Aeg aasta kokku võtta. Lisan veel kaarte, mis jõulukuul valmisid.

Taas kõlab aastalõpu kell
ja süda igatsusest hell,
et uues aastas oleks rammu
sa rõõmsalt oma rada sammu!

Detsembrikuu tööks on kolm keraamilist vaagent, mis tegelikult said valmis detsembri keskel. Kuna need rändasid õe töökaaslaste kingikotti, siis otsustasin, et näitan jõulude paiku. Jõulud olid aga sel aastal sellised, et alles nüüd saan oma projektitöö siia vaatamiseks panna. Kasutasin halli savi ning alused on värvitud angoobidega, keskmise servas veidi hõbemusta, mis mõnusalt läigib. Harjutamist vajab ja eks iga järgmine voolimine on eelmisest teistsugune. Oi, kui hea ja põnev tunne on peale värvi põletamist saviahju avamine...

Nüüd võin selle aasta projekti enda jaoks lõppenuks lugeda ja olla rõõmus, et olin üks nende hulgast, kes igas kuus oma töö kenasti õigeaegselt üles seadis.







Jõuluaeg oli kirev. Marta jõulupidu, koolilastega meisterdamised, koolilaste jõulupidu ja siis 21. detsembri hommikul ärkas Marta palavikuga 39,3. Temperatuur muudkui hüppas üles-alla. Õhtul oli 40,4 ja siis kutsusin kiirabi. Edasised päevad tegutsesin kiirabi juhiste järgi, suhtlesin endise naabrinaisega, kes oli Valga, nüüd Pärnu kiirabis. Jõuluõhtu möödus kõrge palavikuga, kingitused jagasime ajal, mil rohi mõjus ja kui kolmapäeval lõuna ajal kurtis Marta seljas valu, võtsin Merikese soovitusel tee ette Valga haiglasse. Seal selgus tõde, et põletikunäitajad on nii kõrged, et koju meid ei lasta. Kanüül, vereproovid, röntgen ja selgus, et Martal on bakteriaalne kopsupõletik... ja mina ei ole oma elus haigena haiglas olnud. Ainukesed ajad, mis olen olnud haiglas, on laste sünnitamised. Tore oli veel ka see, et järgmisel päeval tuli haiglasse veel üks armas tüdrukuke, kes oli Tallinnast külla tulnud oma vanaemale ja sellel piigal olid samad sümptomid ja tema nimi oli ka Marta. Nüüd oleme kenasti kodus oma asjade ja tegemiste keskel. Muidugi oli mul ka Joosep kaasas. 26.detsembril pidime kõik isa juures kokku saama ja mina võtsin liha tegemise enda peale. Nüüd jäi see Jaani peale ja õnneks tuli tema ema ka appi. Liha sai hää.

See pilt on 26.detsembrist ja siin on Marta juba veidi kõbusam, sest kaks rohukorda on tehtud.



Kui juba venna voodisse mindi poseerima, siis tegin järeldused, et haigus taandub.



Üks ebameeldiv protseduur- auru hingamine- siis tuli ju kaks minutit paigal olla.



Haiglaelu hakkab lastele juba meeldima.



Ootame issit. Nüüd on juba lausa nii lõbus, et Marta on voodi alla pugenud ja mängib minuga peitust.





Mida ma nendest päevadest õppisin?

1. Sain veeta lastega sellist koos olemise aega, kus ma ei pidanud millelegi muule mõtlema, et peaksin kuskile minema või midagi tegema.

2. Väga edukalt võin veeta nädala ilma arvutita ja kõik toimib.

3. Minu ümber on pere ja sõbrad, kes on mulle väga kallid ja elasid Marta tervenemisele kaasa.

4. Selle mugavusega võib kiiresti harjuda, et kõik tehakse ette-taha ära,... aga kodus on ikkagi parem.

5. Öö enne koju lubamise päeva magasin halvasti, sest juba hakkasin mõtlema, millisest tegemata asjast nüüd koju jõudes peaksin peale hakkama.

30. detsember saime koju ning küpsetasime-kaunistasime piparkooke.

Kauneid jõule kõigile!

Lumega on nagu on- ühel aastal on nii, et ei jõua ära kühveldada ja teisel aastal võib lume kühveldamisest ainult unistada. Teistmoodi kui varasemalt on aga selle aasta jõuluaeg küll. Kõigele vaatamata tuleb , tulevad kingitused, päkapikud- need käivad koguaeg, tuleb kallitega koos olemise aeg, tuleb küünlatuli ja piparkoogid...



Selle käekotikaardi tegin oma Helme käsitööringi õpetajale Lainele, kellel on sünnipäev just tänasel jõulupäeval. Palju õnne veelkord. Kaardi idee aga on pärit Silpsolpsu blogist.

