sel alal ka töötanud nii restoranis, hotellis kui ka toitlustuse õpetajana klassis ja õppeköögis.

Lapsed siis küsisid ka, et kas meile laulutundi on? "Ei."Aga voolimise tundi?" "Ei. Täna hommikul mängime, siis sööme lõunasöögi ja ainus tund, mis täna on, on magamise tund." Nii nad ennas peale lõunasööki magama sättisidki. Väike unejutt ja kõik peale ühe jäid magama. Millalgi käis koolijuht majast läbi ja küsis imestunult, et kas magavad. Vastasin, et jah. Nad on kõik eelnevad kolm päeva ilma lõunauinakuta olnud. Naersime mõlemad.

Jõuluvärvides kingikotid. Õpetus siin

Tellimustöö 7-aastaseks saavale neiule.
Jaapani köide, mõmmidega kangas, atlaspael, roosid, pärlid, pits, sees 20 lehte, nurgad on augustatud südamekujulise augurauaga.

Kommitorbikud. Selle aasta esimesed tööd. Et järgmisteks jõuludeks õigeks ajaks kõik valmis saada, siis on vist paras aeg alustada. Muidugi selliseid torbikuid võib kasutada ju ka muude kingituste tarvis. Kommikotina ei tohi aga lõiget väga suureks ajada.

Õpetus siin.