Ilusat vana-aasta lõppu ja ideederohket ning käsitöökat uut aastat kõikidele, kes siia blogisse satuvad.

Et see postitus ei läheks liiga jutustavaks, panen siia teise keraamikatöö, mis läheb ka pitsitamise projekti. Selle savitaldriku kinkisin emale jõuludeks. Värvidena koidupuna ja avantüriin.





Minu aasta on olnud väga suurte tegemiste tähe all ning aeg on aasta enda jaoks kokku võtta ja panen siia kolm suuremat tegemist.

Aasta esimese poole tegelesin oma lõputöö kirjutamisega. Ideid ja mõtteid kogusin juba ammu enne, kui asi paberile hakkas minema, aga suurema osa panin paberile märtsist alates. 21. maiks oli minu magistritöö valmis ja selle üle olen tõliselt uhke. Kuigi vahepeal oli hirm, et mis saab siis, kui ma õigeks ajaks ei jõua. Riskid on alati, kuid jõudsin ja nüüd võin sellele vaid hea tundega järgi mõelda. Teema sai küll selline keeruline, kuid minu arvates väga vajalik: "Surm ja lein noorsookirjanduses ning selle käsitlemise võimalused põhikooli kolmandas kooliastmes." Kel huvi minu töö sisu vastu tekib, andku privasse märku ja saadan meilile lugemiseks.



Samal ajal, kui kirjutasin magistritööd, oli käimas teinegi projekt, mis sai alguse juba eelmise aasta lõpust. Oli lihtsalt üks saatuslik telefonikõne ja üks lause, mis mind mõtlema pani. Üks mõte viis teiseni ning tegin otsuse, et müün oma korteri maha ja ostan maja. Aprill ja mai pöörasid minu elu pahupidi. Tegin asju, mida ma ei oleks iial arvanud, et ma saan sellega hakkama. Ajasin asju pangaga, maakleriga, kinnisvarabürooga, maja hindajaga, omanikega, käisime erinevaid maju vaatamas (mõnda lihtsalt huvi pärast), põnev ja pingeline... Tegin valiku, kõik oli korras, enda jaoks olin läbi mõelnud kõikvõimalikke riske: kas ma jõuan laenu maksta, kas mul tööd jätkub, kuidas ma majas vajaminevate tööde-toimetustega hakkama saan... oli aga üks risk, millega ma ei arvestanud. Poolteist tundi enne notarisse minekut helistas maakler, et omanik saatis talle sõnumi, et tehingut ei toimu ja ei põhjendanud sealjuures midagi. Vot kõigega olin arvestanud, aga selle riskiga küll mitte... aga mul oli korterile juba ostja, pool rahagi käes, võtmete üleandmine kokku lepitud, kolimisaeg paika pandud ... aga kuhu nüüd. Mis nüüd? Ja samal ajal kirjutasin viimaseid nädalaid oma lõputööd... Oi, oli aeg. Vahepeal mõtlesin nagu Scarlett, et ma mõtlen sellele homme.

Siis toimus ootamatu pööre. Leidsin teise maja. Läbi juhuse. Käisime vaatamas. Pidasime plaane. Naabrid kahelt küljelt olid tuttavad. Nii armas. Ja maja meeldis meile kohe esimesest hetkest. Väike, kolm tuba, saun, seest puiduga, väike aed. Õhtul helistasin omanikule, rääkisime, sõlmisime kokkulepped, suhtlesin pangaga, sest hind oli natuke suurem... ja kõik laabus. Kolm päeva peale lõputöö esitamist, 24. mail oli tehing Viljandi notaris. See oli piibelehtede õitsemise aeg... Tore oli asja juures veel see, et aasta enne tegi Linda oma sõbrannaga fotosessiooni Tõrvas ja juhuslikult oli tal ka pilt meie majakese taustal. Meie väikese kodukese taustal. Juhused on toredad. Omanik oli ka sõbralik. Mulle meeldis väga see, et kui olime notaris võtmed kätte saanud, siis ta ütles, et kui ta sealt majast ära tuli, siis ta luges majale sõnad peale, et maja meie vastu ikka hea oleks. On küll. Ma ei ole hetkegi kahetsenud, et selle ostmise otsuse tegin. Midagi oma.

Nüüd on aknad vahetatud, põrandatelt vana värv eemaldatud ja sealt alt ilusad laudpõrandad õlitatud. Plaane on palju ja õnneks on unistamine täiesti tasuta. Uuel nädalal saab Linda tuba ehk ühele poole. Aitäh ütlen siin oma vennale Silverile ja armasale kaasale Jaanile ja õepojale Mairole. Täna hommikul, kui enamus inimesi oli juba prae ahju pannud, lihvis Linda oma toa lage ja mina pahteldasin aknapõski.

See kolmas suur isetegemine on veel käimas ja näeb ilmavalgust jaanipäeval. Vot selline aasta.

Jõuluaeg, pühalik aeg, hing on mõtlik ja hell,
küünlasäras on jõulupuu, kumiseb kirikukell.
Küünlaleek mõtlikuks teeb, kiidame headuse võime
püha öö, õnnistud öö, jõululaps sündis kord sõime...

Ülo Vinter "Jõuluaeg"

See oli üks lauludest, mida laulsime Tõrva kammernaiskooriga 24. detsembri õhtul Helme kirikus jõulujumalateenistuse. Sellesse aastasse jääb veel üks esinemine 30. detsembril, mil peetakse Tõrva kirik-kammersaalis kultuuritöötajate-lauljate-tantsijate ühist aastalõpupidu. Kiire aeg, ilus aeg, palju tegemisi ja käimisi- jõulupidude proovid, jõulupeod, külaskäigud, piparkoogilõhn, jõulukongid, kaminasoojus... Olen viimasel ajal siin küll vähe olnud, aga sellest kirjutan siis, kui on aeg aasta kokku võtta.



Pitsitamise koostegemise projekti raames sai mul valmis esimene töö, mis oli tellimustöö ja läks ahjusoojana teele. Kasutasin punast savi, millele vajutasin mustri oma armsalt metsamoor2-lt, Evilt, saadud massiivset pitsi, mis savi peal hakkas väga vahvalt mängima. Värvidena kasutasin nimede kirjutamiseks pruuni angoobi ning pitsiosa värvimiseks Botzi glasuuri nimega avantüriin. Glasuurialuse pinna katsin ka angoobiga, et pits paremini esile tuleks, pesin veidi maha ning siis värv, mille samuti osalt maha pesin.

Võin enda jaoks värvispektri edukalt lõppenuks kuulutada. Ühtegi kuud võlgu ei ole ja üht-teist sai meisterdatud.

Viimase tööna rohe-punased käpikud Martale. Lõngaks Alize- punane 100% villane, roheline 50% villa ja 50% akrüüli, vardad nr 3. Äär on tehtud spiraalsoonikuga, varrastel kokku 36 silmust. Spiraalsooniku jaoks peab silmuste arv jagunema kuuega. Muster kootakse selliselt, et kaks parempidist silmust, õhksilmus, kaks parempidist silmust ja kaks kokku pahempidise kudumisvõttega.



Tegemisi on veelgi, eks ma jõudumööda püüan neidki siia lisada.