Materjal: tumepunane kartong ja abiliseks minu Manni. Kuna mul suuremaid lõiketerasid ei olnud, siis panin kaks väljalõiget kõrvuti, pressisin peale täpilise mustri, teipisin kahepoolse teibiga ning lõikasin alt servast veidi ära. Koti sisse voltisin väikese karbikese, kuhu sai panna rahaümbriku ning tervitusteksti. Et tegu oli korraga nii sünnipäevaks kui jõuluks mõeldud kaardiga, siis sai koti üks külg lumeootuses jõulune ning teisele poole väike lill.





Nüüd aga lähen vaatan jälle oma haige piiga üle- juba kolmas päev on palavik. Laupäeva õhtul, kui kraadiklaas juba 40,4 näitas, kutsusin kiirabi. Õnneks kopsud puhtad ja tegeleme palavikuga edasi. Kolm hommikut on aga alanud pea neljakümnese näiduga, siis see on juba liig. Kuniks rohud oma tööd teevad, kalpsab Marta ringi nagu poleks midagi olnudki. Eile tuli mul juba küünlaid kaunistama ja kattis kolm väikest küünalt salvrätitehnikas. Kui nüüd pildi pealt vaadata, siis nagu ei ütlekski, et laps on haige.



Oma jõulupeol oli Marta sel aastal Tähetüdruku rollis.



Sel aastal tegid õpetajad koolilaste jõuluootuse aja veidi teisiti. Terve nädal käis sigin-sagin ja meisterdamine. Koos kaunistati küünlaid, küpsetati ja kaunistati piparkooke, valmistati kaunid kingikotid, tehti kaarte, käidi kohalikus kabelis jõulujuttu kuulamas... Minu arvates oli lastele toredasti kavandatud nädal täis mõnusaid tegemisi. Kuigi olen Joosepiga kodus, panin ka oma abikäe selle nädala läbiviimisel kaasa. Minu ringitunde annab Asti, kes on imevahva õpetaja ja kauni käsitöö tegija. Jagasime lapsed omavahel nii, et mina võtsin algklassidega küünalde tegemise ning Asti võttis suuremad. Algklasside õpetajad Ülle ja Veronika olid samuti toeks ja abiks lastele. Siin väike pildiseeria küünalde kaunistamisest, kaartide valmistamisest ja jõulupeost.













Hommik algas lastele piduliku jõulusöögiga, siis jalutuskäik kabelisse ja siis kultuurimajja, kus ootasime Astiga neid juba kaardimaterjaliga.















Sealt aga tuleb meie jõuluvana Jaanus, kes on meie laste juures käinud juba 12 aastat.



Kui luuletused päris hästi selged ei ole, võib kingituse ka sportlikus vormis välja lunastada. No kas olete näinud jõuluvana, kes ise ka pikali viskab, et istessetõusu mugav oleks teha?



Lahkudes käis aga jõuluvana läbi kõik pingiread ja oma jõulupatsu sai igaüks. Meil olid peol ka misjonitööd tegevad külalised ja nemad olid sellest jõuluvanast ja meie peost heas mõttes shokis.



Marta oli mul ka koolilaste peol kaasas ja tema jaoks oli ka selle jõuluvana lustakas trallitamine suureks rõõmuks. Martal algas aga järgmine hommik suure palavikuga, millest kulges pikk haiguseperiood.

Ühel päeval nägin Silpsolpsu blogis neid vahvadi pintsakukaarte ja kuna ta oli lahkelt ka õpetuse lisanud, käisin sedagi piilumas. Kohe mitu korda käisin, aga ei leidnud seda aega, et võtan ja teen ka ühe. Aitäh sulle, armas Silpsolps. Ühel neljapäeva õhtul helistas kolleeg, et kas mul oleks mehist kaarti, kuhu saaks raha ka panna. "On küll," oli minu vastus. Sellega oli otsus tehtud, et võtan ja teen selle pintsakukaardi. Oi, kuidas mulle meeldib neid teha, riietada ja põue piiluda. Esimene on siin. Nüüd on neid lisandunud veel. Mõned kadusid kodust sama kiirelt kui valmisid, mõned läksid näitusesaalist, viimased aga rändasid Pärnusse ja ootavad Kauamajaka jõululaadal Tulihobu käsitöölaual endale uut omanikku.

Tellimustööna valminud barett. Selles osas oli hea teha, et anti vabad käed: must barett ja sinistes toonides muster. Lõnga ostsime tellijaga koos ning lõnga valiku käigus pakkusin välja, et tikin rokokoo roosid. Nii jäigi. Mulle endale väga meeldis nii kudumine kui tulemus.

