Kaunist aastavahetust ning kõike head ja ilusat, mu armsad!

Mõnda aega tagasi kolis minu juurde selline tore asi ja et ta niisama ei seisaks, siis võtsin kolmapäeval ta kasutusse. Selle raami meister elab kusagil Suure-Jaanis. Ema suhtleb sealt ühe kangakudujaga, kes andis infot, et nende kandis on selliste vööraamide valmistaja, ja nii ma selle raami endale soetasingi, et ükskord võtan kasutusse. Kirivöö kudumist õppisin ma gümnaasiumi lõpuklassis, kui meie kooli tuli noor ja vahva käsitööõpetaja Eda Vaino. Täpselt ei teagi, mitu vööd ma kudunud olen, peab hakkama enda jaoks statistikat tegema. Eda tuli igasugu uute ja põnevate teadmistega ja meil tekkis selline mõnus klapp. Tema oli minu silmis fanaatik ja mulle meeldis see, et ta jagas oma teadmisi väga lahkesti. Tõeline õpetaja. Õpetaja peabki selline olema. Tervisi sulle, Eda, Pärnumaale.

Vöö oli mul juba mõnda aega tagasi üles kääritud ja nüüd lihtsalt panin raamile ja hakkasin kuduma. Tegemist Helme vööga, mis on tellimustööna juba ammu ootel. Tegelikult peab valmima teine veel. Vaheliku- ja niiepulga tegi mu armas elukaaslane Jaan. Vaheliku pulga jaoks ostsime harjavarre, mis sai 30 cm jagu lühemaks tehtud. Piiritsa tegid kaks aastat tagasi minu klassi poisid tööõpetuse tunnis.





Kui nüüd aasta kokku võtta, siis tegemisi on olnud päris palju. Aasta algas sellega, et sain lõuna ajal teada, et olen saanud Archimedese stipendiumi, 20 000 eesti krooni, pangaarvele ilmus summa aga juba eurodes. On olnud vahvaid toimetamisi: osalemisi konkurssidel (Suur lapitekikonkurss ja Köites kokku); Helmehaldja kalendrikonkursi maikuud ehtis minu töö; Linda lõpetas põhikooli ja asus günaasiumisse, veidi alustas nö oma elu, sest ta elab omapäi toimetades minu Helme kodus; Marta on õppinud lugema (vanust praegu ju alles 4 aastat ja 5kuud- paar kuud tagasi hakkas veerima ja praegu paneb päris mõnusalt nii suuri kui ka väikesi tähti sõnadeks ja lauseteks kokku); töö on toonud uusi tuuli, olen lisaks paljudele muudele ainetele ka lasteaias muusikakasvataja; suvel oli mõnusaid koolitusi, mis tõi kohtumisi vanade heade ja nüüdseks juba uute armsate sõpradega. Tervisi Tiinamai`le Prangli saarele! Muusika. See on üks pidepunkt. Karin ja Harry, olete selles osas väga kallid! Muusika valdkonnas olen saanud ühe huvitava pakkumise. Kas ma oskan seda õigesti kasutada, ei tea, aga aasta jooksul on olnud vahvaid ja meeleolukaid esinemisi koos Kariniga ja Harry fonode saatel. Kes tahab pidudele head tantsumuusikat, siis Harry Maisto nime taga on ansambel MG, Googeldage ja võtke ühendust.

