Veel mõned 3D kaardid.

jaanuar

Kui hakkas aastaprojektide hääletamine, siis andsin oma hääle patjade tegemisele ja leidsin, et saan neid ka selle projekti alla panna, siis tegin ka otsuse, et liitun. Esimene padi on nüüd tehtud.

Topeltristpistes diivanipadi. Saladuskatte all ütlen, et tahtsin seda juba ammu tikkida. Alguski oli tehtud: muster oli joonistatud, riie välja lõigatud ja nõel oli ka juba ootevalmis- just nii palju olin alustanud. Tulihobu tikkis neid omal ajal laste kõrvalt nii palju, et ta teadis juba, kui palju tal mingeid pisteid on vaja teha ning kui pikk lõngajupp tuleb võtta, et sellega mingi kindel arv pisteid ära teha. Mäletan, et mingil ajal oli kõnealune arv 123 patja. Mis neist saanud on, ma ei tea, aga tean,m et kui ta kuskile külla läks, siis nagu muuseas oli tal padi võtta.

3D kaardid: aluspaber (joonistus- või akvarellipaber), toidukile, salvrätiku pilt (pealmine kiht), majapidamispaber ja kogu seda kupatust tuleb triikida seni, kui pilt on sulanud kile külge. Seejärel lõikan motiivi välja ja kinnitan liimi ning kahepoolse teibiga, et tekiks ruumilisus.

Kudusin Martale villased põlvikud. Muster on pärit omaaegsest lätikeelsest käsitööajakirjast Sievete. Väikseid põlvikuid on tore kududa- saavad ruttu valmis. Suurem osa valmis töö juures vahetundide ajal.

Lõnga sain ema käest ja see on veel aastatetagustest varudest, kui meil oli suur talupidamine. Minu mäletamistmööda oli meil vahepeal koos talledega 30-pealine kari. Kuskil seitsmenda-kaheksanda klassi suvel õppisin lammaste pügamise ka ära. Ega ema meid seda tööd teha ei lubanud, aga ühel korral oli ta Kallastel oma klassi kokkutulekul ja siis võtsime õde Tiiuga (Tulihobuga) selle töö kahekesi ette- tema alustas peast, mina jalgadest. Esimesed "soengud" olid natuke konarlikud ja ebaühtlased, aga kui olime mõne korra harjutanud, siis läks ka tulemus paremaks. Mäletan, et kui ema kokkutulekult tagasi tuli, saime alguses riielda, aga kui ta oma hoolealused üle vaatas, siis ütles, et ei olegi nii hull. Hiljem pügasime juba kolmekesi ja töö sai palju kiiremini tehtud. Praegu mõtlen järgi, et need olid toredad ajad: sai emaga räägitud selliseid jutte, mida muidu ei oleks rääkinud ja Tiiul oli alati vahvaid lugusid sellest, mis neil tehnikumis kursusekaaslastega juhtunud oli. Selline mõnus koos tegemine-olemine.





Lisasin mustri ka.



Äärepitsi muster.

Proovisin teha 3D kaarti- aluspaber, toidukile, salvrätiku pilt ja kinnitasin triikrauaga läbi majapidamispaberi.. Kolleegil on täna sünnipäev ja tegin talle töökaaslaste poolt kaart-ümbriku, kuhu sai natuke eurosid vahele poetada. Ümbriku sisekinnise lõikasin vaba käega ja äärtesse lõikasin väikesed ribad, mis peenikestest vahedest läbi põimisin.

"Noh, head vana aasta lõppu!" ütles mulle vend eile saabuvaks sünnipäevaks õnne soovides. Ta selline muhe sell, et ega ei saa ju naisterahvale öelda, et said jälle vanemaks. Mis teha- mis tuleb, see tuleb ja vanus ei küsi. Tore oli see, et olime jällegi vend ja õed koos laste ja kaasadega koos. Sai ühiselt lapsepõlves tehtut meenutatud, teine-teise kulul nalja visatud ja head-paremat söödud.

Mulle meeldib süüa teha, omal ajal sai tehnikumis koka kutsegi omandatud ning Viru hotellis praktikal oldud. Aga selle korra pärlitena tegin trühvleid: põhimass Domino küpsistest ja toorjuustust, sisse peitsin tükikese marmelaadi ja katsin tumeda šokolaadiga. Need pakkisin peo lõppedes kaasa. Roosid tõi täna mu kallis kaasa ja tema vend.



Muidugi ei saanud Marta jätta poseerimist, kui ma juba fotoka kätte võtsin, sest tema teatas, et täna on hoopis tema sünnipäev. Olgu nii.