Lõng: Angora Ram 40% mohäär, 60% akrüül. Kudumisel kasutasin ringvardaid nr 2, üles loodud 80 silmust, soonik 1:1, sooniku lõpus hakkasin juurde kasvatama ilma igasuguse süsteemita- asetasin lauale ja vaatasin, et ei kisuks ega lokiks. Samamoodi süsteemita võtsin kokku. Rokokoo roosid on tikitud peenvillaste lõngadega. Kokku võtmisel läksin poole peal üle sukavarrastele ja siis võtsin kokku iga varda keskel ja lõpus, mõned read vahele ja jälle samamoodi kokku. Bareti tipp on kootud 8 silmusega.





Modelliks on mehe tütar Karoliina.

Mõned jõulukaardid. Suurus 9,6 x 5,3 cm, aluspaberiks Räpina kartong. Kaunistamiseks on kasutatud lõikurite ja auguraudadega lõigatud detaile, paberteipi, paberpitsi, poolpärleid, glitterliimi, geelpliiatsit, puuvillast ja kuldset niiti,lainepaberit, paela; sidumiseks takunöör, toonimiseks pruun distress tint Photo Vintage.

Novembri viimane päev ja sellele eelnenud öö oli kiire. Tuleb pildirohke postitus. 30. novembril avasime Helme käsitööringiga näituse, millega tähistasime oma 30. tegevusaastat. Kuigi olen ise juurtelt eluaeg Pärnumaal elanud, olen mina siinses käsitööringis juba 15 aastat olnud. Kuhu see aeg on kadunud, ei tea. Kokku on siin kaheksa nobenäpu tööd.

Kui hakkasin näituse asju kokku panema, siis võtsin kuude kaupa lahti oma käsitööblogi ja seda kokku võttes selgus, et enamuse aasta jooksul tehtust olen ma kas ära müünud, ära kinkinud või ära söönud. Söömine on toimunud muidugi koos heade sõpradega. Maikuus käisin tordikoolitusel ja neid on nüüd üksjagu tehtud, mõne pildid ei ole siia jõudnudki. Mitte, et nad nii ruttu otsa oleks saanud, aga olen kuidagi niru blogitaja olnud.

Nüüd aga ülevaade meie selle aasta tegemistest. Avamine ja tänusõnad. Meil oli külalisi Tarvastust, Otepäält, Viljandist, Helmest, alati on meie tegemisi külastanud ning toetanud ka vallavanem.







Natuke oleme teinud savitöid.



Üks osa minu kaartide väljapanekust.



Väike võtmehoidjate puu, mille taha Marta üritas end peita. Laual on ka võtmehoidjad.





Kleit, mille tikkimist alustasin veebruari alguses, sai vahepeal juurde ka väikese kotikese ning nüüd ka prossi.





Vilditud riideribadest õmmeldud jakk ning müs. Mina tegin juurde prossi, sellise kobeda.





Alati on meie tegemistes villaseid kudumeid.





Linda ehete laud. Esiplaanil pn shamballa-pärlitega käevõrud.



Karbid ja köitmine, kaunistusi on igas tehnikas: tikitud, maalitud, liimitud.



Alati on meil aasta tegemisse võetud muu hulgas üks teema, mida oleme püüdnud kõik teha. Selle aasta teemaks oli rahvuslike motiividega padi. Siin mõned neist.









Pajalapid, kohvikannusoojendajad, linikud...



Näituse avamiselt tormasin mina koju, et Jaanil just ostetud ülikonna püksid lühemaks teha ning kooli juubelile minna. Linda, hea tüdruk, võttis väiksema õe ja venna aktuse ajaks enda hoolde.

Pidupäeva tordid. Selle tordi valmistas Tõrva kondiitriäri.



See tort ja vastuvõtulaua suupisted on minu andmetel valmistatud Tartu Kutsehariduskeskuse nobenäppude poolt, peal meie kooli logo.





Minu armsad lapsed. Mis lapsed, toredad noored inimesed. Minu ainukesed: Tauno, Eve, Erlend, Sigrid, Annika. Siin ei ole kõll kõik minu 13, aga esindus oli kohal.

Minu pisipõnn juba viiekuune. Sel korral tegin meekoogi, mida Linda ja Marta aitasid kaunistada.



Minu rõõmurull! Juba keerab kõhuli, haarab esemeid, on rõõmusm magab endiselt hästi, kaal ja pikkus on juba omaealistest tublisti ees: 8,3 kilo ning pikkust 69 cm.



Väike fotoülevaade sellest päevast. Marta üritas hoolega sarvi teha; ma jumaldan magavaid beebisid ja nende pontsakaid käsi.