Viimased kuud on toonud segaseid tundeid ja mõtteid, millega on veel vaja hakkama saada, neist ehk räägin aasta pärast, aga võibolla hoian need mõtted endale. Üheks suurimaks tegemiseks nende seas, mis juba on oma alguse saadnud, on magistritöö kirjutamine: teema on paigas, tiitelleht on juba olemas, midagi on loetud, raamatuvirn aga koguaeg ootab, mõtted keerlevad ja pean hakkama oma aega õigesti jaotada... Olen püüdnud kõrvale jätta mõned tegemised, et lõputööle pühenduda. Kohati on vaja aeg maha võtta. Kas ma olen praegu rahul. Ei ole. Kõik mõtted ja tunded on kuidagi laiali. Koguaeg on nii paganama kiire ja kusagil minu mõtetes tiliseb juba maikuu. Püüan leida toetuspunkte sellest, mida ma tegelikult tahan. See, mida ma tahan, olen selgeks mõelnud. See, kuidas ma selle saavutan, on veel segane. Kuniks aga on lapsed terved, töö olemas, kallid sõbrad lähedal ja kaugemal; käsitöö, ilma milleta ma ei kujuta oma olemist, siis on ju kõik hästi. Minu pere, minu töö, minu hobid- see on minu jaoks tähtsuse järjekord. Kalli kõikidele!

Kaunist aastavahetust!

Minu detsembrikuu hubase kodu tööd rändavad õdede ja venna koju. Loodan, et nad leiavad seal kasutust. Pildid on nö ahjusoojad ja said jäädvustatud siis, kui olid juba korra omanike käest läbi käinud ja kingipakist välja võetud.

Kõikide tööde puhul on kasutatud Botz keraamikavärve, kuumusele 1060`C. Vaagnate vormimiseks on kasutatud ovaalseid aluseid, peale on pressitud linane pits.

Vaagen. Värv: terrakota ja must angoob.


Vaagen ja väike lillevaas. Värv: terrakota, lillevaasil karneval ja helesinine pilv.


Küünla- ja seebialus. Värv: karneval ja tiigrisilm.


Seebi- või küünlaalus. Värv: pudeliroheline ja roheline angoob.


Võib ka küünlaaluseks.

Kuu aega tagasi sain sellise armsa tellimustöö töökaaslaselt. Selliseid töid on alati mõnus teha. Kuna sünnitustähtaeg oli jõulupühadesse, siis oli piisavalt aega tegutseda. Pisike beebipiiga nägi ilmavalgust teisel jõulupühal, 26.detsembril. Töö oli valmis juba natuke varem, aga üle andsin selle eile- oli ju vaja enne töö juures ja kodus ka näidata. Nüüd lisan siia ka. See on mul kolmas selline tegemine, spikerdused on Kelly26 ja mailis969 blogist.

Kaas on kaetud roosa-kirju linase riidega, mida kasutasin ka teki juures. Sees on 20 lehte, mille nurgad kaunistatud südamekujulist augurauda kasutades. Roosid ja pärlid on kuuma liimiga liimitud. Pealmise roosa ja valge paberi servi põletasin veidi. Valge pind on jäetud vabaks, et sinna saaks panna beebi pildi.





Tekk on mõõtmetes 100X100 cm. Kasutasin valgeid, roosasid ja punaseid kangaid, pitsi, vahel on kiht mahulist vatiini ja tagumine pool on roosa-valge-kirju sitsikangas.


Lisaks tegin juurde ka kaardi, millel kasutasin samuti roosiõit, pärleid ja atlaspaela.


Kõik koos.

Minu väike riidest jõulupärg. Kasutasin punast ja jõulumotiividega sitsikangast. Sees on riideribadest ümmargune alus, millele on ümber põimitud sik-sak kääridega lõigatud riideribad. Ribade suusrus on 4X15cm. Kõige lõpuks on tehtud masinõmblusrida, et ribad paigal püsiksid. Idee on pärit tehnikumiaegsest mustrikogust, mis on maha joonistatud ühest vanast Annast.

Ilusat jõuluaega kõikidele isetegijatele! Ilma teieta oleks käsitöömaailm igav!

Marta selle aasta luuletus, mille kasvataja andis ja koos selgeks õppisime, oli selline:

Pilvesopis ootas talve
lumehelbeplika Helve.
Ootas juba mitu kuud
ikka jõule, mida muud.
Ootas, et saaks langeda
jõuluõhtul hange ta.
Langes hange- arvad sina,
hoopis jõulutaadi nina
juhtus ette, mis sa teed,
kui on taate täis kõik reed.