Sel õhtul oli veel üks hea osa. 6.jaanuaril sai meie õe Tiiu (siin Tulihobu) tütar Agne (Aksu) 18. Mõned päevad enne aastavahetust tuli vend minu juurde sooviga, et teeksin tal paar paari teksasid lühemaks. Selle tegemise käigus arutasime ka pere asju ja üks mõte viis teiseni. Kuna olin aasta alguses saanud toreda stipendiumi, siis julgesin välja käia mõtte, et Agne on koolis tubli ja gümnaasiumi-tüdrukul oleks läpakas hädavajalik. Silver hakkas sellest mõttest kinni ja tema kaasa Anne toetas ka, mille järel hakkas vennas kohe tegelema sobivate tehniliste andmetega läpaka otsimisega, ta meil ju IT spetsialist. Järgmisel päeval raporteeris, et ost tehtud.

Paar päeva tagasi uuris Silver Tiiult, et kas ta ka Valgamaale tuleb, et meil Agnele väike üllatus. Tiiu arvas, et jõuab, et tal see päev töölt vaba, kuigi keskpäeval Pärnus veel üks jõulupidu ja järgmisel päeval kaks eksamit. Me tahtsime tema resktsiooni ka näha. Tegelikult ma teadsin, milline see on- mis tuleb südamest, see läheb südamesse.

Pärast lilletseremoonia lõppu olid esimesed sõnad Agne suust: "Mine pekki!". Me võtsime seda kui tänapäevanoorte rõõmuhõiset, mis see tegelikult ju oligi.







See on nüüd see koht, kus Tiiu peidab oma pandakarusilmi nagu ta ise ütles. No kuskohast mina pidin teadma, et tal täna silmad värvitud.... mõni hetk on kohe ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga ilus...





Siinkohal võib kirjutada, et selle aasta esimene heategu on tehtud!

Vaatasime Martaga koos blogidest pilte ja ette jäi selline tore blogi, milles nähtu ei jäta vist ühtki väikest tüdrukut külmaks, mustri viide on siin. Ega`s midagi- vardad välja ja kuduma.

Minu esimen Hello Kitty. Miks esimene, sest arvan, et asi ühega lihtsalt ei piirdu. Lõng Diva ja vardad 2,5.


Koos õnneliku omanikuga.


Oi, kus meie issile meeldib lumega möllata.





Trepi käepide ei ole paremate lumedega talvedelgi nii vähe välja paistnud. Natuke veel ja lumi ulatub akendeni... ja lund muudkui sajab ja sajab ja sajab...

Pool päeva esimese jaanuari hommikust käisin toast tuppa ja otsisin tegevust. No eks ikka käsitöist tegevust. Ei tulnud vaimu peale. Mõtted käisid siia-sinna, mõned poolikud tööd lasin näppude vahelt läbi, aga miski ei tahtnud vedu võtta. Kui aga lõuna ajal hea uudise sain, siis läks rahutus üle ja hakkasin tegutsema.

Oi, kuidas tahaks oma 1. ja 2. jaanuari tegemist näidata, aga ei saa. Mul on kaks väga kallist sõbrannat titaootel- veebruari keskel näeb ilmavalgust üks poisslaps ja aprilli alguses tüdrukutirts. Eks ma pean seni ootama, sest sõbrannad piiluvad aeg-ajalt siia ka. Kui koolis tahavad lapsed midagi väga teada saada, siis ma narritan, et kas saladust oskate hoida. Vastus tuleb loomulikult, et jaa, millele mina vastan, et mina ka. Eks ma siin beebiteemadega tegutsen ja natuke spikerdan isetegijate blogidest ka. Kui õige aeg saabub, siis näitan neid armsaid asju, millega praegu algust tegin.

Minu tervitused uue aasta puhul!




Sai käidud Pärnus Eva Taltsi käe all niplispitsi õppimas. Minul valmis esmase tööna järjehoidja. Pitsi valmistamiseks oli vaja 16 paari niplamispulki ja penikest heegelniiti. Ise olen tööga rahul.



Sametriidega kaetud fotoalbum, milles on 20 lehte, igal vahel kalkaleht, nurgad on nurgalõikuriga töödeldud, köitel on iga lehe vahel ka lisariba.





Opaaa!!! Just praegu sain super-uudise!!! Tegin veidi üle kuu tagasi ühele programmile õppetstipendiumi taotluse. Kuigi teatamise tähtaeg oli 1. jaanuar 2011, siis juba mitu päeva käisin ikka seal lehel piilumas, kas äkki on nimekiri üles pandud. Ei midagi. Nüüd piilusin uuesti põksuva südamega. Oo, nimekiri, kas minu nimi ka on. Vouuuu, ma sain selle 20 000 krooni!!! Jess! Jess! Jess! Need kroonid jõuavad pangaarvele eurodena! Olen hetkel õnnest uimane! Nüüd on vaja välja mõelda kuhu ja millele selle summa kulutan!