Aeg nagu ikka on nii kiire-kiire-kiire.
22. detsember oli hommikul kohe koolilaste jõulupidu. Kui see lõppes, siis kiire ümberhäälestus ja lasteaia pidu otsa. Pidudele eelnevatest laulude otsimistest, kavade seadmistest ja proovidest ma ei räägi, see on nö köögipool, mida näevad vaid need, kes on asjaga seotud. Mul on üks väga hea sõber Harry, kelle fonod on nii mõneski osas minu töö lihtsamaks muutnud. Tunnen end vahel nagau vana jumala seljataga. Aitäh sulle, kallis Harry!

22. detsembri õhtul laulsid Anu ja Triinu Taul oma kodutalus omi armsaid laule. Kontsert oli mõnus ja südamlik. Tore oli siin kaugel Valgamaa äärel suviselt kursuselt Prangli saarelt pärit Tiinamai`ga kokku saada ja seda mõnusat kontserdielamust jagada. Aitäh teile kallid Anu, Triinu ja Tiinamai!

23. detsember oli meie koori suurpäev. Kaks kuud harjutamist, lisaproovipäevi, aja jaotamist, pingeid... aga kontset oli eile nii armas. Kohtusin täna ka dirigendi Maiega ja ta oli meiega väga rahul. Mulle ei meeldi kontserdil märgade silmadega publik, sest see on kohe nakkav..., aga samas on need märjad silmad ehe emotsioon ja otsene info, et see, mis tuleb südamest, läheb südamesse. Laulsime ka kvartetikoosseisus koos Karini, tema poja Valdeku ja Klaarikaga "Amaizing Greace" ning Kariniga duetikoosseisus Ivo Linna repertuaaris olevat laulu "Elavad pildid". Koori osas olen otsustanud enda jaoks aja maha võtta ja nüüd on viimane aeg hakata magistritööd kirjutama, kuigi hing laulmise osas jääb kripeldama. Aitäh teile, kallid Karin, Klaarika, Valdek ja Maie!

24. detsember tegin ma päev otsa kõike seda, mida ma teha ei taha- läksin koos mehega Viljandisse poodi kaasa... ja see päev venis niiiiiii pikaks, et... ma ei armasta poes käimist.

Nüüd sai kiire kuuse ehtimine, jõululõuna, kingid kokku-lahti ja natukeseks televiisori taha. Meie teadlik valik oli 19.30-21.30 Kanal 2 ja "Rääkimata jõululugu". Miks? Sealne nö esijõuluvana Jaanus on ka meie kooli jõuluvana. Teate, mina ei tea mitte ühtegi nii lahedat, vahvat, ägedat, mõnusat jõulumeest kui tema. Siinkohal tuleb ka tiba käsitööd. Jaanus on minu kolleegi Ülle vend ja Jaanus on meie koolis käinud jõuluvanaks juba 10 aastat. Asi sai alguse juhuslikult, sest see, kes pidi tulema, langes ootamatult ära. Ülle siis ütles, et tal on vend, kes on hea jutuga. Jaanus oli alguses loomulikult vastu, et ta ei ole seda enne teinud. Üks asi viis teiseni. Meil olid koolis riided, Jaanus oli jõulumeheks, lastele ja vanematele väga meeldis, Jaanus läks koolitustele...

See 10 aastat aga ei ole mingi niisama number. See on ikka tähtis number ja tahtsime seda kuidagi ka jõuluvanale ära märkida. Tulemus sai selline: medal ja tänukaart, mida ilmestas Uno Sikemäe luuletus "Jõuluvana", millele iga laps ja õpetaja kirjutas juurde oma nime. Servad põletasin ja tänukaart sai ka kenasti raamitud. Ka jõuluvanale oli selline äramärkimine üllatus. Kes aga otsib edaspidi jõuluvana, siis Jaanus on konkurentsitult parim. Tema oskus olla igale eale huvitav ja omanäoline, visata nalja ja mis olulisim- kuulata iga lapse esinemist sellise andunud tähelepanuga- see peab olema lihtsalt kaasa sündinud. Jaanus on jõuluvana. Ehtne jõuluvana.

Ja sealt ta tuleb...


Medal on tehtud pruunist villasest riidest, sees vatiin, serv on äärestatud kaunistuspistega ja tekst on tekstiilile kirjutamiseks mõeldud värviga.






Medal on oma suuruselt ikka tõesti kümne aasta vääriline.


Martast tegin vahetult enne pidu "ilusa" pildi, sest peo ajal olen puldi ja pilli taga, siis ei jõua. No see nägu seletab paljugi...


...aga ta oskab paremat nägu ka teha. Luuletuse jõudis ta nii ruttu ette vuristada, et kuniks mina oma fotoka pildistamisvalmis sain, oli temal juba mikrofon tagasi pandud.


Ootusaeg on põnev ja kõik on ühtlaselt punased.




Jõuluvana süles. No kujutate ette seda emotsiooni, kui see sama jõuluvana oli täna televiisoris!!! Tõeline jõuluvana! Eelmisel aastal jooksis Marta talle sülle sellise hooga, et hea, et jalust maha ei rabanud.

Valged kaardid jõuludeks või sünnipäevaks.




Pressimise tehnika. Esmalt on vaja paksemast papist lõigata žabloon ja see siis mööda piirjooni õrnalt paberile pressida. Pressimiseks on hea kasutada kas puust pintslit või jäätisepulka. Plastotsaga pintslid ei sobi, sest need määrivad.











Atlaspaela ja roosiga kaart ning salvrätitehnika, mida õpetasin ka Karksi- Nuias.

Minu jõulurõõmu tegemise lugu. Loosi tahtel oli mul võimalik päkapikuks olla Mummukale. No kes ei teaks, milliseid vahvaid käpiknukke ta teeb. Algne idee teha muhu tikandit langes pihuks ja põrmuks, kui olin Mummuka blogi läbi vaadanud ja jõudsin selle aasta novembrikuusse. Siis selgus, et muhu tikandit ma teha ei saa. Isu tikkida oli aga alles. Sügisel Tellisime aga käsitööringi memmedega triibukangast ja puhtjuhuslikult sai kamba peale pool meetrit Jõhvi kangast ka tellitud. Väike vahetus ja otsustasingi kasutada tikkimiseks Jõhvi temaatikat.

Nüüd tuli raskem osa. Jõhvi tikand ei tundunud algul oma värvivalikult minu lemmik. Valisin erinevate mustrite vahel, suurendasin-vähendasin ja valisin sinise-punasega käiste tikandi. Kui tikand valmis sai, hakkas see mulle nii meeldima, et mul oli korraga kahju seda ära kinkida. Kui aga tekib selline magus kahju-tunne, siis on seal oma hing sees ja loodan, et see hea energia kandub ka edasi. Tikand on tehtud linasele kangale, mulineeniitidega. Serval on linasest riidest tagid, siduseks tegin samast linasest näpunööri.



Kohvikannusoojendaja tegin kannule, mille sisse mahub liiter kohvi. Loodan, et Mummukas on ikka kohvisõber ja soojendaja leiab omale rakenduse.

Siin on ka kinnitust näha.




Pajalapid on õmmeldud ka linasest, sisemine ruuduke Jõhvi triibukangaga, sees on vatiin, vooder on sitsiriidest, kaunistuseks linane pits, servas kollane kandipael. Käsitööpringile tõi üks memmeke, kes on kunagi töötanud õmbluses, sellised paraja laiusega riideribad. Temapoolne tingimus oli, et ta tahab näha, mida me neist ribadest teeme. Neid sai hulga vahvaid kohvikannusoojendajaid, pajalappe ja põllesid, millele oli pits vahele heegeldatud.





Kaart, muidugi ka Jõhvi triibustikuga.


Natuke keraamikat ka. Kuna pajalapile sai kollane kant, siis seebialus sai ka kollase glasuuri. Seda alust võib aga väga edukalt kasutada ka küünlaalusena.


Alus küünlaalusena (küünal ei kuulunud pakki).


Kogu pakk koos: kohvikannusoojendaja, pajalapid, kaart, seebialus, ise valmistatud šokolaadiseep, kaart ja natuke magusat. Kaal ilma magusata 308 grammi.

Ah, kuidas ootasin, aga see ootamine oli seda väärt. Reedel, kui õhtul Karksi-Nuiast koju jõudsin, leidsin muu posti hulgast pakiteate: minu jõulurõõm oli kenasti 9. detsembril posti pandud ja ootas mind juba 13. detsembrist postkontorist. Mina aga ootasin postitöötajat, kes pakikese toob... ei tulnud selle pealegi, et peaks vahest postkasti ka piilumas käima. Olin nii kurb ja õnnetu, sest ees oli pikk nädalavahetus ja ei teadnud veel ka, kuidas esmaspäeval üldse aega saan, meil side vaid kolm tundi avatud.

Ära tõin. Kuna mul oli teine tund vaba, siis käisin sides ära. Läksin paki järgi mõttega, et on sellise suuruses, et panen teise käekotti, aga võta sa näpust. Pakk oli niiiiiiiiii suur ja peal veel silt, et õrnalt kohelda. Kuna saadetis oli sellises suuruses, siis otsustasin ta koju viia ja siis töö juurde tagasi tormata. Avamise jätin õhtuks. Mmmm..., kes kunagi on midagi oodanud, see teab, kui mõnus on ootusärevus...

Töölt tulles sebisin muid tegemisi, lõpetasin osa armsast tellimustööst ning jätsin oma jõulurõõmu avamise ikka päris õhtu peale. Oi, kas teate, ma arvan, et ma olen saanud kõikse ilusama, armsama, toredama, lahedama ja ma ei tea, mis kõik veel jõulurõõmu. Endiselt hoidsin aga õrnalt, sest pakendil oli nii kirjas. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma sealt midagi nii imeõrna välja võtan, et ei oska jutus kirjeldada...

Suurt pakki avades selgus, et sees on kolm väiksemat. Peaavaja muidugi kõige tähtsam.


Esmalt leidsin armsa kaardikese, millel minu uudishimulik pilk luges Buffini nime. Aitäh, kallis Buffin! See, mille ma kohe teie ees avan, on imearmas... Marta muidugi rõõmustas eriti, sest korraga sai juures olla lausa kolme kingipaki avamisel ja tema arvas, et jõuluvana saatis talle šokolaadi, mida ta rõõmsale meiega jagas.


Selle imearmsa paki sisu hakkab ehtima meie jõulukuuske veel mitmel-mitmel aastal.
Ühest pakikesest tuli välja selline vildist piparkookidega jõulupärg, teisest väike šokolaad, vildist piparkoogikujuline nõelaraamat ja piparkoogimehike le ja kolmandast kuus valget kootud jõulukuulerit ja kuus heegeldatud lumehelbekest.


No on ju kõige-kõige ilusam jõulurõõm!!!


Noh ja selline armas piparkoogihõnguline ja jõulumeelne pakike ajas ju otsekohe piparkookide küpsetamise isu peale. Nii me Martaga siis küpsetama läksimegi. Laupäeva õhtul tegin 4,6 kg tainast, mis tänaseks on läbi: natuke õele, natuke Lindale, natuke täna sponsorluse korras lasteaeda (eks nad homme kõpsetavad), natuke kolleegile ja natuke sai ise ka küpsetatud.
Ega see piparkookide tegu pole miskitsorti naljategu.


Aga ega ta siis nii tõsine tegu ka ei ole.


Nüüd lähen aga oma jõulurõõmsate mõtetega voodisse padjaga nõu pidama ja Buffinile mõtlema! Aitäh sulle, kullake, veelkord!!!

Käisin täna Karksi-Nuia A. Kitzbergi nimelises gümnaasiumis jõulukaartide tegemist õpetamas. Vend õpetab seal majandust ja nädal tagasi neljapäeval tuli jutuks, et sealsed gümnasistid teevad õpilasfirmat ja üks grupp teeb oma firmana käsitöökaartide valmistamist. Veeretasime juttu muudkui edasi ja ühest mõttest tuli teine. Korraga oli asi juba kokkuleppeks, et teen järgmiseks hommikuks kuulutuse, mille vend mul töö juutest kaasa võtab, lepib piigadega kokku ja kui kõikidele osapooltele sobib, siis toimub üritus 16. detsembril. Mõeldud tehtud. Pidasin plaani, et selle kolme tunni sisse võiks mahtuda neli-viis erinevat tehnikat. Saimegi sellega hakkama.

Tööd alustades selgus, et neiud ei olnud varem selliselt kaartide tegemisega kokku puutunud. Aeg lendas, saime omadega kenasti hakkama ja muud juttugi räägitud. Tüdrukud olid vahvad, tublid, asjalikud, toredad noored, kes olid hakkamist täis.

Lea, Berit ja Birgit (kuigi sind ei olnud, võin su kaksikõe jutust ja näost sind ette kujutada )- soovin teile edu teie õpilasfirma tegevuses. Olite väga mõnusad! Mulle meeldis, et te olite oma mõtetega julged, avatud ja loomingulised. Aitäh, et jagasite oma reede õhtut minuga, ka mina õppisin teilt!

Mõne pildi ka. Pildistamine tuli muidugi meelde viimasel minutil.

Birgiti tööd. Õpetasin pressimist, salvrätitehnikat, atlaspaela ja roosiga kaarti, saapakaarti ning kaasa andsin kursuslastele rahakaardi lõike.




Selliselt läks see kaart pühapäeval kingituseks, lisakd juures rahakotike.


Koju tulles sain aga mõnusa kallistuse oma suurelt tütrelt, keda ei olnud pea kaks nädalat kaisutada saanud... ja armsa jõulukingituse sain ka temalt juba varakult kätte, sest jõulude ajal läheb ta isa juurde ja siis me ei kohtu.



Postkastist toodud reklaamihunniku hulgas oli ka minu jõulurõõmu pakiteade. Paki saan aga kätte alles esmaspäeval. See oli teele pandud juba 9. detsembril ja sides juba 13.-l, aga ma tõesti ei osanud oodata pakiteadet, vaid ootasin ikka muudkui postitöötajat... ah, ootaja aeg on pikk... oi-oi kui pikk...

Selle aasta esimene piparkoogitegu.
Retsept: 1 pruun villane mantel, soovitavalt piparkoogipruun; veidi niiti, õmblusmasin, ühed käärid, 5-6 erinevat žablooni, mõned meetrid organzapaela, natuke aega. Kaunistada sädelevate värvidega.



Tegelikult rändavad need piparkoogid lasteaeda, kus kasvatajad koos lastega kaunistused peale vildivad ja järgmisel nädalal kasutame neid laste jõulupeol kaunistamiseks. Mõte õmmelda piparkoogid tuli paar nädalat tagasi, kui hakkasime peo kava kokku panema. Tuli tahtmine laste laulud ja tantsud siduda ka kuuse ehtimisega. Algul oli plaan teha piparkoogid käsitöövildist, mis olnuks kordi lihtsam, kuid ka kallim kallim. Õde sai kaltsukast täiesti tasuta väga kobeda pruuni villase mantli ja nii ma siis õmblema hakkasin. Sees on mahuline vatiin ja mantli jäägid. Sellest mantlist saab piparkooke veel mitme plaaditäie jagu.

Kaarditegu. Seekord kasutasin lisaks muule materjalile triibukangaid ja paberist lumehelbekesi. See esimene komplekt rändab Tulihobule, mis ootab juba pikka aega üleandmist, mõned jäävad esialgu omale ka. Esmaspäevaks on aga juba uute kaartide jaoks tellimus.



Lähemalt ka.













Selle kaardi idee sain UNICEFi kaartide reklaamilt.

Helme käsitööringiga oli meil 3.-5.detsembril käsitöönäitus. Laupäeva hommikul näitust üles pannes tõdesme ka ise rõõmsalt üllatudes, kui palju oleme selle aastaga teinud- enamus esemeid olid valminud viimase aasta jooksul. Väike reportaaž meie töödest, mis olid eksponeeritud kolmes toas. Meie mõnusas seltskonnas on õpetaja Laine, Aime, Heili, Pärja, Helju, Asti ja mina, Eve(mari). Anni käis kevadel agaralt, aga sügisel jäi ta haigeks ja on meiega koos saanud olla vähe. Head paranemist Sulle, kullake. Laine, meie juht ja hea õpetaja, on super-käsitöömeister. Tema oli ka ajakirja Käsitöö põllekonkursi võitja. Mitteametlik liige on ka minu vanem tütar Linda, kes juba mitmendat aastat on meie näitusel kaasa löönud oma ehetevalikuga.

Karbid, mänguasjad, pajalapid...


Rahvuslikud kotid.


Vaade kõige suuremasse saali.


Kuna oleme alati ka oma käsitööd müünud, siis sel korral otsustasime teha ka sellise laua, kus iga ese maksab ühe euro- see laud tühjenes väga usinasti.


Minul on eriliselt hea meel selle üle, et oleme koos Astiga meie käsitööringi liikmed õpetanud armastama savi. Väike valik keraamikat: küünlaalused, seebihoidjad, kruusid, leivataldrikud, soola-suhkrutoosid, vaasid, nööbid...


Selle sügise üks teemadest: erinevate lõigete, tehnikate ja materjalidega kohvikannusoojendajad.


Köitmine on samuti meil pidevalt tegemisel olnud. Seda õppisime Lainega mõned aastad tagasi Vikikese käe all Valgas Eria käsitööpoes ja mina käisin kevadel köitmiskonkursi ajal ka lisateadmisi omandamas Pärnus, ikka Vikikese õpetuse järgi. Aitäh, Sulle, Vikike!


Väike valik Linda ehetest.


Avamine on meil alati ka olnud koos külaliste, lillede ning Laine poolt väikese ülevaatega aasta jooksul tehtust. Minu hooleks jäi öelda tänusõnad õpetajale. Sel korral otsustasin, et laulan a capella jõulust ja lumest rääkiva laulu "Taas talv on tulnud", mille autoriks on Valgast pärit armastatud helilooja Piret Rips.

Laine on meile alati teinud väikesed kingitused. Seekord olid väikesed meepurgid, mis olid kaunistatud klaasivärvidega ja kaanel oli väike tikitud mütsike, mida saab kasutada linikuna, meile armsa Helme motiiviga. Mesiniku tütrena oli minule tehtud erand: minu purgikeses oli Laine keedetud imehea vaarikamoos.




Kohe tuleb minu muusikaline sõnavõtt. No iga päev saan esinemist harjutada, aga väikese häälevärina tegin ikka...


Lilled õpetajale ja head soovid oma armsatele nobenäppudele. Aitäh, teiega on tore koos olla!


Meeldiv on see, et meie tegemisi käivad juba aastaid vaatamas sõbrad Otepäält, Kärstnast, Mustlast, Viljandist ja muidugi oma kodukandist; iga kord on leidnud aega läbiastumiseks ja heaks sõnaks ka vallavanem Tarmo, kes sel korral tuli koos Valgamaalase ajakirjanikuga. Lähiajal saab meie tegemistest lehest ka lugeda. Uute kohtumisteni!

Organzariidest kingikotid, imelihtsad õmmelda.